Jõuan Haapsallu Okase muuseumi ühel päikesepaistelisel pühapäeval koos oma kolme sõbrannaga. Eelmisel päeval käisime spaas higistamas ning oleme sellest veel mõnusalt rammestunud ja kehatunnetustelt parajalt vedelad. Seetõttu on omamoodi kultuurišokk astuda näitusesaali, mis on täidetud peamiselt kivikõvade, meist peajagu suuremate skulptuuridega. Alles üle-eelmisel nädalal käisin EKA galeriis kaemas „Tüdrukute saare“ näituse naisminiatuure,¹ nüüd olen jälle justkui Gulliver – aga hoopiski naishiiglaste maal!

Dialoogiline loome

Berit Talpsepp-Jaanisoo ja Mare Mikoffi dialoogiline koosloomenäitus „Keskustelu“ on esimese hooga tõepoolest ehmatav. Esiteks valitud meediumi ja selle evitud „suuruse“, kuid teiseks ka selle tõttu, et näitust asustavad peamiselt naiste skulptuurid. Teps mitte vähem olulisem tõsiasi: need tööd on värvilised, mitte nagu linnapilti tihti paigutatud mittemidagiütlevad halli värvi monumendid. Need teosed siin on elujõust pakatavad humoorikad kujud! Kui Mikoff kasutab oma töödes tihti erksaid ja pastelseid toone, siis Talpsepp-Jaanisoo omad meenutavad mosaiik-marmorit, erinevatest osadest kokkulapitud-lakitud tükjaid suurtükke.

Mõlemad kunstnikud kujutavad oma töödes valdavalt naisi – nii lähedasi kui ka ajaloolisi tegelaskujusid. Talpsepp-Jaanisoo tööd pöörduvad rohkem kunstiajaloolise motiivi poole (sfinks), Mikoff muudab oma lähedasi, aga ka praeguse aja suurnaisi (nt Kersti Kalju­laidi) üleelusuurusteks objektideks, tõstes figuurides esile pigem vaid teatud osa kujutatavast. Mõlemad kunstnikud kalduvad ka groteski ja absurdi, nihestades figuure füüsiliselt mittekorrektsesse vormi.

Varalahkunud Reet Varblane on sedastanud: „Kuigi Mare Mikoffi loominguski esineb juba päris algusest peale naisekujutist, ei ole tema kunsti kunagi seostatud naiselikkusega. Tema kujundi­loomise viis ega ka tema enda kuvand – isepäine ja – teadlik poisitar – ei mahtunud (ega mahu) selle määratluse alla.“² Ning tõepoolest, Mikoffi kujud on nurgelised, mitte voolavad, kuid nii tema kui ka Talpsepp-Jaanisoo skulptuurid on eeskätt jõulised, lihajad-lihavad, mõneti isegi hirmutavad. Öösel siin üksi kohe kindlasti luurata ei tihkaks, äkki ärkavad veel ellu …

Näituse kõige võimsam teos on kahtlemata Talpsepp-Jaanisoo „Sphinx“, mis asub suure saali keskel ja on väga tugeva auraga teos. Ning mitte ainult auraga. Las lugeja proovib nüüd endale ette kujutada keskmisest eesti mehest suuremat poolnaist-poolkassi, ülakeha naise, alakeha looma oma; naisepea vaatab sinust ülbelt mööda, käed agentselt-arrogantselt rinnal risti ning alakeha ülakehast kordades suurem-lihavam, selliselt, et kassikäpad ja -kõht mõjuvad pigem kängurukeha kui kassi omana. Ma pole midagi nii kütkestavat ja eemaletõukavat üle pika aja ei näituse­saalis ega väljaspool seda näinud. Korralik donnaharawaylik küborg, uue aja monstrum-jumalanna!

Dialoog kui loome

Nagu viitab ka näituse pealkiri, on keskne raamistus ja kujund vestlus. Dialoog kahe skulptori vahel ei toimu siiski vaid nende teoste vahel. Näituse kõrvalsaalis saab video vahendusel vaadata-kuulata ka kahe naislooja oma­vahelist „päris“ dialoogi. Informatiivsest ja humoorikast vestlusest saab teada, mismoodi kunstnikud oma töid ja tegemisi mõtestavad, mis neid inspireerib, mil määral avaldub vormitava materjali enese agentsus ja vastupanu ning kuidas näeb ülepea välja ühe skulptuuri teekond kavandist teostuseni. Installeeritud on video aga nii, et Mikoffi neli toogas meesskulptuuri (ainsad meesskulptuurid näitusel) vaataksid-kuulaksid poolkaares seda vestlust justkui pealt. See „stseen“ on korraga nii pühalik kui ka ironiseeriv. Kordki näeme kuskil mehi alandlikult maha vaatamas ja kikkis­kõrvu kuulamas kahe loojast naise tähtsat juttu. Siin on justkui pea peale pööratud ühiskonniti endiselt prevaleeriv meesgeeniuse müüt ning üksiku geeniuse asemel pakutud hoopis kahe looja vahelist vestlust kui esmast tähenduste tekkimise välja.

Tihtipeale peetakse kunsti millekski, mis sünnib eeskätt ühe inimese peas ja materialiseerub siis (tihti ebatäiuslikult) käegakatsutavaks artefaktiks. Mikoffi ja Talpsepp-Jaanisoo keskustelu murendab seda arusaama ning suunab mõtlema hoopis sellele, et igasugune kunst vormub tegelikult pigem dialoogis. Isegi siis, kui kunstnik töötab peamiselt üksi (kirjutab üksi, maalib üksi, loob muusikat üksi), teeb ta seda ikkagi teis(t)egakoos. Kas siis vaikimisi või teadlikult, viidates oma lemmikkunstnikele, -stiilidele, -moevooludele ja muule sellisele, asetudes oma teosega mingisse parasjagu prevaleerivasse või kunagi olnud ja tagasi igatsetavasse konteksti. Kõik teosed sünnivad kohtumistest nii elavate kui ka surnutega, nii aktuaalsete kui ka möödunud paradigmadega, enese ja teisega, kaugete ja lähedastega. Kõik teosed sünnivad dialoogis, tahame seda endale tunnistada või ei. Pole olemas üksikut kunstnikku. Pole olemas üksikut geeniust. Pole olemas geeniust. Kunst on alati risoomne. Kunst ongi risoom!

Tussimonument

Tõenäoliselt on see tingitud meediumist endast, aga mulle on naisskulptorid alati tundunud eriti badass-kunstnikena. Mikoff on oma olemuselt muidugi rokkstaar, sellel naisel on karismat rohkem kui poolel Eesti elanikkonnal kokku. Ikkagi mõjuvad suurte vormidega töötavad naised kuidagi eriti rajuna –ka tänapäeval. Miks ometi? Eks see ole ju omamoodi veider ning väikestviisi misogüünnegi, kui mõistepaar „naine ja skulptor“ praegu veel pigem intrigeerib. Tavaliselt on lääne kunstiloos ligipääs monumentaalsele skulptuuripraktikale olnud ikka meeste poole kaldu: naistelt eeldati esmalt nn pehmet hoole- ja väiksemat „käsitööd“. Suurte vormidega töötamine on füüsiliselt raske ning vajaminevad tööriistad ja ateljeed olid ja on praegugi suhteliselt kallis lõbu. Tänapäeval pole sätestus „see on mehelik“ versus „see on naiselik“ tingimata aktuaalne, tööriistakastidki on 3D-skännerite tõttu muutunud ligipääsetavamaks kui varem. Kuid ajalooliselt välja kujunenud ning juurdunud ühiskondlikud mustrid on endiselt visad kaduma.

Kokkuvõttes sooviks isegi mitte üht, vaid kahte asja: esiteks, rohkem naistest skulptoreid! Teiseks – ja see pole üldse vähem tähtis – rohkem naistest kujusid tänavapilti! Rohkem tähtsate naiste ja emade kujusid ja vähem tähtsate (on neid üldse?) naiste ja töötavate naiste ja kujusid üle terve Eesti! (Ja vähem vingumist, kui mõni naine kujutabki teist naist näiteks Juhkentali tänaval!) Aitab juba meestest ja nende imelikest justkui äraraiutud kehadeta peadest erinevatel väljakutel. Millal pannakse Vabaduse väljakule selle koleda risti asemel hoopis üks suur ja lihav vulva? Sealt oleme ju kõik tulnud või kuidas?

Väärtustaks sedasi hoopis elu ja sündi, mitte surma ja vägivalda! Tahate, et naised sünnitaks, et iive tõuseks – aga tõstkem esile siis naist ja tema elu andvat üsa. Jah, on aeg Tussi-monumendiks! Selliseks parajalt ruumikaks ja avaraks, kuhu saab vajadusel vihma eest peitu minna ja kus pakutakse igal pühapäeval inimestele näiteks teed või suppi. Ah, ma juba näen oma peas lahti rulluvat stseeni, milles üks noor ütleb teisele: „Aga kuhu sa lähed, Andres?“ – „Ma lähen Tussi sööma, Pearu!!“

Jah, vot see oleks tõeline Eesti Nokia.