Miks on kujunenud nii, et džässi­festivalidel esinevad eri muusikažanride esindajad?

Džäss on ajalooliselt olnud avatud ja muutuv muusikastiil, mis on sündinud erinevate muusikatraditsioonide kokkupuutel. Katsetamine ja žanripiiride kompamine on olnud džässi loomulik osa, mistõttu sünnib ka festivalidel väga erisuguste muusikamaailmade kohtumisi.

Sama avatus iseloomustab džäss­artiste. Eri koosseisud, improvisatsioon ja jämmid viivad muusikuid olukordadesse, kus muusika suunda ei saa ette teada. Nii tekib ruumi uutele ideedele. Nii sünnivadki lähenemisviisid, mis võivad alguses tunduda võõrad, kuid muutuvad ajapikku omaseks ja võivad kasvada uuteks muusikasuundadeks.

Džässifestivalide kava mõjutab palju ka asupaiga riigi ja linna kultuuriline ning muusikaline keskkond. Näiteks Soomes on tänu tugevale muusikahariduse süsteemile ja džässiõppe traditsioonile kujunenud tugev standarddžässi ja klassikalise repertuaari tundmine, mis võib kajastuda ka festivaliprogrammides. Berliini mitmekesine ja eksperimentaalne kultuurikeskkond on omakorda loonud soodsa pinnase free jazz’i, elektroonilise muusika ja džässi kokkupuutepunktidele. Prantsusmaal võib džässifestivalide kavades märgata rohkem džässi ja maailmamuusika seoseid, mida on mõjutanud riigi ajalooliselt mitmekesine kultuuriruum ning erinevate muusika­traditsioonide kokkupuuted.

Euroopa suuremate džässifestivalide põhjal on näha, et nende publik ei piirdu enam ammu ainult džässikuulajatega. Rotterdamis toimuv „NN North Sea Jazz Festival“ toob kokku üle 90 000 inimese ning 2026. aasta programmis oli 17 lava ja ligi 1300 artisti. Džässi kõrval kõlasid soul, funk, hiphop, pop ja maailmamuusika. Sama žanriline avatus iseloomustab ka eestlastele armsat „Pori Jazzi“ Soomes. Oluline on, et žanriline avatus ei tähenda džässi identiteedist loobumist. Traditsiooniline džäss, eksperimentaalne muusika ja džässi piirimaad saavad eksisteerida kõrvuti ning viia kuulaja tuttavast muusikast uute suundadeni. Nii jõuab džäss ka kuulajateni, kes ei pruugi end esialgu džässipublikuks pidada.

Tugev ja usaldusväärne festivali­identiteet annab võimaluse ka rohkem katsetada. Kui publik usaldab festivali kunstilist valikut, ollakse altimad kuulama ka vähem tuntud artiste või muusikat, mis jääb džässi piirimaile. Seetõttu on oluline järjepidev kvaliteet ja selge kunstiline nägemus.

Kuigi suurte festivalide programmid on muutunud žanriliselt avatumaks, korduvad nende kavades sageli samad rahvusvahelised staarid, kes esinevad sama ajavahemiku jooksul mitmel festivalil. Seda põhjustavad näiteks artistide Euroopa tuurid, mille käigus jõutakse mitmele festivalile. Siin mängib rolli ka Live Nation, kes ühelt poolt korraldab suurte artistide Euroopa tuure, teiselt poolt vastutab ise mõne festivali korraldamise või programmi eest, nende hulgas „North Sea Jazz“ ja „Pori Jazz“. Nii võivad eri riikides toimuvate festivalide programmid muutuda A-klassi artistide osas üsna ühetaoliseks.

Ometi ei ole žanriline avatus ainus võimalik mudel: leidub ka festivale, mis on keskendunud väga selgelt kas traditsioonilisele või eksperimentaalsele džässile. Selline festival saab toimida seal, kus on kujunenud vastav kuulamistraditsioon või piisavalt suur publik.

„Jazzkaare“ puhul on žanriline avatus olnud algusest peale teadlik osa festivali identiteedist. Eesti väiksus ja suhteliselt väike muusikapublik tähendavad ka vajadust kõnetada laiemaid kuulajarühmi, kuid seda on alati tehtud džässi fookust säilitades.

Miks on korraldajate seisukohalt vajalik, et esineksid eri žanride esindajad, ja kuidas on see kasulik muusikutele?

Džäss ei pea oma identiteedi säilitamiseks jääma muutumatuks. Džässi identiteet seisnebki osaliselt võimes muutuda ning festivalide programmid peaksid seda peegeldama. Korraldajale aitab žanriline avatus jõuda eri publiku­rühmadeni: inimene, kellele traditsiooniline džäss võib tunduda kauge, võib leida endale huvitava kõlapinna näiteks elektroonilisest džässist või mõnest uuemast suunast. Nii saab festival kasvatada publikut ja tuua džässi juurde uusi kuulajaid. Laiem publik suurendab nii muusikute kui ka festivali nähtavust ning loob paremad võimalused kaasata partnereid ja toetajaid. See aitab hoida festivali elujõulisena ja toetab selle arengut.

Muusikutele loob žanriliselt avatud festival võimaluse katsetada, kohtuda teiste žanride ja muusikutega, leida uusi koostööpartnereid ning jõuda kuulajateni, kes ei pruugi spetsiaalselt džässikontserdile tulla. Festivalil leitud uus publik võib tähendada suuremat huvi muusiku loomingu ja plaatide vastu ning tuua kuulajaid, kes jäävad tema loomingut jälgima ka pärast festivali. Sellises keskkonnas võivad sündida ka uued kooslused ja loomingulised ideed.

Žanriline avatus ei ole ainult publiku kasvatamise või festivali programmi küsimus, vaid aitab hoida džässi aktuaalse ja elujõulisena.

Kas näete korraldajana sel suundumusel ka miinuseid?

Korraldajale kaasneb žanrilise avatusega ka teatud risk. Kui programm muutub liiga mitmekesiseks või liigub traditsioonilisest džässist väga kaugele, võib osa senisest publikust tunda, et festival ei ole enam päris see, mida nad on harjunud ootama. Samuti võib festivali identiteet muutuda häguseks: kus lõpeb džässifestival ja algab lihtsalt eri muusikastiile ühendav festival?

Teine küsimus on majanduslik. Džässi piirimaid kompavad muusika­stiilid võivad ühtlasi tähendada erinevaid produktsioonivajadusi ja eel­arveid, mistõttu peab korraldaja tegema valikuid ka kunstilise terviku ja festivali võimaluste põhjal.

Uute ja eksperimentaalsemate suundade puhul ei ole alati lihtne prognoosida, kuidas publik reageerib. Korraldaja peab seetõttu pidevalt tasakaalustama kunstilist riski ja publiku ootusi. Mitmekesisus ei tähenda seda, et festival peaks pakkuma kõike, vaid pigem seda, et selle programmil peab olema selge kunstiline nägemus ja julgus selle sees uusi suundi katsetada.

Kommentaar Lisanne Pappeli artiklile „Kuhu kadus džässifestivalilt džäss?“