Südasuvi Tartus, aasta valgeim aeg. Vahetan kahe Lääne-Euroopas elava sõbraga Whatsappis sõnumeid. Nad kirjeldavad mulle roiutavat kuumalainet, mis sunnib neid viibima nelja seina vahel rohkem, kui tahaks. Kui vastan, et Tartus on leebelt soe ja pisut vihmane ilm, ütlevad nad, et igatsevad Eestisse. Paar kohalikku sõpra tahaks seevastu siingi kangemat suvekuumust kogeda. Minu jaoks on soojust parasjagu, aga kuna me vestluste sisu puudutab üha tihemini ilma, paneb see küsima, kas peaks ehk ajaaknaid, mil on võimalik suverohelusse puhkenud linnas kergusetundega ringi liikuda, kasutama senisest märksa teadlikumalt.

Nii otsustame ühel pärastlõunal koos kaaslasega minna vaatama, kuidas läheb lammastel, kes on Annelinna haru­raamatukogu lähistel elanud juba mitu nädalat. Et sinna jõuda, seame sammud linnaliinibussi peale, leiame endale kõrvuti istekohad, tema akna all ja mina vahekäigu pool. Buss jätkab teekonda, ma lasen pilgu ajaviiteks uitama üle mööda libisevate tänavavaadete, kaassõitjate nägude ja viimaks üle kirjaridade pealkirjata luuletuses, mis on kleebitud bussiakna kohale. Luuletus kuulub kirjanduslinna Tartu tänavu­aastase bussiluule valikusse, selle autor on Prantsusmaal Angoulême’is elav Amandine Esnault, tema tekstile on eesti­keelse hääle andnud Indrek Koff.

Esnault’ geopoeetilises luuletuses kordub refräänina rida „loe mind“, mis kutsub üles looma teadvustatud ja tähendusrikast suhet maakamaraga, millel elatakse, nägema süveneva kliima­kriisi ilmaekstreemsusi eksistentsiaalsete ohumärkidena ja kasutama oma vast(ut)amisvõimet – suutlikkust osaleda paljuliigilises ainelis-semiootilises koosloomes ehk sümpoieesis, et toetada kriisidest räsitud elu toibumist kahjustatud paikades¹. Luuletus kutsub lugejat üles endaga dialoogi pidama, see näib kõnelevat loodusteaduste, kunstide ja isikliku kogemuse kokkupõimimise nimel, mille abil taastada ja uuendada kultuuri tähendus­suhteid muutuva maailmaga. Teksti lõpp sisendab lootust, et mõisteliselt lahku kistud sfääre on võimalik järjepidava tegutsemisega taasühendada „rida rea, joon joone järel“². Esnault’ luuletus kõnetab mind, paneb mõtte liikuma, ma olen bussist väljudes loetust elevil.

Lühikese jalutuskäigu järel jõuame haruraamatukogu juurde, lambad on selle taga rohuplatsil. Nad tõepoolest ongi seal: see on minu jaoks harjumatu ja üllatav vaatepilt. Metallaiaga piiratud karjamaal on neid kokku kolm, kaks heledama ja üks hallika villaga, nad söövad helesinise taeva all rahulikult rohtu ega lase end häirida kergliiklusteel mööda tuhisevatest jalgratturitest ega noorest mehest, kes kõlistab nende tähelepanu võitmiseks pooltühja õllepurgiga vastu aeda. Meie kõrval seisab ema väikese tütrega ja me jälgime seal mõnda aega üheskoos lammaste aeglast toimetamist. Karjamaa taustal kõrguvad aga üheksakorruselised nõukaaegsed korterelamud – kõik see moodustab minu jaoks kummastava vaatepildi, milles linna- ja maaelu on ühtäkki kokku põimunud uutmoodi tervikuks.

Lambad linnas

Heaoluks on muu hulgas vaja võimalust kogeda harjumuspärases elukeskkonnas vaheldust. Staatilistest materjalidest üles ehitatud linnaruumis on paraja tempoga muutujateks ühelt poolt naabruskonda asustavad mitteinimesed, teiselt poolt aga kunstid ja kultuur, mille hulka kuuluvad ka ajutiselt linnaruumi paigutatud kirjandustekstid. Tänavakivi ei lehti ega muuda värvi, klaaspinnad ei löö õitsele ega lõhna, muutuv taimestik aga pakub aastaringi vaheldust ja rikkalikke sensoorseid elamusi ning linnaruumis juhuslikult kohatud luuletus lisab argipäeva keelerikkust ja tähendust. Eriti suure kaalu omandavad niisugused kogemused paikades, kus mitteinimlikku loodust napib või kus kunsti- ja kultuurikogemuste väli on sotsiaalsetel, majanduslikel või muudel põhjustel hõredake.

Kariloomadega rohealade hooldamine panustab üheaegselt nii linna ökoloogilisse kui ka sotsiaalsesse mõõtmesse. Erinevalt muruniidukist, trimmerist ja traktorist pügavad lambad taimkatet suhteliselt vaikselt ega haki selle käigus valimatult peeneks taimestikus peituvaid pisiolevusi: linnupoegi, ämblikke, kahepaikseid, kimalasi. Tasakaalustatud karjatamise korral toetavad nad liigirikkuse püsimist ja kasvu. Neid on tore eemalt jälgida ning kui nad usaldavad inimese puudutust, on mõnus peopesaga nende pehmet ja sooja villa paitada.

Pikkade aastatuhandete jooksul, mil inimesed ja lambad on koos elanud, on neid eri kultuurides ümbritsetud tähenduspilvedega, mis sisaldavad muu hulgas folkloorseid, religioosseid, müütilisi ja esteetilisi elemente. Nüüd püütakse neid kompamisi uuesti üles leida, avastada neid nende endina, õppida tundma nende kognitiivseid võimeid, visuaalset mälu, sotsiaalsust, üritada heita pilku maailmale nende perspektiivist. Teise lähem tundmaõppimine muudab ka tundmaõppijat ennast – kujutlen end rohtu näkitsevaid lambaid silmitsedes mõttes veel olematusse tulevikulinna, kus lammaste kohalolu pole mitte lihtsalt tavapärane, vaid kus nad on kogu oma elukaare jooksul, sünnist loomuliku surmani, inimese poolt hoitud.

Luuletused ühistranspordis

Kätte on jõudnud sügis, lambad viiakse linnast ära, aga luuletused sõidavad reisijate seltsis linnaliinibussides iga päev edasi. Nii on see juba kümme aastat, igal aastal uueneva luulevalikuga. Bussiluule, mis seob ilukirjandust ühistranspordiga, oli üks esimesi projekte, mille kirjanduslinn Tartu 2015. aastal UNESCO kirjanduslinnade võrgustikuga liitumise järel algatas. Tänaseks on see tasapisi kasvanud märkimisväärselt mahukaks ettevõtmiseks, mille mastaap võib tekste ükshaaval silmates märkamata jääda.

Linnulennult vaadates on bussiluulesse selle esimese kümnendi jooksul kaasatud 111 kirjanikku ja 24 tõlkijat, koos rahvalauludega on kasutatud 135 teksti. Vaheldumisi kohalike autoritega on tutvustatud 73 kirjanikku teistest UNESCO kirjanduslinnadest. Reisijaid, kes on bussiga sõites mõnda neist luuletustest lugenud, pole vististi keegi kokku arvutanud, aga usun, et neid võiks olla vähemalt viiekohaline arv. Eespool mainitud Esnault’ luuletus on vaid üks 41 tekstist, mida saab linnaliinibussides sel aastal lugeda. Tänavune tekstikimp tutvustab kirjanduslinnade võrgustikku kuuluvates linnades elavate autorite loomingut 16 tõlkija vahendusel ja erinevalt eelmistest aastatest on kogu valik jõudnud ka bussidest väljapoole, taskuformaadis pehmekaanelisse trükisesse.

Näiteid sarnastest lahendustest, mis toovad kirjandust lugejale ühistranspordivõrgustiku kaudu lähemale, leiab kirjanduslinnadest veelgi: näiteks on Heidelbergis paigaldatud kohalikesse trammidesse ja rongidesse luuleplakateid ja jagatud sõitjatele luulepostkaarte, Edinburghis saavad luuletsitaate lugeda trammireisijad. Tartut eristab teiste kirjanduslinnade muudest mulle teadaolevatest analoogsetest ettevõtmistest aga see, et siin on bussiluulest saanud ühistranspordikogemuse pikaaegne, populaarne ja ootuspärane osa, mida teatakse märgata ja oodata.

Linnaruumitaju nihutamine

Nii nagu ökoloogiliselt vaesestatud linna­keskkond süvendab võõrandumist teistest liikidest, mõjub ka luuletuseta ühistranspordisõiduk üksluisema paigana. Linnast leitud luuletus toimib aga sarnaselt mitteinimeste kohtamisele kogemust avardavalt: mõlemad lisavad ellu heaoluks vajalikku nihutust, üllatust ja avastusvõimalust.³ Mitteinimesed ja kirjandustekstid kuuluvad loomuldasa hea ühisruumi juurde: nii taimede, kariloomade kui ka luuletustega koos on linnas põnevam ja vaheldusrikkam elada. Kui niisugust nihutust esmakordselt ootamatus kohas kogeda, mõjub see uudse ja üllatavana. Kui võimalus kohtumiseks kaob, jääb sellest maha teravalt tuntud lünk.

Marc Augé on kirjeldanud mehhaniseeritud transpordivahendeid mittekohtade ja liikuvate ruumidena, mis tekitavad kasutajates üksindus- ja ühetaolisuskogemusi⁴. Kui ühissõidukites leidub tekste, täidavad need pragmaatilist funktsiooni, esinedes mitmesuguste kasutusjuhendite, ettekirjutuste, keeldude või muu teabena⁵, millele võivad lisanduda reklaamid sõidukite välis- ja sisepindadel. Ehkki sõiduinfot jagavad tekstid on ühistranspordis loomulikult omal kohal, võiks üldjuhul siiski olla võimalik paigutada nende kõrvale (kui mitte sõidukeisse endisse, siis vähemalt peatustesse) ka hästi kujundatud kunstilisi tekste, mis ei varjuta vajalikku infot, küll aega toetavad sõidukogemuse mitmekesistumist, tähendus- ja vaheldusrikkamaks muutumist, mõjutades selle kaudu kaudselt linnaruumitaju tervikuna.

Miks ei võiks ühistransport kui eluks vajalik sotsiotehniline süsteem täitagi mitut sisukat eesmärki: lisaks sõitjate sihtkohta viimisele lähendada neid mikrosekkumiste kaudu kirjakultuurile? Kas ei võiks rohusööjatest saadagi enesestmõistetav osa linna ökosüsteemist? Nii küsides mõistan, et ehkki need kaks nähtust eksisteerisid sel suvel mu kogemuses õnnelikult koos, polegi neist niisama lihtne kirjutada nii, et üks silm näeb üht, teine teist, aga kokku tuleb ühendatud tervikpilt. Tunnetan nähtuste äraõpitud lahterdatust harutamist vajava probleemina, igatsen sisseharjunud mõistete, nagu loodus ja kultuur, inimene ja loom, linn ja maa, asemel teistmoodi laiali laotuvaid kaarte – palju­harulisi, ohtrasõlmseid ja ökosotsiaalselt tundlikke, mis sobituks paremini holotseeni lõpus elamise vastuolulise ja keeruka kogemusega.

Igal juhul ei kujuta ma enam ette Tartu busse ilma luuletusteta. Kui nad puuduksid, oleks bussiga sõitmine märksa magedam kogemus. Võib-olla tunnetan kümne aasta pärast linnaruumis samasugust tühimikku siis, kui ei kohta harjunud paigas mõnda tuttavaks saanud karilooma. Senikaua aga las nihutavad mõlemad mu taju sellest, mil viisil saaks tänapäeva linn olla parem paljuliigiline elupaik ja kiiret ringiliikumist võimaldav ühistranspordisüsteem kanda mind lähemale sarnaste küsimuste üle juurdlevale kirjandusele.