Veneetsia filmifestivali järjekordne aastaring on lõppenud, auhinnad välja jagatud, põhižürii eesotsas Ameerika näitlejanna ja režissööri Maggie Gyllenhaaliga oli oma otsustes rahvusvahelise filmipressiga üsna ühel meelel, lihtsalt filmid olid teises järjekorras.

Suurim võitja oli sünge draama II maailmasõja järgsest ajast pealkirjaga „Tundmatu naine“.¹ May el-Toukhy lavastatud Taani-Rootsi-Läti ühistöö võitis parima filmi Kuldlõvi ning täiesti õigustatult läks ka parima näitlejanna Volpi karikas peaosalist kehastanud Mathilde Arcelile. „Tundmatu naine“ on terane, kompromissitu ja närvesööv meistriteos keerulistest valikutest, mida inimesel tuleb raskel ajal teha. Hoolimata sellest, et „Tundmatu naine“ oli üks favoriite, mõjus selle peavõit siiski veidi šokeerivalt (kuigi eriti ei nurisetud, sest filmile pole just paljut ette heita). Festivalirahva kaks suurimat lemmikut olid Lee Chang-Dongi kirjandusliku puudutusega nutikalt suhtedraamasse pakendatud klassi­vahekriitika „Võimalik armastus“² ja võistlusprogrammi ainuke dokumentaalfilm, Yuval Abrahami ja Rachel Szori laastav „Naza“.

Kõik see ilu ja verevalamine

„Naza“ poliitiline sisu tekitas kõmu juba ammu enne esilinastust, puhudes lõkkele sellesama poleemika, mis on hõõgunud Wim Wendersi aasta alguses Berlinalel peetud kõnest saadik: „Kas filmid peaksid olema poliitilised?“ „Naza“ kohta seda küsida on vastuoluline. See koosneb intervjuudest Iisraeli luureteenistuses töötava 24 inimesega, kes muudavad ühel või teisel moel võimalikuks Gaza ja selle elanike hävitamise. Hoolimata vastumeelsusest nn aplausikella vastu (mõne aasta eest hakkasid meediaväljaanded esilinastustele spetsiaalselt saatma inimesi ülesandega mõõta minutites ära filmile järgnenud aplausi pikkus ja sellest uudis teha), tuleb siiski öelda, et „Naza“ tõstis täissaali jalule täiesti üksmeelses toetustormis. See oli ka tänavuse festivali kõige diskuteeritum film. „Naza“ on mitmes mõttes kainestav kriitikanool meie kollektiivsesse tuimusse, mida tunneme suurte tragöödiate vastu sõjapiirkondades. Ja veel enamgi on see kriitika meediamasina pihta, mis hüpnotiseerib masse aktsepteerima vastuvõetamatut ja survestab kas sooritama või tolereerima võikaid kuritegusid. Teema kõrval haarab ka tehniline lahendus. Kaamera on Szori käes, kes peidab intervjueeritavate näod varjudesse, aga samas rändab kaamerapilk mööda öise Tel Avivi linnatulesid katuselt, kust vestlused aset leiavad.

Reaktsioonid sellele filmile tunduvad ülepaisutatud, eriti kui arvesse võtta paljude teiste programmi jõudnud filmide rõhutatult poliitilist tooni. Tuleb tunnistada, et arutelu paistab tekitavat ainult teatud tüüpi poliitiline film ja me ei pea otsima väljastpoolt põhivõistlusprogrammi neid filme, millel seda ei õnnestu saavutada.

Jaapani žanrifilmi enfant terrible Shinya Tsukamoto oli põhivõistluses oma vagura ning pettumust valmistavalt lameda draamaga „Härra Nelson, kas te tapsite inimesi?“³. Afroameeriklasest merejalaväelase Allan Nelsoni (Mark Merphy / Rodney Hicks) Vietnami sõja memuaaridel põhinev lugu ärkab kinolinal ellu vaid siis, kui minnakse ajas tagasi ja näidatakse USA armee hirmutegusid. Kui ilmnevad tõsisemad teemad, nagu traumajärgse stressiga toime­tulek ja elu pärast sõda USAs, avaldub Tsukamoto ekraniseeringu nõrkus. Pealkiri tuleb Nelsoni psühhiaatrilt (Geoffrey Rush), kes püüab jõuda süütute tsiviilisikute tapmise juurpõhjuseni, esitades üht ja sama küsimust ikka ja uuesti. Lugu jääb rahuajal seisma ja võtab kiiruse üles sõjaajal, andmata edasi väärilist pilti inimesest, kelle elutöö oli pidada loenguid, kus ta oma kogemuse põhjal soovitas kuulajatele mitte minna armeeteenistusse.

On paar säravat hetke selles muidu ununevas filmis, mis ei oska teha rahu vägivallaga ega saata rahusõnumit muu kui lendavate kuulidega. Ühes püüab Nelson koos oma peaaegu täiesti musta nahavärvi üksusega kinni Vietkongi võitleja, kes teatab neile, et need vaatavad asiaatidele samaoodi ülalt alla nagu valged neile.

Rahva armastust sai aga tunda üks teine film, mis räägib samuti ameeriklaste kombest toppida oma nina teiste riikide siseasjadesse. Martin McDonaghi „Metsik hobu üheksa“⁴ järgneb kahele kõrgele CIA agendile (Sam Rockwell ja rolli eest parima näitleja preemia saanud John Malkovich) Lihavõttesaarele 1973. aastal, vaid mõni kuu enne Tšiili sõjaväelist riigipööret, mille taga oligi USA kardetud luureagentuur. Režissööri kirjutatud stsenaarium on vürtsitatud musta huumoriga, seal ei kardeta nimetada asju õigete nimedega ega esitada paari teooriat poliitiliste ajaloosündmuste kohta kas USAs või mujal riikides, kus CIA sekkumine on inimeste elusid jäädavalt muutnud. See oli üks festivali ilusamaid filme suuresti tänu operaator Ben Davisele, kelle 8 mm ja 16 mmkaameraga kinni püütud teralised kaadrid lõikavad digitaalsest materjalist justkui läbi, pakkudes ümberlülitust meeleolude ja maastike vahel. Turundusstrateegia oli festivali ajal filmile sobilikult võluv, sünge ja provokatiivne ning tiimile lähedale pääsenutele jagati tsitaatidega filminänni. Kõige popim oli vahest „Metsik hobu üheksa“ T-särk kirjaga „Good luck with all democracy and stuff“ – „Õnn kaasa demokraatia ja kogu selle värgiga“.

Muljet avaldas Marco Bechise haarav draama „Tagasi Buenos Airesesse“⁵, mis on järjefilm tema 1999. aasta filmile „Garage Olimpo“ ja põhineb ta isiklikel kogemustel tuhandetele elu maksnud 1976. aasta sõjaväelisest riigipöördest Argentinas. See on sügavalt isiklik ja jõuliselt jutustatud lugu, mis räägib brutaalse inimröövi ja piinamise üle elanud ohvrite loo saatusest nende kodumaal 30 aastat hiljem. Oluline on rõhutada, et peategelase kogetu põhineb eri inimeste lugudel, mitte üksnes režissööri isiklikel mälestustel. Kummaline, kuidas see film jäi suuresti ajakirjanike tähelepanuta ning leidis seetõttu ka vähe kajastust, hoolimata teose kõrgest kvaliteedist. Adriano Giannini oli kindlasti tugev parima näitleja preemia kandidaat, paraku jäi ta aga uhkeldava Malkovichi kõrval praktiliselt nähtamatuks. Mis on ka mõistetav, sest tema rolli edukaks soorituseks oli vaja enamat kui huumorit ja killurebimist.

Armastus eheduse ajal

Isegi Lee Chang-Dongil on midagi öelda olukorra kohta Lõuna-Koreas, ja ta teeb seda talle omases poeetilises filmikeeles, taustaks suhtedraama. „Võimatu armastuse“ stsenaarium (kirjutatud kahasse ka „Põlemise“⁶ kaasautori Oh Jung-miga) on võrratu näide nutikast, veatust tekstist, mis kujutab klassivahesid ja tööjõu ekspluateerimist riigis kahe täiesti erineva taustaga paari teeseldud sõpruse kaudu. Film heidab kriitilise pilgu ka teatud tüüpi vaatlevale dokumentalistikale ning viisile (lasta) subjekte „autentsuse“ nimel kuritarvitada.

See viib meid otsekohe ühe teise võistlusprogrammi valitud autorini –parima režissööri preemia võitnud Ilja Hržanovskini. Tema ülipikas, vene teadlasest ja Nobeli preemia laureaadist Lev Landaust rääkivas „Dau“ projektis seekord õnneks kedagi ei vägistatud, kuid seksisõltuvus on endiselt kohal ning taas välja pakutud kui midagi „väga autentset“. Nimetagem siis kõik see kiim „kunstiks“ ja mingem filmide juurde, millel ei võta kolm tundi ja enam aega, et meile jutustada lugu geniaalsusest ja hullumeelsusest ning mis ei vaja ehteks kuulsuste sulgi: Marina Abramović, Romeo Castellucci, Carsten Höller … Kas mõni staarkunstnik jäi filmist välja ka? Imelikul kombel ei langenud „Daule“ osaks kübetki sama ärritust, mis tabas teatud ringkondades „Nazat“.

Ameerika filmitegija ja produtsent Laura Poitras oli Veneetsias mõlemas rollis. Ta tõi välja lühikese, ent tabava poliitkommentaari 25minutises dokfilmis „Nad on siin“⁷, mis linastus väljaspool võistlust koos Avi Mograbi „Metsiku asparaaguse“ ja Maggie Gyllenhaali „Liha mõjuga“.⁸ Filmis „Nad on siin“ jälgib ta lähedalt Minnesota osariigi Eden Valley linna anonüümseid elanikke, kes hakkavad vastu ICE’i operatsioonile „Operation Metro Surge“. Materjal ajab vere keema, näidates tavainimeste vastuhakku immigratsiooniameti brutaalsusele. Immigrantide või teiste arreteerimisohus inimeste kaitsele organiseeritud isikute näod on varjatud, aga hääled ja aktivism vägagi näha-kuulda.

Poitras astus festivalil üles ka ülevaatava produtsendina (executive producer). Julia Loktevi ja Anna Nemzeri dokumentaalfilm „Minu soovimatud sõbrad. II osa: Eksiil“⁹, mida Poitras toota aitas (Meryl Streepi kõrval), linastus väljaspool võistlusprogrammi nagu ta endagi film. See 355minutine saaga jätkab sealt, kus lõppes filmi eelmine osa, rohkelt auhinnatud, vaba ajakirjanduse viimaseid päevi Venemaal kujutav „Minu soovimatud sõbrad. I osa: Moskva viimane õhk“.¹⁰ Loktev tegi eelmise filmiga suurepärast tööd, näidates ajakirjanikutöö haavatavust poliitiliselt tormilistel aegadel. Me kuulsime telekanali Dožd viimast hingetõmmet ja nägime, kuidas ajakirjanikud põgenesid vanglakaristuse vältimiseks välismaale. Nüüd näeme samu nägusid paguluses, kus jututeemad on üpris teised. Paljud kahtlevad oma valikutes: mõned kahetsevad, et ei püüdnud enne täiemahulise sõja puhkemist avalikkust rohkem mõjutada. Autentsusest rääkides: siin ei pidanud keegi riideid seljast heitma, et meid filmi eheduses veenda.

Andrei Kutsila hävitav dokportree „Kirjad vaikima sunnitud riigist“¹¹ räägib tänasest Valgevenest nende inimeste lugude kaudu, kes on pidanud taluma vangistust, repressioone ja eksiili ning kelle hääled on vaigistanud autoritaarne režiim. Kõik arhiivimaterjalid, vaatlevad kaadrid ja animatsioon on pandud selle teenistusse, et maalida meile portreed inimestest, kes on pidanud oma elu kodumaale maha jätma. „Kirjad vaikima sunnitud riigist“ on üks paljudest suurepärastest dokfilmidest, mida Veneetsias oli võimalik näha. Loodame, et see traditsioon jätkub ka edaspidi.

Valge lippaed, veidi paigast

Florian Zelleri põhivõistlusprogrammis linastunud film „Varjend“¹² kujutab nii päriselus kui ka kinolinal abielus olevat Penelope Cruzi ja Javier Bardemit, kes teevad oma luksuslikus Londoni eramus läbi tõelise põrgu. Selles salongisotsialistlikus filmis on rikkad woke ja vaesed moraalselt broke.

Zeller alustab oma filmi hollywoodlikult: lopsakad kaadrid, täiuslik kunstnikutöö, erepunase huulepulga ja kleidi kombo, täielikele võõrastele räägitud paari kohtumise lugu. Kõik on nii täiuslik, et tekib kahtlus: kas me mitte ei vaata parasjagu üht sajandi kaunimat filmi. Siis aga rikuvad idülli „nemad“.

Tehnilises plaanis pole „Varjendiga“ midagi valesti. Suurepärane näitleja­ansambel, Cruzi-Bardemi kõrvale näeme ka tavapäraselt head Stephen Grahamit oma töölisklassi pahaendelise sarmiga. Käsikiri on aga laisk ja ebaoriginaalne ning meenutab paljusid teisi filme. Midagi Haneke „Jõhkratest mängudest“¹³ (aga ilma mängudeta), natuke Lanthimose „Püha hirve tapmise“¹⁴ kõhedust ja pisut Michel Franco väikekodanlikku hirmu lihtrahva ees.

Ja kuigi „nende“ suunalt ähvardab hädaoht, on veelgi suuremaks ohuks miljardärid, eriti üks neist, Andrew (Paul Dano). Selleks et miljonär oma moraalse selgroo üles leiaks, on vaja miljardäri, aga töötab see vaid teatud määral, õpetab meile Zeller. Ehk nagu ütles isa Joe, peategelane väljaspool võistlusprogrammi linastunud samanimelises filmis¹⁵: „Kõiki pole võimalik päästa.“

Vastupanu on mõttetu

Hoolimata lubavast sisukirjeldusest ja muljetavaldavast näitlejaansamblist oli kibe pettumus Ali Asgari poliitdraama „Pisut valgust“¹⁶ ühest arstist (Misagh Zare), kes otsustab ennast ära tappa pärast seda, kui politsei ta Teherani kabinetti tungis ja talt litsentsi ära võttis. Arst oli sattunud pahandustesse, kuna ravis võimuesindajate tule alla sattunud haavatud meeleavaldajaid.

Film venib, kui hea arst püüab perele oma plaani tutvustada ja neid selle mõttega harjutada. See on üks tiguaeglane teekond, aga mitte heas mõttes. Ei ole see kunstiliselt eriline ega ka hästi näideldud, ja seda tuleb süüks panna ainult halvale lavastamisele. Zare pole ekraanil kunagi nii kahvatu olnud ja eks see sobi kokku ka verevaese stsenaariumiga. Ainus provokatiivne asi selle filmi juures on see, et naistel on pea katmata. Nii potentsiaalika loo maha tapmine on pehmelt öeldes kriminaalne.

Head kavatsused ei jää korporatiivses keskkonnas kunagi karistamata, õpib 40aastane Carla (Alba Rohrwacher) oma nahal selgeks. On täiesti arusaadav, miks Stéphane Brizé pälvis Veneetsia parima stsenaariumi auhinna, sest tema draama „Hea väike sõdur“¹⁷ leiab geniaalselt otsekohese ja lihtsa viisi paljastada tänapäevase võlts-poliitkorrektsuse silmakirjalikkust ja tühja loba „võrdsusest, vendlusest ja ühtsusest“. Vaimustav, aga mitte vahetult koomiline, vaid pigem kuivalt humoorikas vaatamine. Usutavate olukordade absurdsus kannab lugu algusest lõpuni, visuaalselt on läbiv suurfirmadele ja ostukeskustele omane steriilne ere ja külm valgus. Kuigi film pole mingil juhul komöödia, tuletab see meile meelde, kui naeruväärsed võivad olla reeglid, mille järgimist meilt oodatakse. Draama tuleb aga sellest, kui Carla mõistab, et ta „hea väikese sõduri“ käitumislaad tööl, kus ta värske osakonnaülemana püüab oma töötajaid tagakiusamise eest kaitsta, ei ühti sellega, kuidas ta kodus oma peret kohtleb.

Ma tahan oma MTVd

Ehkki ma ei tahtnud festivali kokkuvõtet tehes esialgu üldse käsitleda publikufilme, millel pole probleemi kinosaalide täitmisega, tuleb siiski korraks pöörduda Luc Bessoni kirjutatud kinematograafilise kimchi poole, millel on oma väga patroneeriv, justkui „poliitiline“ allteema. „Isa Joe“ räägib kättemaksuhimulisest preestrist (Kiefer Sutherland) ja tema vihavaenlasest (Al Pacino) nixonlikus loos sõjast narkodiilerite vastu New Yorgis. Hambuni relvastatud preester läheb diileritele vastu preestri­rüü peale tõmmatud mustast nahast kuulikindla vestiga (katoliiklik erootika!) ja rea kabuuris relvadega, rääkides nagu ristriietuv ema Teresa. Armastus, rahu ja harmoonia ning kirikukelder täis automaatrelvi.

See on film poistele, kellele meeldivad mänguasjad ja ühesilbilised elutarkused; kes armastavad kaheksakümnendate B-filmide nalju ja imalaid MTV muusikavideoid. Ennekõike on see aga vaatajale, kes ei tee välja Ameerika kõrkusest ja „üleilmse rahu“ plaanist. Õhus on ootus, et MTV moodsate muusikavideote stiilis hakkavad moslem, juut ja katoliku preester rõõmuhetkel koos tantsima, aga Bessoni versioonis eelistavad nad pigem veidi koos tulistada ja pommitada. Kõike selleks, et „päästa alla 21-aastased noored“.

Väljaspool võistlusprogrammi oli veel üks üsna ajuvaba, aga meelelahutuslik, hea ja paigas moraalse kompassiga film, nimelt „Vangivõetud mälu“¹⁸. Jaapani näitleja-režissöör Sabu pakib 75 minutisse rohkelt kraami, mis teda ta kodumaa juures häirib, ja kasutab selleks hobuseannuse huumorit. Ta trollib Jaapani rangust ja kultuurireegleid, rääkides samal ajal korruptsioonist, klassi­võitlusest ja vaesusest ning sellest, kuidas inimesi sunnitakse tegema asju, mida nad valiku olemasolul ei teeks. Siin filmis on vägivald justkui lahendus, sest seda ei saada ebasiiras moraliseerimine, ning pealekauba ei mäleta peategelane (Ethan Juan) seda, kes ta on. Tänu jumalale selle eest!

Kokkuvõtteks peaksime äkki lõpetama teesklemise, et filmid pole poliitilised, isegi kui nad enda kohta vastupidist väidavad. Enamikus filmides – nii festivalil võistlevates kui ka laiatarbefilmides –on terake ühiskondlikku kommentaari või isegi selge poliitiline seisukohavõtt. Piisab vaid sellest, et vaadata ükskõik millist vabalt valitud superkangelase filmi, mida igal aastal juurde tekib. Žanr ja vorm on vaid keel, mida filmitegija kasutab: mõned eelistavad peituda metafooride taha, teised rusikaga makku äsada.

Tõlkinud Tristan Priimägi