Kriitikul on õigus öelda „Mulle meeldis see film“ või „Ma tundsin filmi vaadates nii“ ning kohustus öelda, miks!

Narjes Torchani, „Filmikriitiku roll ja väljakutsed“¹

Mida mul on öelda?

Võib-olla on see üks tähtsamaid küsimusi, mida võib rahva ette astuv inimene endalt küsida, enne kui paneb sõna kirja või toob selle avalikkuse ette suuliselt, audiovisuaalselt või mõnes muus vormis.

Inimesele on antud võime peegeldada ümbritsevat maailma. On ürgne vajadus istuda ümber lõkke ja jagada, jagada seda, mis meil on, ehk jutustada lugu. Lugude jutustamine on oluline, et kohaneda ja ellu jääda. See toetab kujutlusvõimet ja võimaldab põlvest põlve edasi anda teadmisi ning arusaama maailmast ning seda mõtestada. Selle evolutsioonilise vajaduse tänapäevane edasiarendus on suuresti teater ja film.

Kahepoolse jutustaja ja kuulaja suhte vahele tekkis ajaga juurde kolmas, kriitik ehk arvustaja, kes tõlgendab ja mõtestab, milline on ühe või teise loo väärtus tegelikult.

Sõna „kriitik“ viitaks justkui sellele, et tema ülesanne on kritiseerida. Levinud on valearusaam, et üks loob ja teine kritiseerib. Tegelikult on kriitiku roll laiem ning eeldab võimet eristada, mõtestada ja hinnang anda.

Kaspar Viilupi hiljutine „Morteni“ arvustus² oli karikasse viimane piisk, nii et ma ei saa enam lihtsalt probleemist mööda vaadata. Mitte et just see arvustus on kõige halvem või et asi on just Kaspar Viilupis, vaid pigem seetõttu, et kuna olen aastaid arvustusi jälginud, olen märganud nende sisu läbivat joont, mida on täheldanud päris paljud kolleegid nii filminduses kui ka teatrivallas. Seega on aeg see valguse kätte tuua ja korraks rollid vahetada.

Loomulikult peab ka filmitegija oma positsiooni ausalt vaatama. Autor võib väga kergesti muutuda kriitika suhtes tundlikuks ja hakata nõudma, et teost tõlgendataks täpselt nii, nagu tema seda mõtles. Seda õigust autoril ei ole. Film peab pärast valmimist suutma elada ilma autori kasutusjuhendita ning kriitik ei pea toetama režissööri seletust oma teose kohta.

Aga samamoodi ei pea autorit mõjutama kriitiku ettekujutus, milline oleks film pidanud olema.

Arvustuste šabloonlik ja kommertslik struktuur toodab tihti pinnapealsust, millega kaasneb autori peale justkui jumala positsioonilt ülevalt alla vaatamine. Nii luuakse eksitav mulje, justkui peaks autor lähtuma kriitiku soovitust. Siin võiks muidugi minna kriitikkonnaga otsesesse vastasseisu ja käsitleda autoreid inimestena, kes edastavad oma maailmavaadet ja seda, mida neil on öelda, just sellises vormis, nagu nemad seda näevad.

Meenutagem „Lindmehe“³ kurikuulsat baaristseeni, kus Riggan Thompson (Michael Keaton) suhtleb kriitik Tabitha Dickinsoniga (Lindsay Duncan) ning ütleb talle, et too võib oma silte täis kirjutise endale perse pista.

Võimalus seesugusele positsioonile asuda on ahvatlev ja kohati soovitaksin seda isegi mõnel kaaluda, aga tuleb siiski vaadata kaugemale, sest see, mis filmitegijatel on öelda, on palju väärtuslikum kui autori ja arvustaja dünaamika stereotüüpse stseeni päriselus läbimäng. Põhiline tähelepanek on niisugune: arvustus on sageli standardses vormis ning domineerib arvamus teose kohta, mitte püüd seda mõista ja mõtestada.

Ralf Sauteri arvustustes olen korduvalt märganud tendentsi rääkida sellest, milline film tema arvates võiks olla või peaks olema. Näiteks võib tuua tema arvustused, kus vaatluse all filmid „Pikk, pöörane ja ilus teekond“, „Bob Marley. One Love“, „Back to Black. Amy lugu“ ning „Meie Erika“⁴. Tema kolleegide kirjutistes esineb vahel sama lähenemist, võib-olla on see lihtsalt oskuslikumalt ridade vahele peidetud. Siin peab aga olema täpne: kriitikul on loomulikult õigus ette kujutada teisi võimalusi ja võrrelda filmi oma ootustega. Küsitav on aga filmi hindamine peamiselt selle järgi, millist filmi kriitik ise oleks soovinud näha, kuid mida autor pole sellele vaatamata teinud.

Kriitika üks põhilisi eesmärke võiks olla peegeldada seda, mida ekraanil või laval näeb, mõtestada, mida teos öelda püüab ja vaatajale seda mõtet vahendada ning tõsta seeläbi vaataja teadlikkust. Eelmainitud „Morteni“ arvustus on päris hea alus analüüsimaks. Pealkiri „Kuhu liigub Eesti noortefilm?“ lubab tegeleda suurema küsimusega. Alguses asetatakse „Morten“ Eesti noortefilmide „Klass“, „Nullpunkt“ ja „Fränk“⁵ kõrvale ning küsitakse, kas mõni neist on toonud kaasa suurema nihke. See loob ootuse, et edasi hakataksegi uurima, milline Eesti noortefilm praegu on, kuidas on see muutunud ja kuhu liigub.

Ent edasine tekst on sisult üsna tavaline ühe filmi arvustus: ekraniseeringu probleemid, tegelased, näitlejatööd, dramaturgia, lavastaja käekiri, operaatoritöö. See ei tähenda, et arvustus on täiesti sisutühi, seal on mitmeid tähelepanekuid ja analüüsi. Probleem on selles, et pealkirjas lubatakse käsitleda suuremat küsimust, kuid tekstis pole seda tehtud.

Selle teema juurde jõuab ta tagasi alles viimases lauses: „Tervikuna lubab „Morten“ uskuda, et Eesti filmi visiitkaart võib vabalt edaspidigi olla noorte­film, kuid see ei pea tähendama tingimata ainult üht võimalikku lahendust.“ See on küll mingi vastus, aga väga üldine: Eesti noortefilm võib olla oluline, „Morten“ näitab, et „Fränki“ laad ei ole ainus tee. Jääb aga lahtiseks, millised need erinevad teed siis on? Pealkiri on andnud välja veksli, mida arvustuses ei lunastata.

Sellest tulenevalt jõuangi küsimuseni: mida on kriitik tahtnud arvustusega tegelikult öelda?

Kõige enam kasutatakse arvustustes silte: hea või halb näitlejatöö, ilusad või ühetaolised kaadrid, õige või vale tempo. Tegu võib aga olla lihtsalt autori isikupärase jutustamisviisiga. Pigem võiks küsida: miks on valitud just selline?

Hinnangud „hea“, „halb“, „igav“, „ilus“, „liiga aeglane“, „publikule kättesaadav“ ei ava põhiküsimust, miks on lugu räägitud nii, nagu räägitakse. Need võivad olla täiesti õiged hinnangud, aga ei ole veel kriitika. Need on järeldused, mille juurde kriitik peab näitama tee. Miks see kaameratöö on hea või halb? Mida see tegelikult tähendab? Miks näitleja tegi just sellise valiku oma rollis? Mis stiilis ta mängib ja miks? Kas tema valikud teenivad lugu? Millest see lugu tegelikult on?

Kriitika pole ainult kirjeldus, mis filmis juhtub, nagu enamasti kombeks, vaid peaks avama, kuidas see lugu nüüd ja praegu mõju avaldab. Kas see peegeldab midagi inimlike vajaduste kohta? Milline on filmis loodud maailm ja selle reeglid? Mida autor looga on taotlenud ja kas ta on jõudnud eesmärgini? Siinkohal meenub mulle tugitoolisportlane. Ma ei arva, et kriitik peab ise olema režissöör, operaator, näitleja või monteerija. Kriitika on omaette oskus ja omaette töö. Ka väga suure hulga filmide vaatamine ei anna automaatselt teadmisi filmitegemise kohta.

Muidu on nagu spordis: kõige kindlamini teavad seda, mida mängija oleks pidanud platsil tegema, need, kes on tribüünil, kuid pole selles olukorras kunagi olnud. Kriitik ei pea küll ise filmi teha oskama, kuid ta peaks tundma huvi selle vastu, kuidas filmi tegelikult tehakse ja millest selle tegemise käigus tehtud valikud koosnevad.

Kui räägitakse näitlejatööst, võiks teada, mis üldse moodustab näitlejatöö. Kui räägitakse kaameratööst, võiks osata avada, mida kaameraga on tehtud. Kui räägitakse montaažist, helist, dramaturgiast või režissööri kunstilisest otsusest, võiks selle taga olla rohkem kui lihtsalt vaataja esmapilk.

Praktika ei pea olema kriitika eeltingimus, aga teadlik võiks praktikast olla. Sest kui on midagi öelda ja mõjuväli on suur, kantakse sõna eest vastutust.

Küsimus professionaalsetest standarditest ja kriitika kvaliteedist on suunatud ka erialaorganisatsioonidele ehk filmikriitika puhul Eesti Filmiajakirjanike Ühingule ning teatrivallas Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendusele. Asi ei ole selles, et kriitikud on tingimata oskamatud või rumalad. Pigem võib asi olla teadmiste väheses sügavuses, ajas ja selles, kui palju on võimalik ühe teosega päriselt tegeleda. Turunduskeskses maailmas on arvustused paratamatult pinnapealsemad ka seetõttu, et teoseid on palju ning surve kirjutada kiiresti ajab kvaliteedi ja kvantiteedi tasakaalu paigast ära.

Võib-olla on aeg teha valik ja rebida ennast lahti Eesti arvustuse šabloonist: film räägib sellest ja sellest, näitlejad mängivad hästi või halvasti, operaatoritöö on hea, tempoga on probleeme, lugu oleks võinud olla parem – ja siis hinnang.

Aga miks on film just nii tehtud? See „miks“ annabki kriitikale väärtuse.

Eesti film ei ole praegu ideaalses seisus ning põhjusi võib tuua mitmeid: valdkonna korrastus, vähene rahastus, väikeste kinode keeruline olukord, filmiharidus, põlvkonnavahetus pärast Nõukogude Liidu lagunemist, turu kontsentreerumine ja ka suuremate kinokettide äriloogika, kus kultuuriline missioon ja vajadus müüa popkorni ei kattu.

Selle juurde kuulub ka vaataja oskus lugeda seda, mis ekraanil või laval näha.

Ralf Sauter on näiteks kirjutanud, et teda ärritab inimeste käitumine kinos: popkorni närimine, rääkimine ja suutmatus filmi süvenemisega vaadata. See tähelepanek vastab enamasti tõele. Ent miks see nii on?

Ma ei pane seda loomulikult kriitikutele otseselt süüks: inimeste käitumist kinos mõjutavad filmiharidus, kodu, kool, kinokultuur, levitamine, turundus ja väga paljud muud tegurid. Aga võib-olla on osa sellest probleemist siiski ka meie tegemata töö.

Inimesed suhtuvad teatrisse või filmi teistmoodi, kui mõistavad paremini selle väärtust, mida nad vaatavad. Ja kriitika kaudu võiks selline mõistmine ju tulla. Arvustus võiks selgitada ja kaasata vaataja, aidata tal mõista vaadatava väärtust, seda avada ja tõlgendada, piirdumata vaid lihtsakoeliste siltidega.

Kriitika ülesanne ei ole öelda publikule, mida see peab arvama. Veel vähem on selle ülesanne tingimata filmi kiita. Kriitika võib filmi väga teravalt lammutada, aga peab sel juhul näitama, miks seda on tehtud. Argument ei saa olla „kriitik ei tohiks hinnata“. Filmikriitika juurde kuulub hindamine, kuid hinnang peab põhinema analüüsil.

Kriitik võib filmi tõlgendada, isegi seda vihata või armastada, kuid kui seal puudub see, mida tema seal näha oleks soovinud, ei ole see automaatselt filmi puudus. Nii nagu kriitiku arvamus filmist on lõpuks tema enda probleem, on ka autori emotsioon selle arvustuse suhtes autori enda probleem. Avalikkuse ees aga vastutavad mõlemad selle eest, mida teevad. Muidugi võib oodata meie kallitelt kriitikutelt, et nende esseed on sama sisukad ja tähtsad kui André Bazini, Pauline Kaeli, Andrew Sarrise, Manny Farberi või Serge Daney omad.

Võiks ju selles suunas sihtida.

Sama rumal oleks aga nõuda Eesti autoritelt, et nad oleksid nagu Ingmar Bergman, Federico Fellini, Akira Kurosawa, Stanley Kubrick või Andrei Tarkovski.

Me ei ole. Me oleme need, kes me oleme, siin ja praegu.

Mõlemad.

Tegelikult ongi oluline, et nimetatud inimesed ei kirjutanud ega teinud filme ühtemoodi. Bazin ei kirjutanud nagu Kael, Kael ei kirjutanud nagu Daney. Bergman ei teinud filmi nagu Fellini ja Tarkovski ei teinud filmi nagu Kubrick. Küsimus ei ole ühe õige vormi leidmises. Küsimus on selles, kas valitud vormis on midagi öelda.

Praeguse ekraanide ja lavade hulga juures vaataksin pigem ettepoole, mida saab koos teha, ühtlustamata maitset või kirjutamisstiili, aga tõstes vastutuse taset ja kvaliteeti. Meil on kriitikuid, kellel on selge oma hääl: Kaspar Viilupi ilus vormistus ja kirjutamiskogemus, Andrei Liimets, Tristan Priimägi, oma maailma ja lugude poole avanev Silver Õun või Maria Ulfsak-Šeripova täpne sõnakasutus ning paljud teised, kes on kandnud või kannavad vastutust ja eesmärki tuua teos vaatajale lähemale. Samuti on nooremaid ja vähem kogenud tegijaid ning filmi- ja teatriajakirjanduse harrastajaid. See kõik on normaalne, aga ei muuda arvustuse eesmärki.

Nimetagem asju nii, nagu need on. Kui on lühitutvustus, siis olgu lühitutvustus. Kui on arvamuslugu, siis olgu arvamuslugu. Kui on arvustus, siis võiks see ka olla arvustus.

Filmitegijate ja kriitikute vastastikune toetus on kriitilise tähtsusega, eriti praegusel ajal, et osata segast maailma mõtestada ja viia need mõtted vaatajani – ehk lõpuks ka iseendani – sellisel kujul, et mõistetaks, kus me praegu asume ja miks.

Sest kultuur on põlvkondade kogemuse vahetus.

Järeltulevad põlved saavad meid mõista ainult selle kaudu, mida me mõtlesime, tegime ja ütlesime. Nad võivad sellest õppida või vähemalt mõistavad, millised olid meie väärtused, tahtmised, unistused, hirmud ja saladused.

Ja sellepärast, kokkuvõttes, armas arvustaja, mõtle palun enne kirjutamist, mida on sul tegelikult öelda ja mida on tahetud öelda selle filmiga.