Andrei Hvostov, Raamatud, mis mul öösiti magada ei lase. Toimetanud Epp Petrone ja Tiina Randus. Kujundanud Ande Kaalep. Petrone Print, 2026. 296 lk.

Andrei Hvostov peab hiigelsuure auditooriumi ees loengut. Ta on käised üles käärinud, sest asi on tõsine. Jutuhoos on ta jõudnud lauale istuda ja räägib intensiivselt, kuid sümpaatse maneeriga. Kergelt fookusest väljas pilk eksleb ruumis ringi, et vaim oleks lõpuni keskendunud. Ta jutustab läbisegi muumidest, Adolf Hitlerist ja hispaania kirjandusest. Vargamäe Andres on Aadam. Seltsimees laps on imedemaa Alice. See kõik on absurdne ja samal ajal täiesti loogiline. Ta lükkab ümber eelarvamusi, jahmatab ootamatute seostega ja kõigi tähelepanu on temale naelutatud. Ükski sõna ei kuku maha. Kuulajad naeravad kõva häälega, noogutavad, vaatavad üksteisele üllatunult otsa, teevad lehekülgede kaupa märkmeid ja saavad muu hulgas kõvasti targemaks.

Tegelikult muidugi ühtegi kuulajat ei ole. Kõike eelnevat kujutab Hvostov ette, et ennast käima saada. Mis sa üksi ikka seletad. „Raamatud, mis mul öösiti magada ei lase“ annab aga igale huvilisele võimaluse auditooriumi siseneda ning jälgida seina äärest loenguid klassikasse kuuluvate raamatute ajaloost ja teoseid ühendavatest salaniitidest.

Raamatute raamat on Petrone kirjastusel kindla peale minek. Sarilugejad janunevad selliste teoste järele, sest mitte ainult lugemine, vaid ka loetust rääkimine võib olla päris üksildane tegevus, eriti kui oled mõne klassiku just läbi lugenud ja otsid kedagi, kes sinu vaimustust jagaks. Raamatuid on lihtsalt väga palju. Seegi teos võeti keset juulit, uudiskirjanduse aasta madalpunktis, väga soojalt vastu. Esimene trükk müüdi kohe läbi. Goodreadsis jätkub ainult kiidusõnu. Näiteks Mae usub, et see peaks olema iga raamatusõbra öökapil kohustuslik lektüür, Airi jaoks meenutab see raamat head juustu, mida tükk tüki haaval muudkui mekiks.¹

Ka mina olen üldjuhul lobisevatele kultuuriraamatutele lihtne saak, kuid enne nähtamatu auditooriumiga ühinemist tekivad mul probleemid. Esimene probleem vaatab vastu tagakaanelt, kus autor lubab, et võib-olla ongi tema elu viimaseks ülesandeks kummutada üldlevinud arvamus, et raamatud on muutunud tähtsusetuks ja neil ei ole praegusele inimesele enam midagi öelda. Ma ei ole sellise arusaamaga kursis ja pööritan mõõdukalt silmi. Samas, kas on vaja kohe kaane järgi hinnata, vaataks ikka sisse. Kogumiku avang on sissejuhatus pealkirjaga „Mälestusi inimeselt, kes veel luges raamatuid“ (lk 7). Ohkan sügavalt ja loodan, et tegemist on irooniaga. Tahtlikult dramaatiline, kuid siiski mitte nali. Napilt kahe leheküljega annab kirjanik tervele raamatule eelhäälestuse. „Enesepettuse aeg on läbi saanud. Lapsed ei loe enam. Noorukid ei loe. Noored täiskasvanud ka ei loe“ (lk 8). Sellele järgneb autori kehastumine kultuurimärtriks, kes lubab kohemaid hakata valgustama enda poolt maalitud pimedust ning täita ehk oma elu viimast ülesannet purustada raamatute tähtsusetuse müüti. Muu hulgas ei ole tal hirmu kas või totaalselt põruda: „Mis seal ikka, mind ei häiri selline staatus“ (lk 9).

Kurdan loetut tuttavale kultuurikriitikule, kes laulab mulle telefonist ingli­häälega Sõnajalgade hitti „Kas usud sinagi / et Jeesus Kristus on vananenud müüt / mis tänapäeval sinu elus mingit tähtsust ei oma?“. See lugu jääb kummitama nagu ka raamatu sissejuhatus. Kogu lugemise vältel mõtlen ainult sissejuhatusest. Loen Don Quijote’st, mõtlen sissejuhatusest. Loen Anna Kareninast, ikka tuleb meelde sissejuhatus. Sellest sissejuhatusest juba väljapääsu ei ole. Raske uskuda, et kevadel igas meediakanalis kajastatud lugemisuuring² läks Hvostovist mööda. Pikad artiklid, teleintervjuud ja vestluspaneelid noortega. Mantrana korrati uuringu tulemust – jah, kindlasti on olnud aegu, kus loeti rohkem, kuid suur mure noorte ja laste pärast on paisutatud. Mittelugemine on müüt. Noored tõepoolest tunnevad kirjatähti. Kõigest eelnevast hoolimata otsustab autor tõmmata sissejuhatuses vibu pingule ning laseb lendu ühe kummiotsaga noole, mis ei taba märklauda, vaid tema enese laupa. Kuidas sa siis keskendud õppejõule, kui tal samal ajal midagi peast välja turritab?

Elukogenum lugeja annab autorile selle alguse andeks või mis veel hullem, noogutab kaasa, aga näiteks Klassika­raadios nimetab autor oma raamatut hoopis noortele mõeldud päästerõngaks.³ Seega peaks Hvostovi ja kirjastuse hin­nangul olema raamatu lugejad ka noored ise. Milleks siis selline patroneeriv stiil? Soovitan lugeda Müürilehest Kaisa Kopliste artiklit, mis rääkis küll hoopis millestki muust, kuid tegelikult samast asjast: „Asi ei olegi niivõrd selles, et negatiivsetele emotsioonidele tuginevad sõnumid ei toimiks. Võivad toimida küll – hirm, häbi ja süü on potentsed mobiliseerivad jõud. Aga mis on selle hind?“⁴

See sissejuhatus teeb nukraks ka pärast raamatu lõpetamist, sest Hvostovil on rääkida küll ja veel. Tal ei ole mingi kunst Ristikivi ja Cervantese loomingust intrigeerivaid näiteid tuua. Lugemus äratab aukartust, teemade haare laiutab üle kirjanduse, ajaloo ja kultuurimälu ning ta suudab kõige eelneva vahel luua loomingulisi ja vaimukaid seoseid. Selleks et arutleda Virginia Woolfi loomingu üle, peatub Hvostov näiteks Aremisia Gentileschi maalikunstil, Paolo Coelho romaanil „Istusin Piedra jõe kaldal ja nutsin“, aga ka Kerttu Rakke romaani üle arutleval kultuuriajakirjanikul. See on lõimitud õppe musternäidis. Sellegipoolest ei jäta Hvostov kordagi kasutamata võimalust näppu vibutada. „Sõnavabaduste tingimustes kipub kirjaniku tööriistakast paraku rooste minema. Muuseas, sama asi on lugejate vastuvõtuaparaadiga – tänapäeval näiteks ei saada enam aru irooniast“ (lk 286). Ikka ja jälle leiab Hvostov mõne olematu tuuleveski, millega võidelda. Näiteks osutab Hvostov mitmel korral inimestele, kes on enda sõnul Piibli läbi lugenud, kuigi tegelikult (näpuvibutus kestab) saab ainult õppida Piiblis orienteeruma. Eeskujuliku näitena toob autor välja iseenda. Noored ei loe, aga mina loen!

Kõige tülikamaks kujuneb raamatu juures lugeja ehk mina ise. Selle asemel, et loenguid huviga kuulata ja ülestähendusi teha, otsin hoopis maniakaalselt Hvostovi möödalaskmisi, ebaloogilisi seoseid ja autori võõrdumist maailmast, et saada pidevalt kinnitust raamatu alguses tekkinud veendumusele –raamatutest teab ta palju, aga mitte praegusest ajast. See, et Andres ja Krõõt olid tegelikult paradiisist välja heidetud Aadam ja Eeva, on kirjandushuvilisele huvitav mõttemäng, kuid lahendamata jääb sissejuhatuses autori enda sõnastatud ülesanne. Kui eesmärk on kummutada arvamus, et kirjandusteostel ei ole prae­gusele inimesele midagi öelda, siis mida neil öelda on? Hvostovi raamatu ajaloo-, kultuuri- ja kirjandusrägastiku seosed on küll paeluvad, kuid mõneti kinnitavad arvamust, et raamatud on olulised neile, kellele on olulised raamatud. Uskmatule kõlab see nagu mõni koomiksitesse uppunud koomiksisõber, kes kasutab igal võimalusel juhust, et rääkida Marveli kangelase Deadpooli sugulussidemest DC universumi kuuluva Aquamaniga. Ahsoo, väga huvitav. Kesise lugemishuviga inimesele jääb lihtsalt tunne, et kirjandus on üks suletud maailm, mille tegelased on mõne inimese jaoks paeluvad. Näe, üks ei saa isegi magada.

Raamatule „Sada aastat üksindust“ pühendatud essees kirjeldab Hvostov, kuidas õpetas kord abituriente mõtlema esimese lause tähtsusest. „Kinnitasin peatsetele lõpukirjandikirjutajatele, et see on otsustav lause, justkui vedur, mis hakkab enda järel vedama järgnevaid lausevaguneid“ (lk 245). See on väärt mõte, kuid samamoodi on vedur ka raamatu sissejuhatus. Tuleb hoolikalt valida, millistele rööbastele see panna. Muidu võib juhtuda, et terve koorem head ja kallist kraami hakkab veerema vales suunas.