Nele Tiidelepa esimene soololavastus „10 ways to dance“ on avar ja isiklik. Ühtaegu saab selle sõnapaariga kirjeldada kogu tema senist loomingut. Varasematest lavastustest on jäänud meelde ennekõike Tiidelepa kui etendaja natuur, siiras „otsinguline mina“, kes üllatab seeläbi, et ei tee isiklikust lättest pelgalt oma naba vahtimist, vaid ärgitab vastu peegeldama. Samuti on tajutav, et Tiidelepp hindab loomingulises protsessis kollektiivi jõudu, peitmata seejuures enese häält ja vaadet ning lastes sel kõigel omavahel dialoogi astuda.

Selle soololavastuse taga on kümne koreograafi töö (nende seas ka Nele Tiidelepa oma), Tiidelepp on aga ühtlasi interpreet, vahendaja, toimetaja ja viimaks ka teksti erisugustest lausefragmentidest kokku traageldaja. Lavastuse kirjelduses on anekdootlik lugu, kuidas Tiidelepp astus magistriõppesse, et õppida etenduskunste, ent sattus hoopis koreograafia alale. Nele Tiidelepa palvele luua talle liikumine vastas üheksa koreograafi. Kõik nad ei ole professionaalid, küll aga vähemal või suuremal määral Tiidelepaga seotud, mistõttu tõuseb ühe lisandusena esiplaanile ka see, mida nad ise sellesse kohtumisse kaasa on toonud.

Tiidelepp astub lavale. Pea kohal pöörlevad õhuventilaatorid, telliskivi Rohelise saali kuus valget posti on koos tantsupõrandaga kontrastis betooniga. Tiidelepal on seljas valge pluus ja sinised teksad. Ta seisab lava keskel, tõmbab taskust välja rohelise lipsu ning seob selle endale kaela. Seejärel liigub ta lava paremasse eesnurka, teeb ühe seeria, siis teise lava tagapool, tantsutsükkel saab juba džässilikuma liikumiskeele. Järjepanu kannab ta ilma pikema seletuseta ette koreograafide lühivormid. Vaid liikumiskeele või vahendite erinevus osutab, millal üks lõpeb ja järgmine algab. Tiidelepp laseb publikul kõigepealt toimuvat tunnetada. Klubitants, 62 sammu, kuni tantsuseeria kulmineerub keha rappumise ja võbelemisega, mis päädib sellega, et Tiidelepal purskub ninast verd ja ta peab saalist kiirelt lahkuma.

Kõik loomeinimesed on ilmselt aeg-ajalt mõelnud, et rada on sisse tallatud ja isegi kui tahaks mustrit murda, siis a) milleks, kõike on juba varem tehtud, b) kuidas selgeks teha, et peale piiride ületamise võib sellel mõttel olla ka niisama kaalu ehk kuidas ennast vanade haide keskel kehtestada. Arvustus algab ikka kirjeldusest ja tants liikumisest, ent valikuvõimaluste rohkus võib viia valikuvabadusest tingitud halvatuseni. Tallad enesekindlalt valitud rada, kuid ennäe imet, edasi ei saa.

Tagasi algusesse. Kõige lihtsamalt öeldes on see lavastus tantsimisest. Ühel tasandil loomise võimaluste rohkusest, sellest, et tantsu saab raamistada, tühistada või ümber kujundada vastavalt lähtepunktile. Teisel tasandil ei püüa Tiidelepp varjata, et on ka ise alles teel, mitte ei vaata teadjamalt käidud teele tagasi. Niisiis kõnnib publik tema käekõrval selle teekonna uuesti läbi ning, näinud koreograafide töid, kuuleb nüüd ka selgitust iga autori ja iga lõigu koreograafia kohta. Tekib võimalus teadlikult protsessi hinnata.

Tiidelepp ehitab etendust nagu teksti: alguses tungivad esile mõned read, kiiremad ja kõrgemad mõttehüpped, mõtetest saavad fraasid ja laused. Seejuures jälgib publik mustandi vormimist ja Tiideleppa, kes nendest lõikudest terviku loob, hakates ajapikku märkama tekkivaid seoseid, mõistma, miks üks asi on siin ja teine seal. Kuid kui taas kivisein ette kerkib, sunnib paratamatus sellest läbi murdma. The only way out is through. Läbimurde tähistamiseks paiskub ka ruumi pahvak värsket õhku ning liikumised saavad teist sorti, isiklikuma kihistuse.

Juba ülesandepüstitus – anda kümnele koreograafile võimalus luua tants –osutab tõsiasjale, et inimeste mõtte­sagedus ei kattu ja igaühe kehakeel on tähendusrikas. Lavastuse teises, murrangujärgses pooles on esiplaanil veelgi isiklikumad noodid, mis annavad tantsule rohkem ruumi, ent ühtaegu tõstavad esile ka selle, kuidas üldse tantsu mõtestada. Üks autor võib kasutada keha teraapiaks, teine markeerida koreograafiat sõnaliste kujundite abil, kolmas peab oluliseks lihtsalt tantsimist nautida. Mõni lähtepunkt on abstraktne, mõni konkreetne. Selline paljusus tühistab tantsu kohta tekkida võinud ettekujutused. Kui laval on kümme võrdväärset viisi, kuidas liikumist mõtestada, pole ka põhjust ühte või teist koreograafiat õigeks pidada. Teisiti öeldes: igal siiral pingutusel ja loometeel on siiski väärtus.

Kui tahta kümne koreograafi töid omavahel võrrelda, tekib kohe küsimus, mille alusel seda teha. Võib olla 99+ viisi, kuidas tantsida, ent Tiidelepale on piisanud kümnest. Tema tantsu kommenteeriv metapilk on selge ning demüstifitseerib tantsumaastikust kõnelemise, austades seejuures loomeprotsessi eripära. Nele Tiidelepp ei pelga kaost ega kooslust, ta tõukub seostest, mis on tekkinud usaldusega teise inimese loomingu vastu, ning laseb ennast tupikutest läbi juhatada.