Tallinna Ülikool läheb uuele õppeaastale vastu uue rektoriga, ülikooli valimiskogu valis veebruaris rektoriks loodus­teaduste didaktika professori Priit Reiska, kes seni juhtis loodus- ja terviseteaduste instituuti.

Reiska on lõpetanud Tallinna pedagoogikaülikooli füüsika erialal ja kaitsnud füüsika didaktika alal doktorikraadi Kieli ülikoolis.

Esitasin viie aasta eest toonastele Tallinna Ülikooli rektorikandidaatidele küsimuse: „Mida tahate rektorina korda saata lähima viie aasta jooksul? Milline on nende eesmärkide saavutamise tõenäosus?“ Küsin hakatuseks sama teie käest.

Sõnastasin oma eesmärgi juba valimisplatvormis: tahan, et viie aasta pärast oleks Tallinna Ülikool vabam, õiglasem ja mõjukam. Selleks näen kolme suuremat ülesannet.

Esiteks on minu jaoks tähtis kujundada inimkeskne ja koostöine töökeskkond. Akadeemilised töötajad peavad saama rohkem keskenduda oma tugevustele ning töökorraldus ja karjäärimudel peavad seda toetama. Teiseks on vaja tugevdada ülikooli ressursibaasi. See tähendab ühelt poolt seismist kõrghariduse ja teaduse piisava riikliku rahastamise eest, aga teiselt poolt ka ise uute võimaluste leidmist projektide, partnerluste ja rahvusvahelise koostöö kaudu. Ja kolmandaks tahan, et Tallinna Ülikooli mõju Eesti ühiskonnas oleks senisest suurem ja nähtavam. Meie loodud teadmised peavad jõudma rohkem haridusse, kultuuri, avalikku arutellu, poliitikakujundamisse ja ettevõtlusse.

Oleme koos rektoraadiga läbi mõelnud ka konkreetsed tegevused, mida nende eesmärkideni jõudmiseks teha.

Kui küsida, kui tõenäoline on see kõik viie aastaga saavutada, siis siin tuleb eristada asju, mis sõltuvad meist endist, ja neid, mis sõltuvad poliitika- ja majanduskeskkonnast. Nagu viimased aastad on näidanud, peame olema valmis väga erinevateks kriisideks.

Kõrghariduse riikliku rahastamise kohta ei saa ükski rektor viie aasta garantiid anda. Aga ülikooli töökorralduse, teaduse ja õppe arendamise ning ühiskonnaga tehtava koostöö vallas on väga palju meie endi kätes. Nende eesmärkide saavutamist pean täiesti realistlikuks.

Olete koos Tiit Landiga viimase aja rektorite reas üks väheseid loodusteadlasi humanitaaride hulgas. Millist teie eriala tarkust teie arvates kiputakse alahindama?

Loodusteadlasena olen harjunud mõtlema süsteemides, otsima põhjuslikke seoseid ja küsima, millistele andmetele meie väited tegelikult toetuvad. Seda mõtteviisi võiks minu arvates nii ühiskondlikes kui vahel ka ülikoolisisestes aruteludes rohkem olla, sest keerulistel probleemidel on harva üks põhjus ja üks lihtne lahendus – ühe muutuja muutmine mõjutab sageli tervet süsteemi ning tekitab ka soovimatuid kõrvalmõjusid.

Loodusteadustes õpib kiiresti, et hea hüpotees peab olema kontrollitav ja et ka väga ilusast ideest tuleb loobuda, kui andmed seda ei kinnita. Samas ei tähenda andmepõhisus seda, et kõike olulist saab taandada arvudeks ja mõõdikuteks. Tuleb aru saada, mida me tegelikult mõõdame, mida sellest järeldada saame ja mida mitte. Ka loodusteadlane peab oskama töötada määramatusega ning olema valmis tunnistama, kui teadmisi ei ole veel piisavalt.

Minu enda valdkond, loodusteaduslik haridus, on juba olemuselt eri valdkondade kokkupuutepunktis ning see on õpetanud mind vaatama tervikut ja seoseid selle osade vahel. Ülikooli juhtimises tähendab see näiteks seda, et rahastust, töökoormust, teaduse ja õppe kvaliteeti ning inimeste heaolu ei saa käsitleda üksteisest lahus.

Võib-olla ongi kõige enam alahinnatud just see loodusteaduslik hoiak: esmalt püüa süsteemist aru saada, seejärel sekku ja lõpuks kontrolli, kas sekkumine andis tegelikult soovitud tulemuse.

Ülikoolid ja rektorid on viimase aasta jooksul tugevalt akadeemilise vabaduse kaitseks sõna võtnud, pidades riigi katseid rahastamise kaudu kõrgharidust suunata akadeemilise vabaduse ja ülikoolide autonoomia piiramiseks. Kuidas teie sellele probleemile vaatate, kas Eestis on akadeemiline vabadus piisavalt kaitstud ja kas on võimalik saavutada tasakaal vabaduse ja ülikooli ühiskondliku vastutuse vahel?

Minu jaoks on akadeemiline vabadus ülikooli olemuslik eeldus, kuid see käib alati koos vastutusega. Olen ka varem öelnud, et Eestis on akadeemiline vabadus hästi kaitstud, ja üldjoontes arvan seda ka praegu, kuid viimaste aastate aruteludest on selgelt tajutav, et ülikoolide sisuline otsustusruum võib hakata vähenema.

Riigil on kindlasti õigus ja kohustus sõnastada ühiskonna vajadusi ja arutada ülikoolidega näiteks õpetajate, inseneride või teiste spetsialistide järelkasvu üle, kuid selle juures tuleb vaadata ka pikemat perspektiivi, mitte lähtuda ainult hetkevajadustest.

Probleem tekib siis, kui rahastust hakatakse kasutama liiga detailse instrumendina, millega otsustatakse ülikoolide eest, milliseid erialasid ja millises mahus arendada, milliseid teadmisi on parasjagu vaja või milline peab olema akadeemilise töö sisu. Kui ülikoolil on küll formaalselt õigus ise otsustada, aga rahastamise kaudu jääb tegelikeks valikuteks järjest vähem ruumi, siis hakkab ka sisuline autonoomia vähenema.

Ülikoolide ülesanne ei ole täita üksnes praeguse tööturu tellimust, vaid valmistada inimesi ette maailmaks, mille vajadusi me täpselt ette ei tea. Just seepärast olen rõhutanud laiapõhjalise hariduse ja üldpädevuste tähtsust. Samuti on oluline säilitada Eesti ülikoolide eriilmelisus, mitte suunata neid kõiki ühe mudeli järgi tegutsema.

Ma ei näe akadeemilist vabadust ja ühiskondlikku vastutust vastanditena. Tasakaal nende vahel on täiesti võimalik, kui riik lepib ülikoolidega kokku laiemates eesmärkides ja oodatavas mõjus, mitte ei juhi üksikuid akadeemilisi otsuseid. Ja ülikoolid peavad omalt poolt olema valmis põhjendama oma valikuid, hindama tulemusi ning näitama, kuidas nende tegevus ühiskonda panustab.

Viimasel ajal on arutatud ka selle üle, kui palju peaksid ülikoolid ja teadlased täitma nii-öelda ühiskondlikku tellimust ja pühenduma rohkem konkreetsetele vajadustele. Kriitikute arvates võib liigse ressurssi suunamine rakendusteadusesse aga teaduse kommertsialiseerida ning jätta alusteaduse ja teadussüsteemi enda taastootmise tagaplaanile. Kuidas teie sellele vaatate?

Minu arvates sõltub siin palju sellest, mida me ühiskondliku tellimuse all mõtleme. Ülikool peab ühiskonna vajadustele reageerima, kuid see ei tähenda, et teadus peaks tegelema ainult nende probleemidega, millele on olemas selge tellija ja rahastaja. Väga paljud rakendused põhinevad teadmistel, mille loomise ajal ei osatud nende praktilist kasutust veel ette näha. Kui suuname liiga suure osa ressursist ainult kiiresti mõõdetava rakendusliku tulemuse poole, vähendame pikemas perspektiivis oma tulevast innovatsioonivõimet.

Samal ajal ei tähenda see, et alusteadus ja ühiskondlik mõju oleksid kuidagi teineteisest lahus. Ülikooli ülesanne on luua võimalused selleks, et ülikoolis loodud teadmised jõuaksid ühiskonda, kuid seda mõju ei tohiks mõista ainult kommertsialiseerimise või majandusliku kasuna. Neid teadmisi on vaja nii hariduses, kultuuris kui ka ettevõtluses. Väga oluline teadmussiire toimub ka meie üliõpilaste ja vilistlaste kaudu, kes viivad ülikoolis saadud teadmised ja oskused ühiskonda.

Seetõttu vajame rahastussüsteemi, kus on ruumi nii pika perspektiiviga uudishimupõhisele teadusele kui ka rakendus- ja koostööprojektidele. See tähendab ka, et kogu teadust ei saa hinnata ühe ja sama mõõdupuu järgi. Samuti tuleb hoida teadlaste järelkasvu, sest ilma doktorantide, järeldoktorite ja noorte teadlasteta ei ole meil tulevikus piisavalt inimesi, kes uusi teadmisi looksid ja neid edasi arendaksid. Ka teadussüsteemi enda jätkusuutlikkus on seega ühiskonna pikaajaline huvi.

Tartu Ülikooli teadus- ja innovatsioonipoliitika professor Kadri Ukrainski on pakkunud¹, et kui käsitelda ülikoole innovatsioonimajanduse osana, siis ei peaks neid juhtima eelkõige standardite kaudu, vaid looma raami, kus koos tudengite ja teiste ülikoolidega testitakse ja protüübitakse, katsetakse eri teenuseid ja õpilahendusi. Teaduste akadeemia president Mart Saarma on omakorda öelnud (pidades küll silmas pigem rakendusteadusse panustamist)², et innovatsiooni vaadatakse rektoraatides endiselt liiga sageli nagu ebamugavat kohustust, mitte loomulikku osa ülikooli missioonist. Kui innovatsioonile orienteeritud rektor te olete?

Pean innovatsiooni ülikooli loomulikuks osaks, kuid ma ei samastaks seda ainult ettevõtluse, patentide või uute tehnoloogiatega. Minu jaoks tähendab innovatsioon eelkõige valmisolekut uusi lahendusi katsetada, nende mõju hinnata ja vajadusel ka tunnistada, et mõni alguses väga hea ideena tundunud lahendus ei tööta.

Selles mõttes olen Kadri Ukrainskiga väga nõus, et ülikool peaks olema koht, kus saab turvaliselt katsetada. See puudutab nii uusi õppeviise ja digilahendusi kui ka koostöömudeleid ja teenuseid. Tehisintellekt on hea näide: me ei saa jääda ootama, kuni kõik reeglid ja parimad praktikad on kusagil mujal valmis kirjutatud, vaid peame ise katsetama, hindama, mis töötab, ja sellest õppima. Kui ülikool ise uusi lahendusi ei proovi, on raske eeldada, et ta suudab innovatsiooni ühiskonnas eest vedada.

Selleks peab ülikoolis olema inimestel võimalik uusi ideid proovida. Innovatsiooni ei saa teha ainult rektoraadis või selleks loodud üksuses ning seda ei tohiks takistada meie enda protsessid ja bürokraatia. Samas peab ülikooli innovatsioon olema teaduspõhine ja kriitiline. Iga uus tehnoloogia või lahendus ei ole automaatselt eelnevast parem.

Rektori ülesanne on minu arvates luua keskkond, kus inimestel on nii vabadus kui ka ressursid mõistlikult riskida ja uusi lahendusi proovida. Selline rektor tahan ka ise olla. Aga uuendada ei ole mõtet lihtsalt uuendamise pärast –oluline on, et sellest sünniks tegelik kasu.

Kuidas suhtute võitluslikku haridusrahastamisse ja vohavasse projekti­majandusse? Kas olukorda annaks parandada?

Ma ei suhtu hästi olukorda, kus teaduse rahastamine muutub pidevaks võitluseks ja suur osa teadlaste energiast kulub järgmise projekti taotlemisele. Projektipõhisel rahastamisel on kindlasti oma koht – konkurents aitab valida häid ideid ja rahvusvahelised projektid toovad ülikoolidesse nii koostööd kui ka uusi võimalusi –, kuid probleem tekib siis, kui projektidest sõltub järjest enam ka teadussüsteemi igapäevane toimimine ning teadlased peavad kulutama ebamõistlikult suure osa oma ajast raha taotlemisele.

Ja seda probleemi võib tehisintellekt veelgi võimendada. Oleme jõudmas olukorda, kus tehisintellekt aitab kirjutada järjest suurema hulga taotlusi ja seda kasutatakse üha enam ka nende hindamise toetamiseks. Selle kõige vahel võib teadlase enda idee, loovus ja uudsus hakata tagaplaanile jääma. Lisaks kulutavad nii taotlejad kui ka hindajad tohutult aega süsteemi käigushoidmisele, kuigi väga suur osa taotlustest jääb rahastuseta.

Seetõttu tuleks minu arvates suurendada stabiilse institutsionaalse rahastuse osakaalu ja anda ülikoolidele rohkem vastutust teadusvõimekuse pikaajaliseks kujundamiseks. See ei tähenda, et raha tuleks jagada ilma kvaliteeti hindamata. Vastupidi, suurema otsustusõigusega peab kaasnema ka vastutus teadust sisuliselt hinnata – mitte ainult publikatsioonide ja projektide arvu, vaid teaduslikku panust, uudsust, kvaliteeti, mõju ja interdistsiplinaarsust. Tahame oma teaduse hindamise põhimõtteid selles suunas arendada. Aga ühe ülikooli sees tehtavatest muudatustest muidugi ei piisa – teaduse hindamise põhimõtteid tuleb arendada koostöös teiste ülikoolide ja teadusrahastajatega ning vaadata ka rahvusvahelist arengut.

Kõrghariduse puhul on rahastuse stabiilsus sama oluline: kui riik soovib tasuta ja kvaliteetset kõrgharidust, peab selle baasrahastus olema piisav ja etteaimatav, mitte sõltuma iga-aastasest võitlusest.

Üha rohkem räägitakse interdistsiplinaarsusest, sest paljusid probleeme ei ole võimalik ühe eriala raames käsitleda. Samas soosivad nii karjääri­mudelid kui ka hindamis- ja rahastuskriteeriumid lineaarset akadeemilist karjääri. Mida selle vastuolu lahendamiseks teha saaks?

Kui interdistsiplinaarsus on päriselt meie eesmärk, ei piisa pelgalt sellest, et kirjutame selle strateegiatesse. Rahastus- ja hindamissüsteemides peab olema võime hinnata töid, mille kvaliteet seisneb just valdkondade ühendamises. See tähendab interdistsiplinaarseid hindamispaneele, mitme valdkonna eksperte ja kriteeriume, mis ei eelda, et projekt peab vastama täielikult ühe distsipliini tavapärasele mudelile.

Samuti tuleb luua rohkem ühiseid uurimisprojekte ja koostöövorme suurte ühiskondlike väljakutsete tarvis. See ei tähenda, et iga uurimisprojekt peaks tingimata olema interdistsiplinaarne –eri valdkondade teadmisi on mõtet ühendada siis, kui uurimisküsimus seda nõuab. Näiteks tehisintellekti või kestlikkusega seotud suuri küsimusi ei ole võimalik ühe distsipliini sees lahendada.

Sama probleem on akadeemilise karjääriga. Kui me ühelt poolt ootame teadlastelt erialadevahelist koostööd, aga teiselt poolt hindame neid ainult ühe distsipliini tavapäraste publikatsioonide, projektide ja karjäärisammude järgi, siis anname inimestele vastuolulise sõnumi. Karjäärimudel peab võimaldama erinevaid akadeemilisi teid ja väärtustama ka seda, kui inimese tugevus seisneb valdkondade ühendamises. Uue rektoraadiga tahame liikuda teaduse hindamisel selles suunas, et senisest enam arvestataks sisulist kvaliteeti, uudsust, mõju ja interdistsiplinaarset koostööd.

Tallinna Ülikoolis on olnud tugev teadlaste-aktivistide traditsioon. Kui palju peaks ülikool näoga ühiskonna poole olema ja avalikus arutelus kaasa lööma?

Ülikool peaks olema väga selgelt näoga ühiskonna poole ja minu arvates isegi rohkem kui seni, sest ülikooli mõju ei teki ainult teadusartiklitest, vaid ka sellest, kas meie teadlased aitavad ühiskonnal keerulisi küsimusi mõtestada, osalevad avalikus arutelus ja annavad poliitikakujundajatele teaduspõhist nõu. Selleks tahame teadlaste ühiskondlikus arutelus osalemist senisest enam väärtustada ja toetada, sest mida keerulisemaks muutuvad ühiskondlikud probleemid, seda olulisem on, et teadlased ei tõmbuks avalikust ruumist tagasi.

Kui me aga ootame teadlastelt aktiivsemat osalemist avalikus arutelus, peame mõtlema ka sellele, mis võib neid sealt eemale hoida. Kahjuks on meie arutelukultuuris üha enam näha, kuidas argumentide või andmete asemel hakatakse väga kiiresti ründama inimest ennast. Teadlasel on keeruline avalikult sõna võtta, kui ta peab arvestama, et võib saada isikliku hukkamõistu osaliseks, millel ei ole tema uurimistulemuste või argumentidega midagi pistmist. See võib viia enesetsensuurini, kus avalikku arutellu jäävad pigem need, kes on valmis kõige valjemini vaidlema, mitte need, kellel on kõige rohkem asjakohaseid teadmisi.

Ülikool peab siin oma inimesi toetama – nii kommunikatsiooninõu, kolleegide toe kui vajadusel ka õigusabiga. Teadlane ei lakka avalikus arutelus osaledes olemast teadlane ning sellega kaasneb ka vastutus oma seisukohti põhjendada ja olla sõnaselge selles, mida me ühe või teise küsimuse kohta teame ja mida veel ei tea.

Akadeemiline vabadus ei tähenda, et teadlase seisukohti ei tohi kritiseerida, kuid kriitika peaks olema suunatud argumentidele ja tõenditele, mitte inimesele.

Ülikoolide ametlik kommunikatsioon keskendub sageli turundusele –organisatsiooni edule rahvusvahelistes pingeridades või teadushaibile, konkreetsele saavutusele, mingi artikli ilmumisele prestiižses ajakirjas. Milline võiks teaduskommunikatsioon ideaalis olla, et see inimesteni jõuaks ja neile korda läheks?

Ma arvan, et päris nii see siiski ei ole, kuigi edetabelid ja vastuvõtunumbrid saavad meedias tõesti sageli rohkem tähelepanu kui teadustulemused. Need, kes on teadusest juba huvitatud, leiavad Eesti teadlaste tulemused üsna hästi üles – näiteks ERRi Novaatori portaal teeb väga head tööd ja teaduse püsirubriigid on arenemas ka erameedias. Suurem küsimus on aga see, kuidas jõuda teadusega nende inimesteni, kes seda ise aktiivselt ei otsi.

Üks võimalus on kasutada võimalikult erinevaid formaate ja seda oleme ülikoolis ka katsetanud. Näiteks selgitavad meie teadlased saatesarjas „Ekspert eetris“ ühiskonnas parajasti aktuaalseid teemasid ja meie „Ühe minuti loengud“ vastavad juba aastaid küsimustele väga erinevatest teadusvaldkondadest. Katsetame ka näiteks näituse formaadiga ja eelmisel kevadel alustasime taas oma ajakirja väljaandmisega.

Tähtis ei ole aga ainult teadustulemuste ümberjutustamine, vaid püüd aidata inimestel mõista, mida need tulemused tähendavad, mida neist järeldada saab ja mida mitte. Sama vajalik on näidata, kuidas teadustulemused puudutavad inimeste igapäevaelu või ühiskonda laiemalt. Meil doktorikraadi kaitsnud peavad näiteks tegema oma tööst kõigile arusaadava ülevaate. Seda suunda võiks laiendada ka teadusprojektidele ning kasutada veelgi rohkem video-, audio- ja aruteluformaate.

Oluline on õpetada ja toetada teadlasi oma tööst ise arusaadavalt rääkima, sest kommunikatsiooniosakond ei saa teadlase sisulist teadmist asendada. Samal ajal tuleb teaduskommunikatsiooni akadeemilises karjääris rohkem väärtustada, et see ei oleks midagi, mida tehakse ainult „päris töö“ kõrvalt.

Kuidas hoida eestikeelne kõrgharidus ja teaduskeel elujõulisena, kui eestlastest noorteadlasi napib ja neil on surve avaldada uurimusi inglise keeles?

Me peame vähendama olukorda, kus noor teadlane tajub, et eesti keeles kirjutamine on tema karjääri seisukohalt peaaegu väärtusetu tegevus. Rahvusvahelise teaduse osaks olemine on vältimatu ja kõrgetasemelist teadust ei saa teha rahvusvahelisest teadusruumist eraldi, kuid see ei tähenda, et kogu teaduskommunikatsioon ja teaduslik mõtlemine peaks liikuma inglise keelde.

Peame senisest rohkem väärtustama eestikeelset akadeemilist ja ühiskondlikku panust – teadusartikleid ja monograafiaid, aga ka kvaliteetset populaarteaduslikku kirjutamist, õpikuid ja terminoloogia arendamist. Eriti oluline on see valdkondades, kus ülikool koolitab Eesti ühiskonna jaoks spetsialiste, näiteks õpetajaid, juriste, psühholooge või avaliku sektori töötajaid. Kui kõrgemal tasemel erialast mõtet eesti keeles ei arendata, vaesub paratamatult ka erialakeel ja lõpuks muutub raskemaks eestikeelse kõrghariduse pakkumine.

Teine pool sellest küsimusest on teadlaste järelkasv – elujõulist eestikeelset teadust ei ole võimalik hoida, kui meil ei ole uusi põlvkondi teadlasi, kes seda keelt oma erialal kasutavad ja edasi arendavad. Noorteadlaste järelkasvule on positiivselt mõjunud uus doktoriõppe süsteem, kus doktorandid on samal ajal nooremteadurid: see annab neile sotsiaalsed garantiid ning seob nad tugevamalt ülikooli igapäevase õppe-, teadus- ja loometööga. Järgmine samm on luua parem üleminek doktorantuurist iseseisva teadlase karjäärini, näiteks järeldoktorantuuri, stardi­grantide, mentorluse ja rahvusvahelise mobiilsuse kaudu.

Samuti peame vältima olukorda, kus noore teadlase edu mõõdetakse ainult kiiresti kogunevate bibliomeetriliste näitajate kaudu. Rahvusvaheline teadustöö ja eestikeelse teaduskeele hoidmine ei peaks olema konkureerivad valikud. Kui suudame teadlase karjääris mõlemat väärtustada, saavad need teineteist toetada.

Millal ülikool valmis saab? Olete viimastel aastatel kõvasti ehitanud, nüüdki on peahoone tellingutes.

Hetkel on käsil küll vaid Terra hoone katuse remont, kuid on tõsi, et ülikoolil on linnakuga veel päris suured plaanid. Meil on näiteks Silva hoone, mis valmis 1982. aastal ja mille praegune osa ei vasta enam kõigile tänapäevastele õppega, tööga ja energiatõhususega seotud nõuetele. Peame otsustama, millisel kujul see hoone tulevikus asendada ning kuidas siduda see kogu linnaku pikaajalise arenguga.

Aga küsimus ei ole ainult selles, milliseid hooneid ehitada või renoveerida. Sama tähtis on see, milline koht ülikoolilinnak üldse olema peaks. Meie plaanides on ka linnaku senisest suurem avamine partneritele ning rohkemate võimaluste loomine mitteformaalseks õppimiseks, kohtumiseks ja koostööks. Ülikoolilinnak ei peaks olema ainult koht, kuhu tullakse loengusse või tööle ja kust pärast jälle ära minnakse. See võiks olla koht, kus ülikooli inimesed ja meie partnerid päriselt kohtuvad ning kus koostöö saab tekkida ka väljaspool konkreetseid projekte. Kinnisvaraarendus peab muidugi ka rahaliselt jätkusuutlik olema – me ei saa ehitada lihtsalt ehitamise pärast, vaid iga suurem investeering peab toetama ülikooli tegelikke vajadusi.

Kui aga küsida, millal Tallinna Ülikool laiemas mõttes valmis saab, siis loodetavasti mitte kunagi. Sest kui ülikool on valmis, on lõppenud areng. Teadmised, tehnoloogiad, ühiskonna vajadused ning viisid, kuidas me õpime ja töötame, muutuvad pidevalt. Ülikool peab nende muutustega kaasa minema, aga veelgi enam, neid ette nägema ja eest vedama. Seepärast peavad meil selleks ajaks, kui praegused eesmärgid on saavutatud, juba järgmised sihid paigas olema.

Nii et päris valmis ei saa ülikool ilmselt kunagi. Aga kui pidada silmas ehitamist ja võrrelda seda Tallinnaga, siis võib loota, et ülikool saab valmis veidi varem kui Tallinna linn – ütleme näiteks kümme aastat varem!