18. märtsil 2025 tähistasime 20 aasta möödumist Tallinna ülikooli loomisest. Toimus aastapäevakonverents,¹ oli aktus, pidu ning maja täis kohtumisi tänaste ja endiste kolleegide ja vilistlastega nagu sünnipäevadele tavaks. Aga kuna tegemist oli väikese juubeliga, siis pani see päev mind taas mõtlema 2005. aastal tehtud riigikogu otsusele, millega Tallinna ülikool loodi, ning sellele, millised on olnud selle otsuse tulemused. Kuidas meil on selle sammuga läinud? Milliseid vilju see on kandnud? Ja ma ei mõtle seda ainult Tallinna ülikooli inimeste vaatenurgast, vaid kogu Eesti kontekstis. Tookordsed arutelud olid tulised, otsus tekitas tugevaid emotsioone ja vastakaid arvamusi.

Tartu ülikooli rektor Toomas Asser tõi humoorikalt välja, et „Tartu ülikoolis oli 20 tegevusaasta täitudes neli teaduskonda, kümmekond professorit ja sada üliõpilast. Õppe nominaalaeg oli vähemalt üheksa aastat. Paljudel professoreist ja üliõpilastest ei olnud veel perekonnanimesid, aga kõik nad said nautida Rootsi riigi täielikku maksuvabastust. Rektoriks võis valida ka üliõpilase ja dekaani peamine ülesanne oli kolleegide loenguid protokollida. Professorite palgad ja üliõpilaste stipendiumid maksti kaeras, hernestes ja humalates. 20aastase Tallinna ülikooliga on hoopis teised lood.“

Tallinna ülikooliga on tõesti hoopis teised lood. Selle loomine oli Eesti kõrghariduses unikaalne sündmus. Hõlmates 12 erinevat haridus- ja teadus­asutust, on see suurim liitumisprojekt Eesti kõrghariduse ajaloos. Akadeemiliste kultuuride ühendamine, parima ühisosa leidmine ja koostööle saamine on olnud meie arengu peamiseid sisemisi eesmärke. Varem õpet läbi viinud asutused on hakanud aja jooksul aina rohkem teadusega tegelema ning varem ainult teadusega tegelenud inimesed on hakanud osalema üliõpilaste õpetamises. Teadustöö kogemus on tulnud üliõpilastele lähemale ja õppetöö on muutunud teaduspõhisemaks.

Poliitiline valik

Aga tulles tagasi selle juurde, miks Tallinna ülikool üldse loodi ja miks seda ülikooli vaja on, tuleb meenutada, et toonane riigikogu võttis vastu ühe väga põhimõttelise kõrghariduspoliitilise seisukoha. Nimelt otsustati, et kõrghariduse ühiskondlik funktsioon peab olema ellu viidud teisiti kui näiteks politsei oma. Politsei puhul ei pea me mõistlikuks, et oleks kaks või enam teineteisega konkureerivat politseiametit, vastupidi, me eeldame ühtset koordineeritud asutust. Kuid ülikoolide puhul selline loogika ei kehti. Kõrgharidus peab olema korraldatud nii nagu ajakirjandus demokraatlikus ühiskonnas. Me ei püüa luua ühtainsat tipptasemel meediaväljaannet, mis koondaks kõik ressursid ja parimad inimesed, vaid usume, et kvaliteetne ajakirjandus tekib siis, kui meediaväljaandeid on rohkem kui üks ning riik ei kirjuta ette, kuidas need meediaväljaanded peavad tegelikkust kajastama. Ka kõrghariduse puhul otsustas riigikogu, et me ei lähe ühe riikliku ülikooli teed, vaid usaldame ülikoolide autonoomiat ja institutsionaalsest mitmekesisusest tekkivat ühiskondlikku väärtust.

On palju akadeemilise elu aspekte, mille osas Eesti ülikoolid konkureerivad teiste ülikoolidega väljaspool Eestit, aga eestikeelse kõrghariduse andmisel, eestikeelse haritlaskonna loomisel, eestikeelsele avalikule debatile eestikeelse teaduspõhise sisendi andmisel ei konkureeriks üks Eesti ülikool mitte kellegagi. See on vastutus, mida jagavad vaid meie enda kõrgkoolid. Ka selle asjaoluga arvestamises seisnes Tallinna ülikooli loomise poliitiline motiiv. Nüüd, 20 aastat hiljem, on need poliitilised seisukohad omaks võetud nii ühiskonnas kui ka Eesti akadeemilise kogukonna poolt, kellest võib-olla ainult õigusteadlased ühe hääleka erandi moodustavad.

Ent tänapäeval, Ukraina sõja ja kaitsekulude suurendamise vajaduse taustal, esitavad paljud taas samu küsimusi nagu 2005. aastal. Kas Eestil ikka on nii palju kõrgharidust vaja? Äkki saaks Eesti kõrgharidust odavamalt korraldada? Kindlasti saaks, ainult et sellise „kokkuhoiu“ tagajärjeks poleks Eesti jaoks mitte rikkus, vaid vaesus; mitte edasiminek, vaid taandareng.

Kõrgharidus on investeering

Kõrgharidus on investeering. Just ülikool on olnud see institutsioon, mille kaudu teadusliku mõtlemise oskus, selle võimalused ja harjumused ühiskonnas kanda kinnitavad. Kuni me ihaldame veel nutikamat majandust, veel targemat ühiskonnakorraldust, veel tervemat ühiskonda, veel pikemat ja paremat elu, ning arvame, et selle kõigeni jõudmisel on seos teaduse edenemise ja selle tulemuste rakendamisega, on meil vaja head, tänapäeva ühiskonna ootustele vastavat ülikooliharidust.

Pean murelikult tõdema, et riigid nagu Hiina, India, Türgi ja isegi Venemaa suurendavad oma ülikoolide rahastamist palju kiiremas tempos kui lääneriigid. Ka Ameerika Ühendriigid, Lõuna-Korea ja Jaapan on hariduse ja teaduse investeeringutes hoogsamad kui enamik Euroopa riike. Peame endale aru andma, et nende tendentside jätkudes jõuame ajastusse, kus Euroopa ei domineeri enam tehnoloogiliselt ei sõjalises ega muus vallas. Sest kõige paremale teadmisele järgneb tavaliselt mõne aja pärast kõige parem tehnoloogia ning kõige paremale tehnoloogiale omakorda mõne aja pärast majanduslik, poliitiline ja sõjaline võim. Teadmine on võim selle sõna otseses mõttes, lihtsalt viiteajaga.

Kõrgharidus on investeering ka selles mõttes, et see soodustab majanduskasvu. Tallinna tehnikaülikooli professor Kadri Männasoo on välja toonud,² et kõrgharidusse investeerimise tulumäär on USA ja OECD riikide näitel riigi, mitte üliõpilase enda jaoks, suurusjärgus 8–10%. Ka Eesti rektorite nõukogu tellitud uuringu järgi³ toob iga kõrgharidusse investeeritud euro seitse eurot ühiskonnale tagasi. Kui sellele lisaks arvestada kõrghariduse kaudsete tuludega, on kõrgharidusse investeerimise tulumäär veelgi suurem. Nimelt on kõrgharidusel potentsiaal muuta inimest nii, et ta tuleb oma eluga paremini toime, ta elab kauem, tervemalt, muutub seetõttu pensionist sõltuvaks hilisemas eas ja saab tööturul kogu elukaare jooksul paremini hakkama.

Teadusliku mõtlemise mõju inimesele üksikult ja ühiskonnale tervikuna väljendub ka selles, kui vastuvõtlikud me oleme populistlikule poliitikale, mis kipub olema majanduslikult ebatõhus, ühiskonnale kallis ja selle sidusust lõhestav. Haridus on seevastu parim abinõu populistliku poliitika vastu. Uuringud⁴ kinnitavad, et populistlike ja vähem populistlike poliitikute toetajate vahel on märkimisväärne hariduslik lõhe. Maksumaksjatena peame endale aru andma, et populistide esiletõus ei vii mitte ainult kirevama seltskonnani parlamendis ja valitsuses, vaid ka riigi jaoks kulukamate, ebatõhusamate ja demokraatlikku väärtusruumi lõhkuvate poliitiliste praktikateni. Seetõttu on teadusliku mõtlemise potentsiaal meie elujärge parandada palju laiem kui pelgalt panus teadusmahukasse majandusse, millest ka Eesti vabariigi peaminister riigikogus rääkis.⁵ Teadusliku mõtteviisi levik parandab lisaks majanduslikule edenemisele ka ühiskonna vastupanuvõimet ja sidusust.

Seoses teaduspõhise elukorralduse levikuga kasvavad ka ühiskonna ootused ülikoolide suhtes. Enam ei piisa sellest, et ülikoolid toimiksid vastavalt keskaegsele traditsioonile kui õpetlaste tsunftid, mis keskenduvad oma liikmeskonna vajadustele ja endale järelkasvu kasvatamisele. Ülikoolidelt oodatakse reaalset mõju ühiskonna, kultuuri ja majanduse edendamisele. Meie poolt antav haridus peab olema selline, mis tõepoolest suurendab inimeste toimevõimet ja elukvaliteeti. Meist peab lähtuma asjakohane ja ajakohase teaduse tulemustel põhinev eestikeelne sisend ühiskondlikku debatti; me peame looma teadlaskonna, kes teeb aktiivset koostööd Eesti ettevõtjatega, valitsusasutustega, ühiskondlike organisatsioonide ja avalikkusega; meilt peavad ühiskonda jõudma targad inimesed, kelle õpivõime on kõrge kogu eluea jooksul ja kes suudavad panustada kõrgema lisaväärtusega majanduse väljakujunemisesse ning me peame tagama selle, et meie riigi kodanikud oskaksid olla nõudlikud poliitiliste otsuste ja ühiskondliku debati kvaliteedi osas.

Targa eluviisi eestvedaja

Ma usun, et Tallinna ülikoolil on oma eriline roll nende ühiskondlike ootuse täitmiseks. Ülikoolide hulgas on Tallinna ülikool tõepoolest väga noor. Oma ametis tuleb mul sageli Tallinna ülikooli foorumitel tutvustada ning siis kasutan tihti fraasi, mida teisedki kuni saja-aastased ülikoolid palju kasutavad, nimelt et „we are young and dynamic university“. Peame eeldama, et 20aastasena oleme siis veel eriti noored ja dünaamilised.

Me peame endalt muidugi ausalt küsima, kas Tallinna ülikool ka tegelikult selline on. Ja kuigi sageli ei ole me muutustele nii altid kui meie kõige edasipüüdlikumad liikmed sooviksid, on Tallinna ülikoolil kindlasti mitu tugevust, millega teistele eeskujuks olla.

Esiteks, me oleme panustanud palju kõrgetasemelise ja samas eri teadusvaldkondi ühendava teaduse arendamisse, mille abil lahendada praeguseid probleeme, mis väga harva jäävad ühe või teise teadusdistsipliini raamesse. Oskame arvestada sellega, et väga hea teadusliku distsipliini tundmine ei anna tingimata veel väga head vahendit aktuaalsete probleemide lahendamiseks, sest tegeliku elu probleemid lihtsalt ei ole distsiplinaarsed.

Teiseks, Tallinna ülikool kujundab sihikindlalt XXI sajandi ootustele vastavat ülikooliharidust, mis oleks atraktiivne ja kasulik meie üliõpilastele ja nende kaudu Eesti tööandjatele.

Ja kolmandaks on Tallinna ülikoolil juba selle lühikese 20 aasta jooksul välja kujunenud oma traditsioon ühiskonnas kaasarääkimise ja oma ideedega julgelt nähtaval olemise osas. Tallinna ülikool soovib olla kõigile eeskujuks teadmussiirde eri vormide kasutamise osas meie akadeemilise kogukonna poolt.

Ma usun, et juba need kolm Tallinna ülikoolile iseloomulikku suundumust teevad meist ka tegelikult dünaamilise ja kiiresti areneva ülikooli, mis vastab Eesti vajadustele XXI sajandil. Ja kui meil nende kolme eesmärgi täitmine õnnestub, oleme tõepoolest targa eluviisi eestvedajad, mis ei ole juhuslikult Tallinna ülikooli motoks saanud. Soovime Tallinna ülikoolile tuult tiibadesse selle mõtte elluviimisel, sest see tähendab õnnestumist kogu Eesti jaoks.

Tekst põhineb 18. III ülikooli aulas peetud Tallinna ülikooli 20. aastapäeva aktuse kõnel. III 2025