Vaidlused selle üle, kui butiikriik on Eesti, võivadki jääda kestma, aga meie rahvuslik iseolemine on fakt. Muidugi peab meie vabadus olema kaitstud ja hea on, kui tubli majandus annab jõukuse, aga oma riigi suudame täita eesti eluga ainult siis, kui me seda ise elame.
Jah, elame eestikeelses meediaruumis, ehitame oma identiteedi ajaloolaste kirjutatud narratiividele ja kodus jutustatud lugudele. Loeme eesti keeles kirjandust, nii Kivirähka kui tõlgitud Dantet, käime teatris ja kontsertidel ning eestikeelsete filmide üle rõõmustame isegi siis, kui poole peal vajub silm kinni. Erkki-Sven Tüüri muusikal või Tiit Pääsukese maalidel pole otsest keeleseost, aga me tajume nende loomingut eesti kultuuri olulise osana.
Ehkki Kumu ja ERMi maja valmisid oodatust ligi sajand hiljem, tehakse seal usinalt tööd, et me oma kunsti ja pärandi esitlemise kaudu tunneksime end täisväärtuslikuna maailma riikide ja rahvaste peres ning et seda mõistaks ka siia sattunud võõrad. Oleme harjunud väga rikka kultuurieluga ega mõtle sageli, kui palju eri alade kõrgprofessionaale on vaja selleks, et saaks valida, millisele näitusele või kontserdile täna minna. Kui me ei valmistaks ülikoolides ette neid inimesi – humanitaare ja kunstirahvast – siis nii õdusalt elatavat Eestit meil poleks.
Tippu jõuavad vähesed
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) lavakunsti eriala ehk rahvakeeli lavakas, on Eesti kõrghariduses ülekaalukalt kõige tihedama konkursiga õppekava. Kuid siiski tõusevad vähesed Ita Everiks või Elmo Nüganeniks. Saamaks üht Arvo Pärti, tuleb kõrgharida oma sadakond heliloojat.
Loomeerialadel ei taga ülikooli diplom ande õitsele puhkemist, aga ilma vastava hariduseta on väljapaistvaks loojaks arenemine veel ebatõenäolisem. Mõistan haridusökonoomide peavalu, et kunstide õppekavadelt ei tule sama palju erialal tublilt rühkijaid kui arsti või raamatupidamise õppest, aga see ongi kunstihariduse eripära.
Igast arhitektuuri erialale vastu võetud tudengist ei sirgu Emil Urbelit, kuid arhitektidiplom on kulla hinnaga omavalitsustes. Nii nagu näitavad Ignar Fjuk või Yoko Alender, kulub see ka poliitikas marjaks ära. EMTA vilistlastest pole vähemväärtuslikum see, kes Estonia kontserdisaalis esinemise asemel õpetab maakonnalinna muusikakoolis. Kui loomeerialadel õppinu ei löö läbi oma erialal, on talle siiski õpetatud loovalt mõtlemist ning seetõttu oskab ta enamasti leida ka elus uue tee. Kes see ikka mõtleb või kel üldse meeles on, et Hannes Võrno on hariduselt moekunstnik.
Kunstid majanduse hüvanguks
Mulle tundub, et kunstiharidusest rääkides kipub kahe silma vahele jääma, et väga suur osa sellest on praktiline ja pakub lõpetajatele kindlat tööd ja leiba.
Alles hiljuti toimus järjekordne Eesti Kunstiakadeemia (EKA) disaini teaduskonna seminar „Design showcase“, kus tutvustati üliõpilaste ettevõtluskoostööd. Nii valmis rahandusministeeriumile riigieelarve juhtimislaua disain ja Eesti Energiale uus mobiilne tarbijakogemuse rakendus. PERHile disainiti aga kolm objekti: töövarjutamise süsteem, suurkirurgia patsiendi preoperatiivne teekond ja uus isolatsioonimärgistuse kujundus. Kõik see näitab kvaliteetse hariduse autentsust, mis tähendab, et ei õpita videote ja makettide järgi, vaid tehakse õppeülesanded tegelike materjalide peal läbi. Nii astub tööellu kogemustega spetsialist.
Ent veelgi ulatuslikum on loomeülikoolide teadusrühmade panus Eesti majandusse. 2011. aastal oli Reet Aus esimene moekunstnik, kes kaitses loomeuurimusliku doktoritöö ringdisainis. Praegu töötab ta EKA uurimislaboris DiMa Eesti teadusagentuuri tellitud temaatilise arendusprogrammi kallal, uurides, kuidas ja kas on võimalik tekstiiliringluses digilahendusi rakendada.
EKA puitarhitektuuri kompetentsikeskus PAKK toob rohepööret ehitusse, digiteerib ehitust ja kujundab uusi projekteerimismeetodeid. Juba on valminud Elektrilevile modulaarne, tehases toodetud ja ringmajanduse põhimõtteid järgiv puidust õppehoone Mustermaja. Samuti on muinsuskaitse osakonna UNESCO õppetool Tallinna Sadama tellimusel koostanud uurimuse, kuidas suunata Tallinnas turiste linna uudistama viisil, et nad koormaksid hapraid mälestisi võimalikult vähe.
Kallis õpe
Kunste ei saa õpetada nii odavalt kui ärijuhtimist või usuteadust. Interpretatsiooni erialadel ei harjuta instrumenti mitu üliõpilast ühes ruumis, iga täiemahuline maal või skulptuur nõuab valmimiseks rohkem ruumi kui töökoht laua taga. Arusaadavalt juhendatakse EMTAs üliõpilasi individuaalselt, kokkuhoiu pärast loobuti EKAs sellest 1990. aastatel ja vabade kunstide teaduskonnas on see probleem. Kunstihariduses on rühmad väikesed, sest kitsa eriala lõpetajaid ei vajata suurtes kogustes. Aja jooksul on ülikoolides kujunenud välja optimaalsed, eriala arengut ja tööturu vajadusi arvestavad rühma suurused.
EKA suudab tagada üliõpilastele elementaarsed töövahendid, aga arusaadavalt tahab edasipüüdlik üliõpilane loomingulises konkurentsis püsimiseks kvaliteetsemat lõuendit ja ägedamaid värve, mistõttu soetab ta neid ise juurde. Seega eksisteerib juba praegu varjatud õppemaks.
Üks suur või mitu väikest
Haridusökonoomid juurdlevad lõputult, kas kunste on mõttekam õpetada väikestes omaette kõrgkoolides või suurkooli alla liidetuna. Kunagi alustati ikka väikestest, mis tasapisi on liitunud. Eestis liideti 1950. aastal Tartu stalinistliku murdmise käigus Eesti NSV Riiklikuks Kunstiinstituudiks ehk ERKI-ks 1914. aastal asutatud Kunsttööstuskool ja 1918. aastal loodud Pallas. Praegu moodustavad need konglomeraatülikoolis EKA disaini ja vabade kunstide teaduskonna.
Pariisis, Stockholmis, Prahas jm jätkavad disaini- ja kunstikoolid iseseisvalt, küll aga liideti Helsingis meie sajandi algul kunsttööstuskool, tehnikaülikool ja rootsikeelne kaubanduskõrgkool Aalto ülikooliks, mis on eriti disaini vallas maailma tipus. Kui väikeses Eestis on muusika ja teater ikka EMTAs koos olnud, siis Soomes liideti alles eelmisel kümnendil kunstiakadeemia, Sibeliuse akadeemia ja teatrikõrgkool ning saadi kokku Helsingi kunstiülikool ehk Uniarts Helsinki.
Kui Tallinna polütehniline instituut võttis pärast sõda viis aastat arhitekte vastu ja tõstis siis käed üles, tuli 1950. aastal appi ERKI, maastiku- ja sisearhitektuuri erialade sulgemise hinnaga arhitektuuriõpe päästeti. Nüüd on EKA kõrval arhitektiõpe ilmunud ka Tallinna tehnikakõrgkooli ja Tallinna tehnikaülikooli, mida OSKA raporti järgi on kokku liiga palju.
Euroopas sündis arhitektiõpe kunstiakadeemiate rüpes, sest akademistliku kunstihariduse kolm alusdistsipliini olid maal, skulptuur ja arhitektuur. Tööstusrevolutsioon tõi XIX sajandil arhitektiõppe ka uutesse tehnikaülikoolidesse ja muutes selle elitaarsest massiliseks. Pärast 1968. aastat on Prantsusmaal eraldi arhitektuurikoolid, kuid üldiselt õpitakse arhitektuuri nii kunsti- kui tehnikaülikoolides.
Lätis on arhitektiõpe olnud XIX sajandist tehnikaülikoolis, kus XX sajandi algul õppis ka enamik esimese põlvkonna Eesti arhitekte. Läti arhitektkonna rahulolematus sealse üheselt tehnilise haridusega on aga viinud praegu arhitekti magistriõppe avamiseni Läti kunstiakadeemias.
Gunnar Oki kümne aasta taguse Eesti kõrghariduse raporti usaldusväärsust kahandas ilma ühegi argumendita õhku visatud mõte, et Tallinna ülikooli, EKA ja EMTA võiks kokku panna. Kõigil kolmel on eraldi asukohtades oma uued kenad, paljus eurorahaga ehitatud hooned, mistõttu enamat kui lõtva konsortsiumi siit ei saaks. Ilmselt halduskuludelt natuke võidaks, aga frustreerivat segadust tuleks rohkem, sest EKA ja EMTA erialaspetsiifilised õppevormid ei mahu tavaülikooli loogikasse.
Eesti kultuur liigendub väga tugevalt erialaste identiteetide kaudu, mistõttu koolide liitmisest tõuseks selline kunsti- ja muusikamaailma hädakisa, et iga kalkuleerida oskav poliitik viskaks mõtte nurka.
Kunstiharidus ja rahvusvahelistumine
Arvamine, et rahvuskultuuri säilimiseks peaksime viljelema üksnes eestipärast, ei vii kuigi kaugele. Selgelt rahvusliku määratlemine on ka raske. Torupilli peetakse omaks mitmel pool, vägevat puidutöötlemise oskust valdasid kõik metsavööndis elanud rahvad, rahvarõivaste lilltikandist kaigub vastu üleeuroopaline barokiajastu mood. Ka jutt eestlaste erilisest loodustunnetusest on käojaan, sest enne linnastumist oli kõigil rahvastel tugevam loodusetaju.
Kunstiharidus mõistagi väärtustab pärandit, eriti Viljandi kultuuriakadeemia pärimusmuusika ja pärandtehnoloogia erialal, aga ulatuslikult ka EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnas, kuid peamiselt on pilk suunatud uute teoste loomisele. Uus kultuur sünnib üleilmselt, iseenesestmõistetavalt antakse kontserte ja etendusi, esinetakse näitustel ja osaletakse arhitektuurivõistlustel nii kodu- kui välismaal. Paljud loomeinimesed on hargmaised, tehes loometööd rööpselt väiksel kodumaal ja mõnes metropolis.
Selleks et Eesti loojad saaksid hakkama tihedas rahvusvahelises konkurentsis ja et nad ei jääks välismaal olles, näpp suus, seina ääres vahtima, tuleb juba õpingute ajal soodustada õpirännet, mida Erasmus+ ja muud koolide omad mobiilsusprogrammid ohtralt pakuvad. EKAs on tavapärane, et Veneetsia biennaalil sooritavad praktika nii vabade kunstide kui ka arhitektuuritudengid. Mis sisearhitektuurialane haridus see oleks, kui üliõpilased ei käiks regulaarselt mööblimessidel Milanos, Kölnis ja Stockholmis?
Ülikoolide kohustus anda kvaliteetset kõrgharidust tähendab, et õppejõud peavad olema kursis oma eriala viimaste tulemustega, mistõttu tuleb neil pidevalt käia konverentsidel. Ideaalis võiks seal käia oma ettekandega, aga ka ainult teiste kuulamine ei jookse mööda külge maha.
Nii nagu eeldab tänapäeva pedagoogika, et õppereisil on üliõpilased ja õppejõud koos nähtut-kuuldut analüüsimas, saab samamoodi tagada parimad tugiteenused, kui tugitöötajad on teadlikud oma valdkonna arengutest kogu Euroopas.
Kõrgelt tunnustatud eesti kultuur on seda väärt, et ingliskeelsetele õppekavadele tuleb üha enam välisüliõpilasi. Ei pandeemia ega sõja naabrus ole kunstialadel vähendanud välisüliõpilaste sissevoolu. EKA immatrikuleeritud sadakond välisüliõpilast tuleb enam kui 40 maalt ja ainsa suurema rahvusrühma moodustavad ukrainlased.
EKA pälvis haridus- ja teadusministeeriumilt „Aasta teo“ auhinna selle eest, et suutis sõja algul Ukraina kunstiüliõpilased kiirelt lõimida. Rahvusvahelistumisega kaasnevad läänemaailmaga sarnased hoiakud, mistõttu tegutsevad EKAs aktiivsed Palestiina toetajad ja ka apoliitilisust nõudvad üliõpilased.
Humanitaaria ja kunstide kõrgharidus tagab eesti kultuuri taastootmise ja lõimumise maailmakultuuriga ning leviku mujale, pakub lugemist, vaatamist ja kuulamist – ühesõnaga teeb elu Eestis elamisväärseks.
Mart Kalm on Eesti kunstiakadeemia rektor.
