EKA skulptuuriosakonna endises õppehoones Raja tänaval paikneb muuhulgas galerii Uus Rada: nõukaaegne punastest tellistest hoone, betoonist varikatuse all klaasuks, väike valgete seintega saal. Seinal on neli ühesugust fotot, millel neli vineerplaati Asmus Soodla kolme aasta taguselt näituselt „Standardne puitmaterjal“, mis toimus samas kohas. Fotodel kujutatud vineerist on aga vahepeal valmistatud neli just õiges suuruses karpi, mis sobivad fotode hoiustamiseks. Iseendasse sumbuv spiraalne metatasand on juba eos meeldivalt kummastav – isegi Junji Ito pea hakkaks ringi käima.

Kolme aasta tagune puitmaterjal, mis omandas tollase näituse vältel kunstiobjekti staatuse, on tehtud funktsionaalseks vahendiks ennast kujutavate fotomälestiste transportimiseks. Epiloognäitusel „Järeldused“ on omandanud aga needki kastid taas uue(?) kunstipärasuse. Näitusega vaagitakse jätkuvalt inimese suhet mateeria ja toodetega, tuues seekord mängu ka paratamatud ajaga tekkinud moonutused. Kui Soodla kõnealune väljapanek on kontseptuaalne jätk „Standardsetele puitmaterjalidele“, siis siinsest tekstist saab kontseptuaalne jätk mu enda tekstile¹ Katariin Mudisti näitusest „Ajutine lahendus“ – kunstnike teemavalik ning lähenemisnurgad on omavahel kooskõlas. Kulgetakse taas Marcel Duchampi jt vaimus valmisobjektide (readymade, objet trouvé) maailmas, mille keskel Soodla näituse problematiseeriv vaade võimaldab mõtestada uut tervikut … või uut segadust.

Vineerplaat an sich

„Standardne puitmaterjal“ demonstreeris, vähemalt näituse kataloogi järgi, suuremas mahus erinevat puitu: selle materiaalset reaalsust, moondumisi ja erivorme, funktsionaalseid ja esteetilisi tahke. „Järelduste“ näitusel on alles vaid vineerplaadid: vasakpoolseim neist oksajäljerohke, parempoolseim aga kõige n-ö puhtam, seeläbi määratud kui kõige „kvaliteetsem“. Ehitusmaterjali hindamise tava kohaselt seondub esteetiline väärtus visuaalse korrektsusega – pind olgu oksajälgedest vaba. Kvaliteedi­tähis viitab ideaalkujutelmale, otsekui oleks tegemist platonistliku ideede (vormide) filosoofia versiooniga. Kusagil on „mõte“ vineerplaadi perfektsest metafüüsilisest olemusest, meie aga kogeme puidu tegelikkusest läbistatud materiaalseid erivorme, millest ükski pole õige ega lõplik. Aga nagu on täheldanud Gilles Deleuze, „olemine on[gi] erinevus, ja mitte liikumatus või ükskõiksus ega ka vasturääkivus“². Vineeri essentsiaalsus ongi kättesaamatu, sest iga plaadiga kaasnevad defektid, mis vähendavad nende kvaliteedihinnet. Kuid seda erinevust ongi igasuguste objektide olemasoluks vaja. Selgub, et ka puiduärija võib olla omamoodi vanakreeka või (post)strukturalistlik mõtleja.

Nelja suure vineerplaadi hoiustamine väljaspool näitust on aga mõistetavalt tüütu. Teose säilitamine foto kujul on mitmeti mugavam, kuigi sel puhul tekib vana hea magritte’ilik ebakõla – ceci n’est pas une pipe. Puit võis kunagisel näitusel omandada kunstiobjekti staatuse, kuid foto sellest puidust ei ole ju sama asi, ehkki toimib iseseisva esteetilise teosena. Mis ikkagi juhtub readymade-kunstiga väljaspool näituse konteksti? Kas materjal, mis pole galeriis või muuseumis nähtaval, säilitab oma kunstipärasuse või võtab see kes teab kus Soodla garaažis niisama ruumi? Vineerplaate möödaminnes silmanud külaline ei oska ilmselt arvatagi, et tegu on kunstiga, mida esitleti 2023. aastal galeriis. Kas esteetiline olemus üldse säilib väljaspool nägemis­ulatust? Tegemist oleks nagu schrödingerliku teosega, kus tõlgendusvõimaluste reaalsused langevad kogeja pilgu kaudu kollapsisse: esemest saab / ei saa sel vaatamise hetkel „kunst“. Selles tõlgenduses kajastub miski, mis sätib readymade-objektid minu jaoks kummastavasse olukorda.

Aga mis juhtub vineerplaatide kunstipärasusega, kui käsitööline on nood vahepeal teise vormi pannud ehk neist kastid teinud? Kas kunstiteose materjal on / saab olla praktiliselt funktsionaalne? Saab selle vahepeal kasutusse võtta või peab olema tegemist puht­esteetilise nähtusega? Värske näitusega mõistagi (taas)tagatakse hoiu- ja transpordikasti identiteet kunstiobjektina, sellal kui fotod viitavad tagasi materjali minevikule. Ent kastide valmistamise käigus jääb tavaliselt ka üht-teist üle. Kas need materjalijäägidki evivad kunstipärasust? Eks igale esemele jää varasemad konnotatsioonid muidugi külge, peegeldades eelnevaid mõtteid ja kujutlusi. Soodla epiloognäitus loob niisiis uroborosliku ringi (või spiraali): (puit)materjalist kunstiobjektist → funktsionaalseks objektiks → taas kunstiobjektiks. Tekivad uued kihid ja võrdlusvõimalused.

Mateeria ajutisus ja tagasipöördumine

Soodla näituste ja Mudisti oma tõttu painab mind küsimus valmisobjektikunsti ajutisusest, kunstiteose potentsiaalsest tagasipöördumisest (reversion) või taandumisest eesmärgipäraseks igapäevamaterjaliks. Ebamäärane võimalus, et readymade-kunstiteos otsekui kaotab, vähemasti osaliselt, oma esteetilise funktsiooni (kui see teos just ei teeni piisavalt tähelepanu ja kuulsust), on filosoofiliselt õrritav. On see valmisobjekti eripära või puudujääk? Kunsti piire saab iga seesuguse teosega nihutatud (ühtlasi galeriste ärritatud) – aga edasi?

Siin justkui peitub osaline erinevus traditsioonilisest kunstist, näiteks skulptuurist. Tükk kivi (Soodla vineeri paralleel) võib galeriisse paigutatuna omandada kunstiobjekti staatuse, ent ilmselt siiski ajutiselt. Kivitükil on potentsiaal saada edasi tahutud (nt skulptuuriks), kui kunstnik nii otsustab, juba skulptuuriks tahutud kivi potentsiaal olla midagi muud on põhimõtteliselt maha surutud. Valmisobjektistatud kivitükist võib saada seina ehitus­materjal, aga Michelangelo poolt Taavetiks tahutud kivi selleks enam hõlpsalt taandada ei saa. Kunstikvaliteet toob seega mõneks ajaks kaasa lõplikkuse, kuna materjali on keerulisem näha-tõlgendada-kasutada millegi muuna.³

Raja tänava galeriihoone punastest tellistest seinad on aga arhitektuurile kohaselt omaenda esteetilise mõjuga. Materjali võib uuteks objektideks ümber vermida, kuid kunstipära imbub neisse aegamisi tagasi. Näitusel toimub see ehk äkilisemalt, vastasel korral tuleks oodata ajaga ilmnevat mõju (arhitektuuri esteetiline väärtus paistab olevat rohkem ajast mõjutatud). Soodla näitus kõnetab oma lihtsuses siiski omajagu palju kunsti olemust, mateeriale tuleb vaid anda võimalus rääkida. Lõpuks polegi niivõrd tähtis, kas mõni kindel objekt on rohkem või vähem esteetilise funktsiooniga, peamine on kogeja tajunihe, viis ümbritsevat näha ja sellega suhestuda. Inimese käsitöö on alati midagi väärt.