Eesti on üks maailma tuntumaid ja edukamaid digiriike. Ometi on kriitikud korduvalt väitnud, et meie digitiiger on sügavasse unne suikunud. Andmed räägivad teist keelt. Kui vaadata, kuidas e-riik on oma 23aastase elukaare jooksul kasvanud – kui palju on lisandunud andmekogusid ja e-teenuseid ning kui jõudsalt on kasvanud nende kasutus –, näeme pigem täiskasvanuikka jõudnud rahulikku ja enesekindlat kaslast.
Seda arengut võimaldavad üsna täpselt jälgida X-tee enam kui kahe aastakümne andmed. Need näitavad nii e-riigi mahu kasvu kui ka seda, kuidas selle kasvuloogika on aja jooksul muutunud. Tänane e-riik tugineb ligi tuhandele X-teega liidestatud andmekogule ja umbes 3600 e-teenusele, mille kasutus on kasvanud enneolematult kõrgele tasemele.
2025. aasta lõpuks oli X-teega liidestatud 954 andmekogu: nende seas rahvastiku-, äri- ja sõidukiregister, tervise- ja retseptiandmed ning suur hulk spetsiifilisemaid ning vähem tuntud andmekogusid. Registritele tuginevate e-teenuste arv oli samaks ajaks kasvanud 3639ni. Kõige muljetavaldavam on aga e-riigi kasutamine nii inimeste kui ka masinate poolt: 2025. aastal tehti X-tee kaudu 3,7 miljardit päringut (joonis 1).
Riigi infosüsteemi ameti hinnangul on kodanikud käivitanud umbes 3% X-tee päringutest. Kui eeldada, et iga selline päring hoiab selle esitajalt ja päringu vastust koostava ametniku töö pealt kokku 15 minutit, ulatus 2025. aasta ajavõit umbes 3200 aastani. Seda arvu ei tule võtta täpse mõõdetud mõjuna, vaid mõtteharjutusena. Kasutasin sarnast arvutuskäiku ka 2016. aastal, kuid tõenäoliselt alahindab see tegelikku ajavõitu.
Pakkumise ja nõudluse asümmeetria
X-tee algusaastatel oli iga keskse registri liidestamisel suur mõju teenuste arvule. Rahvastiku-, maksu-, äri- ja terviseandmeid vajavad kümned asutused ja teenused. Kui selline register X-teega ühendati, avanes korraga võimalus kümnete uute e-teenuste arendamiseks.
Aja jooksul said aga olulisemad registrid ühendatud. Alates 2009. aastast tõi iga uus register kaasa juba vähem kui kümme uut teenust ning hiljem lisandunud andmekogud teenisid üha kitsamaid vajadusi. Alates 2020. aastast on suhe ligikaudu üks ühele: ühe uue teenuse loomiseks tuleb liidestada ka üks uus andmekogu (joonis 2).
Kahaneva piirtootluse loogika – iga järgmine lisanduv andmekogu annab järjest väiksema teenuste juurdekasvu –ei ole siin aga märk digiriigi pidurdumisest, vaid küpsemisest. Põhiline digitaristu on välja ehitatud ja uute andmekogude lisamisest saadav võit paratamatult kahaneb.
Teenuste kasutamise poolel toimub aga vastupidine areng.
Mida rohkem teenuseid lisandub, seda kiiremini kasvab ka nende kasutamine. Andmed näitavad, et teenuste arvu 1% kasvuga seostub ligikaudu 2,6% päringute kasv. Kasutus kasvab seega mittelineaarselt – üle kahe ja poole korra kiiremini kui teenuste hulk (joonis 3).
Digiriigi kasv ei sünni enam uute teenuste lisamisest, vaid olemasolevate üha intensiivsemast kasutamisest. Teenused kinnistuvad asutuste igapäevatöösse, toimingud automatiseeritakse ja infosüsteemid suhtlevad üha enam omavahel ilma inimese sekkumiseta. Sama taristu teeb lihtsalt järjest rohkem tööd. Seepärast on põhjust arvata, et e-riigi tegelik majanduslik mõju on suurem, kui RIA varasem hinnang näitab.
Kolm hüpet
X-tee arengu dünaamika võimaldab eristada Eesti digiriigi arengus kolme etappi. Nende piirid ei tulene üksikutest poliitilistest otsustest, vaid sellest, kuidas muutub X-tee kasvuloogika: kui palju uusi teenuseid lisandub ühe andmekogu kohta ja kui intensiivselt olemasolevaid teenuseid kasutatakse (joonis 4).
Ülesehitamise etapis (2003–2009) ühendati X-teega riigi põhiregistrid. Üks uus andmekogu võimaldas luua kümneid uusi teenuseid, kuid nende kasutus oli veel suhteliselt tagasihoidlik. Keskmine päringute arv teenuse kohta püsis ligikaudu 100 000 juures ning aastane päringute kogumaht 100 miljoni piires. Kasv tuli eeskätt uue taristu ja uute teenuste lisamisest.
Kasvu ja konsolideerumise etapis (2010–2017) hakkas uute andmekogude mõju teenuste arvule vähenema, kuid olemasoleva süsteemi kasutus kasvas kiiresti. Päringute arv teenuse kohta suurenes ligikaudu 300 000ni ja päringute kogumaht 500 miljonini aastas. Digiriigi raskuskese liikus järk-järgult ülesehitamiselt olemasolevate teenuste laiemale kasutamisele.
Platvormi etapis (alates 2018. aastast) muutub see nihe valdavaks. Uute andmekogude lisamine annab vähe uusi teenuseid, kuid olemasolevat taristut kasutatakse järjest intensiivsemalt. Päringute arv teenuse kohta on kasvanud ligikaudu miljonini ning päringute kogumaht jõudis 2025. aastaks 3,7 miljardini.
Need kolm etappi näitavad muutust digiriigi kasvumudelis: alguses kasvatatakse süsteemi juurde ehitades, hiljem üha enam olemasolevat taaskasutades. Küps digiriik kasvab vähem laiuses ja rohkem sügavuses.
Sellega muutub ka juhtimisülesanne. Uute lahenduste ehitamise asemel tõusevad keskmesse töökindlus, turvalisus, sõltuvussuhted ja kasvavad andmemahud. Edu ei väljendu enam niivõrd uute registrite ja teenuste arvus, vaid olemasoleva taristu kasutuse intensiivsuses.
Digiriik ei tähenda tingimata väiksemaid kulusid
X-tee arengus võib näha Jevonsi paradoksiga sarnanevat mehhanismi. Mida lihtsamaks, odavamaks ja automaatsemaks muutub andmevahetus, seda rohkem seda kasutatakse. Kui käsitsi tehtud kontroll nõudis aega ja vaeva, tehti seda harva. Kui sama kontroll võtab infosüsteemilt murdosa sekundist, võib seda teha sageli.
See tähendab, et digitaliseerimine ei vähenda tingimata tegevuse kogumahtu. Mida odavamaks muutub üksik päring, seda lihtsam on päringuid teha rohkem ja sagedamini. X-tee 3,7 miljardit päringut ei näita seega ainult digiriigi ulatust, vaid ka seda, kui odavaks on muutunud riigi sees andmete küsimine ja kontrollimine, päringute automatiseerimine.
Siit tuleneb oluline järeldus ka kulude kohta. Digitaliseerimine võib muuta iga üksiku toimingu odavamaks, kuid kui toimingute arv kasvab kiiremini, kui langeb nende ühikukulu, ei pruugi süsteemi kogukulu väheneda. Kasvab arvutusvõimsuse, turvalisuse, töökindluse ja järelevalve vajadus ning koos nendega ka sõltuvus digitaristust.
Eesti kogemus näitab seega omamoodi asümmeetriat: uute andmekogude ja teenuste lisamise võimalused ammenduvad, kuid olemasoleva taristu kasutus aina kasvab. Küps digiriik ei ole enam niivõrd arendusprojekt, kuivõrd toimiv platvorm. Selle väärtus – ja ühtlasi ka peamine juhtimisülesanne – sõltub järjest enam sellest, kui palju ja kui hästi olemasolevat süsteemi kasutatakse.
Selles mõttes meenutab tänane e-riik Eduard Wiiralti „Lamavat tiigrit“: rahulikku ja oma jõust teadlikku täiskasvanut. Ta ei lärma enam teismelise kombel ega nõua tähelepanu iga uue saavutuse eest. Aga ta on ärkvel – vägagi ärkvel. Ja tal on põhjust olla. Kui kümme aastat tagasi oli Eesti digitiiger rahvusvaheliste edetabelite tipus üsna üksinda, siis nüüd liigub samal maastikul juba terve kari teisi. Kunagine edumaa ei ole enam iseenesestmõistetav.
Artikli aluseks olevad joonised on leitavad ja alla laetavad veebilehelt https://kristjanvassil.ut.ee/xtee
Tekst tugineb Kristjan Vassili ja Mihkel Solvaku koostatud ning avaldamisel olevale teadusartiklile Eesti X-tee pikaajalisest arengust ja kasutusest.
Autor tänab Riigi Infosüsteemi Ameti eksperte Taavi Meinbergi, Hendrik Piilmanni ja Lauri Tanklerit abi ja kommentaaride eest andmete kogumisel, ettevalmistamisel ning hilisematel konsultatsioonidel.
