Kujutlegem maailma, kus luuleõhtut korraldades arvestab kultuurimaja sellega, et maksta tuleb luuletusi esitavatele näitlejatele, õhtut illustreerivale viiuldajale, EAÜ kaudu heliloojale, kelle palu mängitakse, küpsiseid pakkuvale toitlustajale, koristajale, raamatupidajale, kes tasub arved. Mingid tüübid on veel, aga neile õnneks maksma ei pea – need on luuletuste autorid.
Kujutlegem maailma, kus arvutitele, nutitelefonidele ja muudele digividinatele, millega saab tekste pildistada ja salvestada, on riik kehtestanud lõivud, millest makstakse autoritele hüvitist selle eest, et nende teostest võib eraviisiliselt koopiaid teha. Ses maailmas peavad kirjanikud ja tõlkijad aina tunnistama, kuidas nende loomingust tehakse fotosid ja kuvatõmmiseid, olgu siis niisama sõpradega šeerimiseks või koolitööks, aga ometi ei näe nad riigi vastavatest lõivudest sentigi.
Just nimelt – see on maailm, kus me elame. Et sellesse maailma õigusselgust tuua ja kirjanikele õiglast tasu nõutada, sai kirjanike liidu initsiatiivil asutatud esimene kirjarahva kollektiivse esindamise organisatsioon: Kirjanike, Illustraatorite ja Tõlkijate Ühing ehk KIT. KITi eesmärk on hallata eelkõige „suuri õigusi“, mida saabki teostada vaid kollektiivselt: teles, raadios ja kaabellevis edastamist ja taasedastamist, andmekaeve küsimusi, kaubanduskäibest väljas teoste kättesaadavaks tegemist veebis, erakopeerimistasu, millele eespool viitan. Teoste avalik esitamine (luuleõhtud ja muu) on ühingu seisukohalt pigem kõrvaline, ent kirjarahva enda seas on hirmu ja pahameelt tekitanud just esitustasud. Küllap paistab see teema kõige elulisem – ja valitsevaid arusaamu pole siin lihtne ümber vormida.
Kui kultuurikorraldaja ähvardab, et kirjanike autoritasu lisaks esinemistasule ajab eelarve lõhki ja nii ei saa ühinguga liitunuid enam esinema kutsuda, pole imestada, et autor mõtleb jahmunult: „Jäägu asjad nagu seni, ärge mind püünelt tõrjuge!“ Võib-olla tahaks too autor omaenda väikese festivali korraldada – ja nüüd peaks ta kolleegidele maksma mitte ainult esinemise, vaid ka esitatava teose kasutamise eest, isegi kui esitaja on autor ise? Mingi maffiaühing võtab vahendustasu? Räkit! Seda sõna umbusklikud literaadid kasutasidki. Tegelikult tuleb autoriõiguse seaduse järgi autoritasu niikuinii maksta, nii nagu seda makstakse muusikateoste autoritele – viimasega ollakse harjunud, sest „muusika on ju teine asi“. Kirjandusüritusi on seni korraldatud hämaralas: autorid on rõõmustanud, et neid üldse esinema kutsutakse – ja et nad ka esinemistasu saavad! Justkui oleks kirjandus miski, mida tulebki kampaania korras tasuta pakkuda, et publik ligi astuks, umbes nagu tõrksale kodanikule propageeritakse tervislikke eluviise. Tõsi, juba itaalia klassik Leopardi arvas, et tasu maksta tuleks hoopis publikule, kes kirjaniku etlemist kuulab, ja lugemise kestust arvestades peaksid summad geomeetriliselt progresseeruma. See on muidugi puhas kollegiaalne sapisus, mis pole vist ühelegi autorile võõras.
Tasud, tasud. Usun, et õigluseimpulsid panevad paljud kirjanikud küsima, kas pole jabur selle või tolle eest raha nõuda. Maakera kuulub kõigile, esiemade keel kuulub kõigile. Kust ma üldse võtan, et mu teos on originaalne looming, kui see on vaid väike nihe kultuuri tohutus kuhjumises? Aga siis meenub selline nähtus nagu töö. Töö, mida loojad teevad suure pühendumusega, ehkki mõni ignorant julgeb neile kobiseda „mingu tööle!“. Kirjanikud nõustuvad, et siin ilmas peab maksma paljude asjade kasutamise eest. Kas peab siis nende töötulemusi saama kasutada tasuta?
Eesti oli Euroopas üks viimaseid riike, kus kirjanikel puudus kollektiivse esindamise organisatsioon (KEO). Kui aastal 1991 asutati Eesti Autorite Ühing, jäid kirjanikud omal soovil selle katuse alt välja, Läti ja Leedu samalaadsed ühingud kaitsevad aga ka kirjanike huve. Kui meilgi oleks läinud nõnda, oleksid küllap paljud väitlused väideldud.
Nüüd on ilusa nimetusega KEO ehk KIT asutatud, aga käivitamisprotsess veel kestab. Esmaspäeval, 28. septembril kell 16 ootame huvilisi Tallinna Kirjanike Majja KITi infopäevale. Kõik, kes te olete avaldanud luuletusi, proosatükke, illustratsioone, tõlkeid, tulge, kuulake ja küsige! Ikka selle nimel, et maailm saaks õiglasem.
