On sügis ja metsad lõhnavad rõskelt ja rammusalt mullakõdu järele. On seene­sõprade aeg. Seenehullus ei rullu aga lahti mitte ainult kuusikutes, kaasikutes, männikutes ja võpsikutes, niisama pingeline, kuigi poritu ja puugitu seene­draama leiab aset ühismeedias.

Valdur Mikita on eestlasi kukeseenerahvaks nimetanud, täpsem nimetus võiks olla „ainult kukeseent tundev rahvas“. Kui leiad seene, siis tee kähku pilt ja pane see ühismeediasse, aga mitte lihtsalt poseerimiseks, vaid selleks, et keegi kinnitaks, millega tegu, kas ikka on nämma ja otse pannile. Vastavalt hooajale pidev voog pilvikuid, riisikaid, puravikke, mampleid jne, iga minuti tagant vupsab ekraanile mõni metsas laiutav seen, mille kohta õnnelik leidja küsib teistelt ja targematelt üle, kas ikka on tegu selle seenega. Kui vaevutaks vaatama eelmiste postituste rodu, nähtaks kümneid sama liiki seene fotosid ja targemate korduvaid kinnitusi. Ja nii aastast aastasse. Ammugi pole mõtet rääkida, et võetagu kätte paberile trükitud seeneraamat ja püütagu seene liiki piltide ja kirjelduse abil kindlaks teha ja meelde jätta.

Mis võiks olla veel jaburam, kui keset metsa anda tööd ühismeedia serveritele, millele kulub teatavasti kena kogus elektrienergiat, puhast jahutusvett ja mis on märkimisväärsed süsinikuheite allikad? Me põletame elektrit selleks, et postitada seenepilte! Praeguse prognoosi kohaselt ületab globaalne tehisintellekti tarbitava mageda vee kogus juba järgmisel aastal terve Taani riigi aastast veetarvet.

Tjah, Mikita on loonud ka meie identiteedi aluseks kujunenud müüdi eestlastest kui metsarahvast, ometi tervitame palavikulise entusiasmiga algatusi Eestissegi andmekeskusi rajada ja tervitame kilplasliku hurraaoptimismiga mõtet, et kogu Eesti energiatarvet nende serverite käigushoidmiseks märkimisväärselt tõsta.

Veel jaburam ühismeedias vohav žanr on „minu dialoog AIga“. See tähendab, et postitaja peab enda ja juturoboti vahel hargnenud vestlust nii huvitavaks ja kaasahaarvaks, et soovib seda (igavat, sisutühja ja mõttetut teksti) võimalikult paljudega jagada. Seenehullusest juturobotini, jõuame absurdist meta­absurdi ja laseme digitaalsel nihestusel end neelata – energiat ja vett neelavate ning heidet eraldavate AI-serverite toodangut kasutatakse omakorda selleks, et ühismeedia serverid huugama panna. Muide, iga selline tühine juturobotile esitatud küsimus kulutab kuni kümme korda rohkem energiat kui tavaline Google’i otsing. Seened ruudus, AI kuubis.

Võib-olla sama monotoonseks taustatapeediks kui seenepildid on muutunud meedias igapäevaselt toodetud pealkirjad maailmalõpu peatsest saabumisest tehisintellekti üle käte mineva tegevuse tõttu. Järjekordse firma järjekordsed tehisintellektiagendid murdsid järjekordselt oma turvaliseks peetud liivakastidest välja, häkkisid järjekordsesse andmebaasi ja oleksid äärepealt järjekordse katastroofi korraldanud. Järjekordne katse näitas, et agendid ei käitu omavahel ettenähtud viisil, vaid asuvad üksteise peale hammast ihuma ja püüavad rivaalalgo­ritmidele otsa peale teha. Järjekordne simulatsioon sellest, et järjekordne algoritmikogum inimkonna edasikestmist eriliseks prioriteediks ei pea. Keegi nõuab AI arendamise protsessi reguleerimist, keegi selle aeglustamist, keegi selle tegevuse lõpetamist, keegi on sellele vastu ja keegi lubab, et mingil juhul ei tohi protsessi sekkuda, sest Hiina.

Ärge saage valesti aru, ma ei kutsu kindlasti üles tundmatuid seeni sööma ja suhtun tehnofeodalismi suunas arenevasse platvormikapitalismi ja AI senisesse arengusse äärmise skepsisega. Seejuures meenutan itimeeste kõnekäändu iidsetest aegadest – kõige suurem turvaoht on arvuti kuvarile kleebitud kollane märkmekleeps kasutaja salasõnaga.