Äsja alanud looduskaitsekuu alguseks otsustas valitsus vaeste linnulaulust kurnatud metsaärimeeste soovile vastu tulla ning teha Eesti loodusele ja looduskaitsele kingituse, sätestades metsaseadusega, et Eestis on kuni 70 protsenti metsamaast kasutusel majandusmetsana, ja ühtlasi määrata looduskaitseseaduses üldiseks maismaa kaitseprotsendiks 30, millest kaitse all olev metsamaa on üks kolmandik.

Muidugi paistab praegune valitsus silma tehnokraatliku suhtumisega, aga siiski ei osatud, hoolimata senistest märkidest, oodata, et avalikult nii loodusvaenulik kurss võetakse ja looduskaitsekuul kuuleb peaminister Kristen Michali suust selliseid sõnu: „Kui aja jooksul peaks lisanduma looduskaitselist kaitset vajavaid liike mõnda metsa, siis tuleb mujalt kaitsekorda leevendada, et kaitsealuse metsa maht püsiks 30 protsendi juures.“

Osalisena üleilmses ja Euroopa Liidu elurikkuse strateegias on Eesti nõustunud sellega, et kaitse alla tuleb võtta minimaalselt 30% merest ja maast. Valitsus on vist minimaalse ja maksimaalse sassi ajanud, sest tema sõnum looduskaitsekuul on – 30% on maksimaalne ja ei grammigi rohkem.

Häda-hädakest, kui silmad must-toonekurge, siis tema kaitse alla võtmiseks tuleb mõne väike-konnakotka pesa ümbert kaitsevööndit vähendada, muidu ei jää metsatöösturite kamp rahule. Häda tuleb muidugi kohe uksest ja aknast, kui neist protsentidest rääkida. Praegu on Eestis majandusmetsa 68,4% metsast. Et töösturitele lubatud kingitus kogu ilus üle anda, tuleks kohe kaitse alt välja arvata üle 37 400 hektari metsa.

Protsentidega on kehv lugu ka teiselt poolt vaadates. Eesti loodus ja metsade elurikkus on suurema surve all kui ei kunagi varem, ülemäära raiumisele lisanduvad kavandatavad hiiglaslikud taristuobjektid Rail Baltic, militaarotstarbelised rajatised, ligi sada maismaa tuuleparki jne. Kui tehnorajatiste tõttu hukkuvad haruldased ja väärtuslikud kooslused, vanad metsad ja kaitsealused liigid, siis määratakse asemele hüvitusalad, mis tavaliselt on pindalalt algsest alast suuremad. Ja kuna planeeritava looduskaitseseaduse muudatuse kohaselt hakkaksid selle 30% sisse kuuluma ka hüvitusalad, siis oleme, hoidku küll, vihma käest räästa alla sattunud – hüvitusalade määramise korral tuleb juba toimivaid looduskaitsealasid kustutama hakata …

On äärmiselt loll mõte, et loodus eksisteerigu etteantud piirides, mille määrab klikk ärimehi. Kuid helisevad ka häirekellad demokraatlikul kursil püsimiseks. Need valitsuse otsused tulenevad üksüheselt metsa- ja puidutööstuse liidu riigikantselei juurde loodud efektiivsuse ja majanduskasvu nõukojale bürokraatia vähendamise sildi all tehtud ettepanekute paketist. Ei mingit üldrahvalikku arutelu, kas me tahame elada paljaks raiutud põlendmaal, ega arutelu riigikogus, ei mingit huvigruppidega konsulteerimist ega mingit näilistki kaasamist.

Selle asemel otsetee, hopsti – ärimeeste kamp teeb riigikantselei nõukojale bürokraatia vähendamise sildi all oma soovid teatavaks. Järgmised ärimehed (valitsust nõustav ettevõtjate nõukoda) kiidavad heaks ja saadaksegi valitsuselt poliitiline otsus. Mingit bürokraatia vähendamist sellega muidugi ei kaasne.

See on väga ohtlik tee. Meil on väike ühiskond, kus kõigil häältel peaks olema võrdne kaal. Kuid toimunu on ilmekas näide, et valdav enamus ei saa üldse kaasa rääkida asjus, mis on avalik huvi, nagu seda looduse kaitse kahtlemata on. Mitte ainult ruupor, vaid ka otsused on väikese ärimeeste kildkonna valduses.

Ega see olnud ainus kingitus „vaestele“ ärikatele, kui juba, siis juba: valitsus teatas ka otsusest jätkata kaitsealade piiranguvööndites lageraiete lubamist. „See sobitub nii looduskaitse kui ka metsaomanike huvidega,“ on kirjas majanduskabineti päevakorrapunktis. Ehk nagu Rohke Debelakk hiljuti ütles: järvedel kehtestatakse raiekeeld, mis kompenseeritakse kahe kolmandiku ulatuses metsaga, sest nii kasvab ametlikult looduskaitsealune maa kolmandiku võrra.

Ilusat looduskaitsekuud!