„Eesti poliitikakogukond on teinud kurikuulsalt halba tööd meie teadlaste aitamisel kliimamuutuste sõnumi edastamisel meie kodanikele.“ „Sõnum Eesti poliitikutelt on olnud kauge selgest, puhtast ja ühehäälsest häälest, mis ütleks, et me ise peame end eemaldama saastavatest tehnoloogiatest. Riik kannatab nüüd majanduslikult ja see on ka meie poliitikakogukonna süü.“
Need laused on muidugi parafraas Eesti olümpiakomitee presidendi Kersti Kaljulaidi öeldust, kus teadlased ja teadlaskond on asendatud poliitikute ja poliitikakogukonnaga. Kaljulaid, teadagi, heitis kivi teadlaste kapsaaeda, süüdistades neid selles, et eestlane detsembrisoojuses rõõmsalt seenel käib ja kliima soojenemise pärast ahastades juukseid ei kitku.
Tõsi, ka viimase Eurobaromeetri uuringu kohaselt jäädakse nii teadlikkuses kliimakriisi kohta kui ka isikliku panuse poolest oma elustiili valikutega midagi muuta Euroopa keskmisele alla, pigem sörgime teiste sabas. Nüüd on siis süüdlane leitud. Kuigi süüdlaste otsimine kusagile ei vii ja tulemuseni jõudmist pigem takistab kui sellele kaasa aitab, küsin siiski: kuidas on lood poliitikute ja üleüldse riikliku teadus- ja kliimapoliitikaga? Kes langetab otsuseid, kelle käes on raha?
Selle aasta alguses uuris ajakiri Nature teaduse ja poliitika suhetele spetsialiseerunud kommunikatsioonispetsialistidelt, milline riik on eriti tublilt taganud, et teadustulemusi valitsuse otsustes arvesse võetaks. Küsimus hämmastas paljusid vastajaid ja tekitas neis segadust. „Ei tea mitte ühtegi,“ oli üks vastus. „Ühelgi pole kadestamisväärset süsteemi,“ märkis teine. „Väga raske öelda,“ jäi kolmas vastuse võlgu. Kõlama jäi paljude halb arvamus valitsusele teadusnõu andmise kohta.
Nature saatis küsitluse ka tuhandetele inimestele üle maailma, kellest enamik on seotud rahvusvahelise teadusnõustajate võrgustikuga INGSA (International Network of Government Science Advice). Ligikaudu 80% ligi 400 vastajast hindas oma riigi teadusnõustamissüsteemi lünklikuks, kehvaks või väga halvaks. Süüd leiti mõlemal poolel: 77% ütles, et poliitikakujundajad ja poliitikud ignoreerivad ja alahindavad teadusnõuandeid ning 73% leidis, et teadlased ei mõista poliitikakujundamise protsessi.
Kuidas läheb Eestil? Ükski tipp-poliitik ei ole hakanud kliimateema eestkõnelejaks ja eestvedajaks, pigem püütakse konjunkturistlikult rehepappi mängida, flirtides avalikkuse muudatustehirmu ja mugavustsooniga: „Pigistame silmad toimuva ees kinni ja oleme väike saastajariik edasi.“ Ometi peaks head nõu jaguma. Teadusnõunik kuulub presidendi kantseleisse ja Euroopa Liidu struktuurifondide rahaga loodi ministeeriumide ja riigikantselei juurde teadusnõunike ametikohad. Kuid teadusnõunikud on pelgalt nõuandjad ning teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus, mis võiks nende tegevusele kaalukust anda, viibib juba neljandat aastat.
Kuhu jääb selge sõnum kliima kohta Eesti liidritelt, ühiskonnas mõjukatelt tegelastelt, kus on „keisri hullud“?; kes peaks hõikama, et kuningas on alasti? Teadlasi ei ole näiteks peaaegu üldse Delfi mõjukate edetabelis, ainult Marju Lauristini leiab sealt (küll aga on mahtunud edetabelisse Mallukas).
Kas Eestis rahastatakse kliimateadust? Kui palju on meil kliimateadlasi, kes oleksid tõelised eksperdid ja mitte lihtsalt kliimateemale pühendunud või kliimamuutustest teadlikud loodusteadlased? Kas riik on tellinud uuringuid Eesti kliima ja selle muutuste kohta, kas me üldse teame, kui suured on muudatused juba toimunud ja mis meid ees ootab?
Muuseas, hiljuti taotles loodav kliima tippkeskus teadusagentuurilt rahastust. Projekt raha ei saanud. Väidetavalt seetõttu, et kuigi väliseksperdid olid andnud taotluse teaduslikule sisule ja tasemele hinde 5/5, leiti vajakajäämisi olevat punktis „olulisus Eestile“.
