Eiko Ojala on Eesti skeenel natuke nagu autsaider, kuigi ta on elukutseline kunstnik. Peamiselt lääne haute-ajakirjanduse illustratsioonide poolest tuntud Ojala esineb oma esimesel isikunäitusel autonoomse kunstnikuna selle sõna heroiseeritud mõttes – vaba loojana. Lilian Hiob-Küttise kureeritud „Meele märkused“ esitab näitusekülastajale nägemuse lamenenud korporatiivsest subjektist. See lameisik seab aga omaenda tingliku loomusega vaba kunstniku staatuse kahtluse alla.

Alustaks ajalooliste analoogidega. Prantsuse kuningriigi viimaste hinguste ajastu rahandusminister Étienne de Silhouette rakendas 1750. aastatel ränka kasinuspoliitikat. Muu hulgas tähendas see ka kõige odavamate luksustoodete turuosa kiiret kasvu, kuna sõna otseses mõttes polnud raha. Väljend à la Silhouette saigi mingiks ajaks tähistama kõike odavat ja vuhvlit ning jäi lõpuks pidama ühe väga kiiresti teostatava ning vaesema rahva seas populaarse portreteerimismeetodi nimetusena. Tekstilt pilgu fotole tõstnud lugeja juba näeb, miks ma seda juttu räägin, vormilisi sarnasusi on raske mitte märgata. Ojala tegutseb tänapäevases vormis täpselt sama tehnikaga: ta kasutab pilditöötlus­programmide abstraktseid kihte ehk layer’eid samamoodi nagu siluettkujutiste lõikaja paberit.

Teine analoog, seekord lähiajaloost: 1980. aastatel Milanos toimetanud disainigrupp Memphis on tuntud mänguasjaliku kireva ja vormiliselt julge mööbli ja muu kujunduse tõttu, mis nii-öelda hea maitsega inimestes tihti õudusjudinaid tekitab. Facebooki tellimusel tootis meediaagentuur Buck 2017. aastaks disainikeele, mida Itaalia disainerite järgi nimetatakse Corporate Memphis. Selline lame-abstraktne geomeetriline kujutamislaad sai omaseks kõrgkorporatiivsele kultuurile selle sajandi kümnendate lõpul ja kahekümnendate alul. Ühiskondlikult on tegemist tänaseni kestva kamikaze-kasinusest armistunud ajastuga. Corporate Memphis on spetsiifiline ajalooline vaheaste laiemas digitaalse maailma disainimise probleemistikus, mida võib peamiselt näha skeumorfismi ehk „päris maailma“ matkimise ja nn flat design’i ekraaniloogikast tõukuva lähenemise vastuseisuna.

Ojala tavatu digigraafiline käekiri on Eesti kunstimaailmas pigem harv nähtus ja äratas nii mitmeski mu kunstisõbrast tuttavas pelgust. See pole otseti arusaamatu või mõistetamatu, sest Facebooki-laadsed süsteemid hõlmavad ju meid kõiki. Me kõik oleme mingil määral selle lameda kujutamislaadiga tuttavad, teame vaistlikult, milliste sotsiaalsete, majanduslike ja kultuuriliste moodustiste juurde need kuuluvad, ning seega on meil lausa arvamus, mitte eelarvamus. Pärast selle näituse külastamist, olles enne samamoodi olnud ärev ja ettevaatlik, saan paremini aru: Ojala näituse puhul teeb see kunstiloost tingitud vastumeelsus korporatiivkultuuri suhtes meile karuteene ning tahab sassi ajada meetodi ja moraali, viisi ja väärtuse.

Osaliselt on asi reklaammaterjalis kui sellises, mitte isegi selle konkreetse näituse omas. Väga keerukate ja mitmekesiste füüsiliste (nt optiliste) omadustega objekte ehk kunstiteoseid fotograafiaga LCD-ekraanidel reprodutseerides lamenevad need enamasti omajagu. Too nii fotograafia kui ka vedelkristallekraanide jagatud omadus pole enamasti probleem, Ojala tööde puhul on see aga keskne – kuna ta tegeleb lamedusega fundamentaalsel tasemel, nii vormis kui ka eetikas, saab iga lisanduv lamendumine tema tundliku käsitlust paradoksaalsel kombel vaid peita. Lamedus jääb lameda taha peitu.

Minus tekib siinkohal teatav vastumeelsus rakendada tavapärast kunsti­teaduslikku terminoloogiat. Ojala kujutab oma töödel inimesi, kuid need pole indiviidid, vaid üldistused. Kas ta kujutab siis ideaali (nagu antiikhellenid) või universaali (nagu poliitilised võimu projit­seerivad portreed näiteks Elizabeth I-st) või lihtsalt tüüpi pidžaamades ja sussides, ilma range soengu ja näojoonteta? Kui see on tüüp, siis on huvitav, mille pinnalt küll selliseid abs­traheeritakse. Ilmselt oleks kõige parem Ojala inimabstraktsuse kohta öelda, et see on anonümiseeritud portree. Kõik, mis laseb teid tuvastada, on eemaldatud, see on see, mis alles jääb. (NB! Teie isikuandmeid võidakse siiski isikustamata kujul turundamise eesmärgil kasutada, kui nõustute näituse toimimiseks vajalike küpsistega.)

On magus ajalooline iroonia, et Ojala tööde kaudu saab panna kon­tseptuaalselt riimuma anonüümsuse ja ideaalsuse. Kunstnik laiendab esimese tähendust nõnda, et jõuab tõepoolest lähemale teisele. Abstraheerimine on paratamatult omaduste ja iseduse kaotamine, täiustumine on alati üheülbastumine-tasapaksenemine-tasalülitumine.

Niisiis on Ojala meetod korporatiivse visuaalkultuuri seespidine institutsionaalne kriitika, tema stiil aga ülimalt tagasihoidlikult võimatud pabernukud. Digijoonistustel väänduvad ühed pinnad teisteks, mõned lõiked või katted on kolmemõõtmelises ruumis näiliselt võimalikud, mõned kokkupuutepunktid aga ei saagi olla tõetruud kujutised. Mingit opkunstilist efekti siin ei ole, need illusioonid, moonded ja võimatused ei ole siin mingi jõulise mulje või mõju tarvis. Neid on vaevu märgata ning oskus eristada võimatuid võimatutest nõuab omajagu ruumilist kujutlusvõimet. Väikesed asjad: kõrvuti asetsevatele kätele langeb valgus eri suundadest; särk ei saa ühtaegu olla püksis ja sellest väljas jne. Kuid võimatused on nii neil, kes lebavad resigneerunult kontorinurgas (sest püksid hakkasid ise töökoha seintega kokku kasvama), kui ka neil, kes väsinult teineteisele naalduvad, ja ka neil, kes on otsustanud üle plangu öisest vahetusest kannikate välkudes plehku panna.

Sama palju kui on silmamoondavat pinnalisust ja ühtesulamist, piiride kadumist, on Ojala trükkidel ka radikaalset ja vist lausa metafüüsilist eraldust. Hiob-Küttis märgib saatetekstis tabavalt, kuidas Ojala figuurid kipuvad kaotama oma nahka ehk piiri sisemise ja välimise vahel. Nad peavad naalduma, sest nad ei saa eemalduda oma keskkonnast (kontorist), nad peavad nõjatuma, kuna nende organismi sidekoed on Gyprociga jäädavalt kokku kasvanud. Milleks sellisele luustik? Ise pumpavast südamest rääkimata.

Pildiasukad on enesest irdsed, nende käed ei moodusta peaga tervikuid, pea on vaevu kaelaga ühendatud, see aga kõõlub õlgadest hoopis teisel eksistentsitasandil. Mees piilub üle müürijupi, käsi toetub selle peale – iga viimne kui sõrm on iseseisev pind, mille sügavuseta vahe on tegelikult lõputu kuristik, isegi ontoloogiline, selle mehe sõrmed kohtuvad sama harva kui inimene ja tõde.

Oleks ränk Ojalat kuidagi antihumanistiks nimetada, käsitleda teda inimpõlguri või misantroobina, kuid kaastundega ta samuti ei hiilga. See range neutraalne vaatlus, Homo sapiens sapiens kontoris kui savanni asendanud looduslikus keskkonnas, ei saa võtta emotsionaalselt üht või teist hoiakut. See distants ei ole siiski bug, vaid feature, mis lubab lahti lasta ahastusest ja meeleheitest, mis tekib sellest, et inimkond on tänaseks just säärane. See lubab vältida küsimust, mille esitamiseks on meil kõigil moraalne õigus, aga millest pole mitte kunagi kröömikestki kasu olnud: „Kes on süüdi!?“