Ernst Friedrich Schumacher, Väike on ilus. Inimsõbraliku majanduse võimalikkusest. Tõlkinud Lauri Liiders, toimetanud Martin Altraja. Illustreerinud ja kujundanud Maria Muuk. Aegraja Kirjastus, 2026. 264 lk.

Mida rohkem on masinaid, seda vähem on meil vaba aega. Inimkonnal pole seniajani tulnud tegutseda sellises majandussüsteemis, kus taastumatute ressursside ja inimese heaolu suhe olnuks nii ebasoodne. Seega tasub küsida, mida tehnoloogia ja muud suursüsteemid meiega tegelikult teevad. Selline on Ernst Friedrich Schumacheri (1911–1977), ökoloogilise mõtte tippliiga klassiku, Briti Söenõukogu peaökonomisti, statistiku, ettevõtja, põllumehe, ajakirjaniku, üleilmse haardega finants- ja poliitikanõustaja arutluste lähtekoht.

Alustanud oma karjääri peavoolu majandusteadlasena ja John Maynard Keynesi jüngrina, tuli tema ellu otsustav pööre 1955. aastal Birmas, kuhu ta oli lähetatud õpetama vaeseid murjaneid õigesti majandama. Rännanud mõned kuud ringi, jõudis ta taipamiseni, et lääne majandusteadusel pole mitte kui midagi õpetada rahvamajandusele, mille ainus „tootmisväljund“ on munkade palved. Tagasi kodumaal, kirjutas ta essee „Budistlik majandus“. Kolleegid majanduseksperdid valitsuse juures olla küsinud, mis on majandusel pistmist budismiga. Schumacher vastanud: „Majandus ilma budismita on nagu seks ilma armastuseta.“

Hea töö

Lääne „ratsionaalses“ majandusmõtlemises on tööandja lõppeesmärk ajada läbi hoopis ilma töötajateta ja töötaja ülim eesmärk nautida tasu, hüvesid ja „vaba aega“ sootuks ilma tööta. Budistliku majandusõpetuse vaatenurgast on selline mõttekäik sügavalt ebaratsionaalne, lausa loll. Töö ja puhkus on nagu yin ja yang, üht ei saa olla teiseta. Töö on inimese loomuomane põhivajadus. Mõttekas, loov, kasulik, tootlik töö, mille juures tuleb kasutada nii käsi kui ka mõistust, on ihule ja hingele sama vajalik, nauditav ja kosutav nagu täisväärtuslik toit kehale. „Arenenud“ läänes vohavad sotsiaalsed ja vaimse tervise probleemid on säärase kosutava töö ratsionaliseerimise otsene tagajärg.

Budistlikule ökonomistile näitab kaupade, teenuste ja tööjõu liikumine, et majandus on läbi kukkunud. Kaks hektarit maad ja lehm on olnud ajaloos enamasti ainelise heaolu paleus ning kuigi konkreetne vorm võib vahelduda ajast aega ja paigast paika, pole mingit alust selle tarkuse tuuma ümber hinnata. Juba töötasu mõiste osutab majanduslikule ebaõnnestumisele. Budistliku majandusõpetuse vaates on see hädapärane kompromiss, kahjutasu kuldsest kodust ja lähedastest eemal oldud aja eest.

„Arenenud“ maailmas käivad naised tööl mingites kombinaatkontorites, kus nad enamasti teevad midagi võõraste naiste lastega, et teenida raha, et maksta võõrastele naistele, kes käivad tööl selleks, et võõrad naised omakorda nende lastega midagi teeks jne, jne. Budistlikust vaatenurgast on see täiesti põrunud püramiidskeem, ebamajanduslik ja vägivaldne. See pole mitte ainult jaburalt ressursimahukas, vaid toidab kihistumist ja klassiühiskonda, sest vaesemad naised on sunnitud oma laste arvelt teenindama kõikvõimalike hoiu-, haridus- ja huviteenustega rikkamate naiste lapsi, et nonde emadel oleks „pere ja karjäär tasakaalus“.

Kojujõudmine. Rooma

Hariduse maht aina kasvab, aga kasvab ka saastamine, ressursside ammutamine ja ökoloogilised riskid. Kui rohkem haridust tõesti võiks meid kuidagi päästa, siis peaks see olema mingi muud moodi haridus. Selline, mis ei tähendaks lõputut võitlust sümptomitega. Meil pole puudust tehnilisest või teaduslikust pädevusest või teaduse ja hariduse rahastusest. Majanduse, poliitika ja keskkonna probleemid tulenevad eluviisist, modernsuse õelast metafüüsikast ja religioonist, südamehariduse, tarkuse puudumisest.

Üks kuulsamaid Schumacheri mõtteteri on, et modernsed inimesed on liiga kavalad selleks, et ellu jääda ilma tarkuseta. Säärased mõlgutused viisid Schumacheri kui tegudeinimese paljude haridusalgatusteni, muu hulgas panustama väikekoolide liikumisse. Sest haridus, mis vorbib veidraid (siin tähenduses WEIRD – läänestunud, haritud, individualistlik, rikas, demokraatlik) masinavärgiinimesi, ahneid ja nihilistlikke, on eneseküllase eliidi kontrolli ja hävituse tööriist. Teadmiste puu pole elu puu, tsiteerib Schumacher poeet Byronit.

Schumacher laenab teiselt kaasaegselt suurelt modernsuse ja energiakasutuse laastava mõju kriitikult Ivan Illichilt. Schumacher ja Illich olid head tuttavad ning on teada, et eriti armastas Schumacher seltskonnas tsiteerida Illichi raamatut „Deschooling society“ (1971), mille tõlge võiks olla kas „Ühiskonna lahtihaakimine koolist“ või „Kooli lahutamine riigist“. Nimelt pidas Illich vajalikuks nii koolikohustuse kaotamist või vähemalt otsustavat vähendamist kui ka kooli ja riigi lahutamist sama rangelt, nagu kirik on lahutatud ilmalikust riigist. Illich avas oma hariduse, meditsiini ja tehnoloogia kriitika teoloogilise tagamaa eredamalt alles surma eel: modernsus ei tähenda kristluse hülgamist; vastupidi, modernsus on läbi ja lõhki kristlik nähtus, perversne kristlus – ja sellisena eriti hull. Kirik on väärdunud ülispetsialiseerunud ilmalike institutsioonide hüdraks, mis hävitab elamise ja suremise kunsti, käsitledes eraelu sünnist surmani professionaalset meditsiiniabi vajavana, reeglistades elava keele, kriminaliseerides patu.

Illich ja Schumacher jagasid paljusid vaateid, huve ja eeskujusid. Esmalt muidugi mõnevõrra algkristlikus võtmes katoliiklus. Illich oli aktiivselt misjonivastane misjonär ja tagandatud preester. Schumacher, sünnipäralt luterlane, haritud teaduslikuks materialistiks, jõudis budismi kaudu katoliikluseni, kõrvus Mahatma Gandhi manitsus – jääge koju („Väike on ilus“ algpealkiri oligi „Kojutulijad“)! Samuti ühendas neid huvi vähetuntud Austria majandusteadlase Leopold Kohri mõtete vastu. Schuma­cher ainult nüansseeris Kohri põhiteesi, et kus tahes midagi on pahasti, on miski kohatult suur. Ja vastupidi: parajas mõõdus on iga asi üsna süütu ja omal kohal. Kommunism on omal kohal perekonnas. Eraomand või autoritaarsus hõimu, küla, väikeäri mõõtkavas on healoomuline ja tegelikult demokraatlik. Seevastu iga suurettevõte on sisuliselt riigiettevõte ning iga riigi mõõtkavas demokraatia, olgu selle ideoloogia kui tahes kaunis, paratamatult totalitaarne ja ebamajanduslik. Kõik rahvad, ideoloogiad, ühendused on kurjad, aga nad teevad oma kurjuse teoks ainult siis, kui on liiga suured.

Diplomidiktatuuri tõus

Aga mis siis, kui suurstruktuurid on tulnud, et jääda? Schumacher möönab, et nii see võibki olla. Industriaalühiskonnas peetakse kõige prestiižsemaks ameteid, mis ei tooda mitte tuhkagi, aga täidavad, nagu meisterstatistik Schumacher 1973. aastal arvutab, 96,5% tööstusühiskonna koguajast. Need on meele­lahutajad, eksperdid, kõikvõimalikud Parkinsoni seaduse („töö maht kasvab, kuni täidab kogu selle tegemiseks kasutada oleva aja“) elluviijad. Sel juhul on vähim, mida üldse teha annab, jaotada suurstruktuurid väiksemate üksuste kärjeks ning ühtlasi võimaldada võimalikult palju rööpseid väikestruktuure.

Kuigi vanamoeliselt lootusrikas, sarnaneb Schumacheri eliidikriitika kaasaegsetest George Orwelli ja James Burnhami palju kibedama analüüsiga. Vähemalt Orwelliga puutus Schuma­cher ilmselt ka isiklikult kokku. Orwell ja Burnham olid teineteise olulised mõjutajad. Mõlemad kõnelesid eliidi ideoloogilisest maskiballist, hoolimatusest tehnoloogilise tööpuuduse ja muude ühiskonnaprobleemide suhtes, sest uue eliidi võim, sissetulek ja muud hüved ei sõltu peaaegu üldse reaalmajandusest, tootlikkusest, turu kõikumisest ega traditsioonilistest poliitilistest protsessidest.

Burnham täheldas, et arenenud tööstusmaailma on üha vähem mõttekas vaadelda marksistlikult proletariaadi ja kapitalistliku kodanluse vastasseisuna. Võimule on tõusmas uued ekspluateerijad: isamaatu administratiivklass (hiljem enamasti tuntud kui profes­sional-managerial class), kes kehtestab end mitte kapitali omamise või valimiste, vaid riigiaparaadi, personalipoliitika ja haridussüsteemi mõjuvõimu kaudu. Orwell oli antimarksistlik sotsialist, Burnham ärakaranud trotskist. Lahendusi ei pakkunud kumbki, vahest pidasid liberaalsete administratiivfeodaalide seisust pisut vähem pahaks kui sotsialistlikku, fašistlikku või kommunistlikku administratiivklassi või -kasti.

Budistliku majanduse või kesktehnoloogia ideestikku ning arusaamu kogukonna- ja pereelu korraldamisest võeti toona läänes ja ka arengumaade läänestunud eliidi seas ning ilmselt võetakse nüüdki silmakirjaliku arengumaade patroneerimisena: ärgu nemad trügigu nii kõrgele nagu meie. Budism olevat vanade meeste usund: nood on kõik vead ja patud läbi teinud ning ütlevad vähematele vendadele „ärge teie tehke!“. Märkamata jääb selle ilmaliku misjoni imperialism: meie individualism, meie arusaamad majandusest, progressist, inimõigustest. Lühidalt, meie veidrus on absoluutne võrdlusalus, mis läbirääkimistele ei kuulu. Punkt.

Modernsuse enesehävitusnupp

Kuid modernsus ei pruugi üldse päädida tuumasähvatusega või singulaarsuse mustas augus. See ei pruugi tähendada isegi vaikset ökoloogilist lämbumist ega naftakriisi soojussurma. Schumacher oli piisavalt tark taipamaks, et ette palju ei näe. Aga ta aimas, et jumalale modernsed veidrikud ei meeldi, et jumal rohib nood mingil moel välja niikuinii. Kõik ajaloo suured innovatsiooniplahvatused, läbimurded ja vallutused on toimunud suure arvu noorte kuumade kehade varal. Noorte, ahnete ja rahutute, kes nuhivad välja järjekordse naftajärve või imemasina, mis hädast välja aitab.

Noored veidrikud, kes unistavad, et on Marsilgi kord õites õunapuud, lapsi ei tee (mõni valgustatud suurfeodaal välja arvatud), aga vananevad nagu lihtsurelikud kunagi. Mõnda aega saab noori kehi allhanke korras traditsioonilisematelt maadelt, kus järglasi „toota“ on odavam, kuna lapsed aitavad kodustes talitustes ning hoolitsevad õdede-vendade ja vanurite eest. Aga isegi Aafrikas langeb sündimus kiiresti, sest modernsus teeb laste pidamise kulukaks ja tülikaks. Sisserändajad võtavad veidrike paljunemiskäitumise üle juba põlve-paari jooksul, räntsatades täiendava koormusena kaela pensioni- ja haigekassadele. Pealegi on uustulnukate nooruslik energia aheldatud maksude ja gerontokraatiaga, sest kuidagi tuleb ju vanurite massid toita ja katta (või eutaneerida). Schumacheri ajal kardeti veel rahvastikupommi, mitte raugastumise bioloogilist salarelva. Aga paistab, et modernsuse enesehävitunupp on algusest peale peidus olnud hoopis vanadekodu võidunud püüriga padja all.

Peaaegu igale demograafilisele seletusele võib leida vastunäiteid ja -väiteid. Üks tugevamaid seoseid on siiski, et jõukus ja ohter tehnoloogiakasutus lämmatab viljakuse ning alalhoidlikkus ja usklikkus soodustavad sündimust. Paistab, et lastesõbralikud religioossed kultuurid on inimkonna tulevik: paarisaja aasta pärast on näiteks USA põhirahvastik sirgjoonelise ja muidugi pisut lihtsameelse arvutuskäigu järgi … amišid, praegune tilluke tehnoloogia­kriitiline religioosne vähemus¹. Inimkonna sündimustipp on juba olnud (2016), kasv toimub veel ainult vananemise suunas. Protsess on lukustatud põlvkondadeks, võib-olla alatiseks.

Isegi ÜRO konservatiivsel hinnangul pöördub Maa rahvaarv langusse 2084. aastal ja praeguste suundumuste kohaselt tõmbub inimkond kokku vähemalt sama äkiliselt, kui ta XX sajandil plahvatas². Tulevik ei näe ilmselt välja ei optimistliku ega ka düstoopilise ulmeka moodi. Pigem nagu ajaloolises romaanis: kolklik, lihttehnoloogiline, usklik, majanduslikult sõltuv päikesepaistest ja lihasjõust. Heaoluteenuste kassad tühjenevad rahvastiku raugastumise, administratiivklassi vohamise, loodusressursside nappuse ja muude tegurite mitmiktoimel ning vanurid ja lapsed elavad jälle suurperedes.

Kas Schumacheri tõmme traditsioonilise religiooni poole oli seotud aimdusega, et õndsad pärivad maa? Tööstusrevolutsioon võib sajandi-paari pärast tagasi vaadates paista jumalavallatu eksitusena. Võib-olla lausutakse siis Schumacherile tänupalveid nende keskmiste või lausa lihtsate tehnoloogiate eest, mis lubavad hoida toidu laual ja toa sooja ilma jumalavallatult kavalate kaadervärkideta.