Kahepäevane minirokkfestival „Fuzz Salvation“ toimus tänavu juba neljandat korda, mis on alternatiivse nišiürituse kohta väga rõõmustav saavutus. Kui varasematel aastatel hoiti Põhja-Tallinnas paiknevatest meelelahutus- ja kultuuri­aladest vahelduse mõttes eemale, siis sedapuhku jõudis festival just nende keskel asuvasse Von Krahli teatrisse. Teisalt, sealses lakoonilises fuajeeruumis on kõik seda laadi ürituse heaks toimimiseks vajalik nii ruumilises kui ka tehnilises plaanis olemas ja seega võis publiku tähelepanu seekord rahumeeli keskenduda laval toimuvale, eksimata eksootilisele ümbrusele. Pealegi on Krahli ees üks linna meeldivamaid hajumisalasid, kus saab vaheaegadel vanade puude all raudteele ja Toompeale avanevat vaadet nautides värsket õhku hingata, nagu oli võimalik teha juba vanasti samas kohas asunud Haigla rulapargis toimunud kontsertidel.

Mänguhimust ja energiast pakatava avalöögi andis noor metal-bänd Embus, kelle austuse 1980ndate death metal’i vastu võib juba muusikat kuulmatagi välja lugeda frontman’i ketsivalikust ja kohevatest juustest. Thrash’ivalt kiired death’i-käigud vaheldusid sludge’ilikult venivate aeglustatud passaažide ja black metal’i kõleda helipildiga. Tehnilist täpsust nõudvat pillimängu tasakaalustas sümpaatselt räpakaks keeratud helipilt. Keerukaina korduvad huvitavad trummi­fraasid mõjusid kitarride kõrval paralleelse, jutustava rifimaastikuna.

Kui festivali peakorraldaja Valter Nõmm mõni aeg tagasi mainis, et Giuseppe Perverdi Big Bandil on tänapäeval hea saund, olin üpris üllatunud ja ei kujutanud ausalt öelda hästi ette, kuidas see saab võimalik olla. Aga tõepoolest, neid nüüd laval kuuldes selgus, et helipilt on arenenud kohati nii tihedaks ja mürarokilikult deformeeruvaks, et selle veenvalt massiivsel taustal mõjus nilbe ja veiderdav vokaal parimatel hetkedel kerge ja omal kohal oleva aktsendina, umbes nagu see on Jesus Lizardi või Heroine Sheiksi puhul. Siiski saavutasid rõhutatult nürimeelsed laulusõnad ja halb huumor neil hetkedel, kui instrumentaal laisemaks dub’iks hõrenes, häirivalt piinliku kontsentratsiooni – ütlen seda rahuliku südamega, kartmata kedagi solvata, sest küllap on „Perverdid“ selle üle ise veel uhked ka.

Kalli Talonpoika ja Sunshine Band näib olevat kooslus, kes on valmis pingutama, et mitte etteaimatava kulgemisega kontserti anda: olles mänginud uinutavalt tavapärase punkbändi kombel mõne loo oma kuus aastat tagasi ilmunud albumi algusest, oli aeg värskust täis kannapööreteks. Pärast atmosfäärilist elektroonilist vahelahustumist saabus isegi rajumale hardcore-pungile omast kiirust varju jättev paariminutine tempoplahvatus. Mõne aja pärast järgnenud melanhoolse akustilise sooloetteaste paiskas ootamatusse kaosesse terve bändi agooniliselt mürane kogupauk. Kitarride kime transilik küte aurustus pika lõpuloo vältel tervikust aeglaselt välja, jättes taustal aina selgemalt kõlama burzumilikult mõtlik-kõledad minimalistlikud süntesaatorihelid. Tasakaalutuid muudatusi joonis läbivalt alla Kalli valuline vokaal koos spastilise lavaolekuga, mis tõmbab kuulaja kaasa väga järskude nõlvade ja pimedate kurvidega emotsionaalsetele Ameerika mägedele.

Fusion-veteranide ansambel Phlox (ma polnudki neid ammu esinemas näinud) on endiselt heas vormis. Nende modus operandi on jätkuvalt see, et ülejäänud instrumentide mäng sulab kokku ruumilise, lihava ja käreda kõlaga taustaks, mille ette kerkivad kordamööda soleerima raju orel, dünaamiline kitarr ja Kalle Kleini kile saksofon. Džäss­trumm rabeleb konstantselt, praktiliselt katkematult breikides, samal ajal kui ülejäänud bänd tüürib tervikut progerokist 1970ndate raskeroki ja sealt omakorda psühhedeelse roki poole.

Paul Cole & The Great Outdoors tõi esimese päeva lõpetuseks oma vokaal-instrumentaalselt kompetentse maheda kantri-rokenroll-huumoriga sobilikult uneajaeelse pingelanguse.

Helipilt oli festivali vältel läbivalt kuidagi eriti kirgas ja selge, äärmuslikult joonistus see eripära välja teist päeva alustanud Model Citizeni etteaste ajal, muutes nende ebameeldiva sundmõtte või vastumeelse töörutiinina kordusterikka muusika iseäranis konkreetseks, kõledaks ja tööstuslikuks. Üldmulje oli küll mürane, aga mitte pehme nagu autokummid vastu märga asfalti – pigem meenutas see midagi mootori ja teraga nagu ketassaag või siis metalset tinnitust. Mark Rennie helimoonutustest looritamata vokaal lasi masendusest ja frustratsioonist kõnelevatel laulusõnadel halastamatu selgusega pärale jõuda, trummipartii mõjus konkreetse, tõsise ja massiivsena.

PX Band mängis rahustavat, nukra restoranimuusikaga flirtivat indie-rokki, kombineerides rohkesõnalist venekeelset jutustust traagiliste viiulil ja akustilisel kitarril mängitud meloodiatega. Lõpetuseks kõlas baari- või restoranimeeleolusid veelgi tugevdav triphopilik lugu lõppematust alkoholist.

Fuzzolini tõi fookusse veerevad ja isikupärased kitarririfid, mida täiendasid dünaamiline, lajatav, taldrikurikas trummimäng, postrokilikku avarust ja massiivsust lisav, pikki, kandvaid noote mitte kartev bassipartii ja kosmilised süntesaatorikatked. Huvitav oli kuulata Valter Nõmme laulmas salvestistel külalisvokalistide esitatud vokaalpartiisid: see toimis, manades samal ajal vähemalt minu ettekujutusse nende külalisvokalistide (näiteks Manna ja Kalli Talonpoika) häälekõla. Kaks külalislauljat olid siiski ka kohal. Isabella Pragi muljetavaldavalt urisev, omanäoline kurguhääl tõi endaga veenva siiruse- ja ängihetke. Roomet Jakapi päästis aga lavale saabudes valla tõeliselt psühhedeelse vokaalsete irratsionaalsuste bufee, poolitades eelviimase sirgjooneliste riffidega loo keskelt müra, hälina ja kaosega, et lubada sel siis lõpuks jälle tagasi kokku kasvada ning kallata viimane lugu üle donald­pardiliku libaverbaalsusega.

Viimase live-etteaste eest hoolitses From Grotto Soomest, viljeldes algaegade Pink Floydi ja teisi sama ajastu bände meenutavat psühhedeelset retrorokki, mis kerkis küll esile erakordselt intensiivse trummipartiiga, mille käigus sai vist isegi üks trummitaldrikutest kannatada.

Omaette elamuseks olid visuaalid, mille Roland Seer kõigi etteastete ajal ning ka vahepeal reaalajas lavatagusele ekraanile komponeeris. Suur ja paljude eri ajastute aparaatidest koosnev tööriistakomplekt oli nii volatiilne ja lo-fi, et lakkas hetketi töötamast, aga ka sellest märku andev staatiliselt sinine ekraan sobitus läbivalt tormilise 1990ndate muusikavideo esteetikaga suurepäraselt. Kord kasutas kunstnik psühhedeelsetesse värvihäiretesse väänatud live-pildi videodeformatsioonidega üle maalimiseks vanema põlvkonna digikaamera õõtsutamist ebakindla statiivi otsas, kord keeras selle mingite digifiltrite abil maitsekaks pikselgraafikaks. Kohati imes ülesatureeritud taustavideo koos kontrastsetes vastandtoonides särava lavavalgustusega ka laval oleva bändi visuaalselt endasse, moodustades ebamaise ruumilise terviku. Omaette kohal olid taustale miksitud klipid otse vanadelt obskuursetelt VHS-kassettidelt: spagetivestern ja gangsterifilm kordamööda ulmesarjaga, jaapani animatsioon miksituna dokumentaalkaadritega pommituslennukitest. Eriti deliirse ja õõvastavana mõjusid väljavõtted mängufilmist „Nipernaadi“ kombineerituna primitiivsete 1980ndate televisioonigraafika efektidega.

Loodetavasti toimub „Fuzz Salvation“ järgmisel aastal jälle, oma samaaegu äratuntava ja alati mõnevõrra muutuva näoga – siis juba viiendat korda.