Loksun Lux Expressiga Tartu poole, ansambli Paabel uus album „Ajatu“ klappides mängimas. Panen esimese loo käima, olen elevil: mulle meeldib väga eesti pärimusmuusika, käin igal aastal Viljandi folgil ning Paabel on teadagi igati legendaarne bänd. Kuulan ja kuulan, üritan muusikat endasse võtta, nautida, sellega suhestuda, aga miski häirib. Meenub, et ansambel esitleb albumit selle aasta „Sügisjazzil“. Olen nüüdseks õppinud džässmuusikat juba peaaegu seitse aastat ega saa aru: klappides kõlab ju eelkõige pärimusbänd –miks astub see kollektiiv üles džässifestivalil?

„Jazzkaare“ veebilehel seisab kontserdi kirjelduses: „Paabel on Eesti pärimusmuusika üks säravamaid uuendajaid – ansambel, kes ühendas juba 2000ndate alguses folkmuusika, jazzi, roki ja improvisatsiooni plahvatuslikuks ning täiesti omanäoliseks tervikuks.“¹ Sõna „jazz“ on siin ära mainitud küll, improvisatsioon ka – aga kas sellest piisab, et esineda džässifestivalil?

Džässifestivalide programmid

Juba sel kevadel „Jazzkaare“ kontserdi­programmi sirvides täheldasin, et festivali bändide tutvustus on tihti sellelaadne: ansambel X segab omavahel neid ja neid eri stiile ning „ansambli kõlas on tunda ka jazzimõjutusi. Mõnikord pole ansambli kirjelduses isegi sõna „jazz“ või „improvisatsioon“ kasutatud. Džässifestivalide programmid on juba ammu tekitanud tulist arutelu. 2011. aasta artiklis „Millal ei ole džässifestival enam džässifestival?“ kirjutab John Kelman, et džässifestivalid üle maailma seisavad silmitsi dilemmaga: kas kaasata džässifestivali programmi teiste žanride muusikat või kaugeneda täielikult džässmuusikast?² Ka arvustuses „Jazzkaar 2023“ mainib Tiit Lauk, et festivalil tekkis n-ö džässivaba päev.³

2026. aasta „Sügisjazz“

Mulle meeldib, kuidas ansambel Paabel on iseenda oma Facebooki-lehel defineerinud: „Eesti pärimusfusioni lipulaev“. Sõnaga „pärimus“ seostuvad teatud instrumendid, helikeel, pärimusviisid. Sõna „fusion“ defineeritakse erinevalt, aga üldiselt tähendab „fusion“ kahe või enama stiili kokkusulatamist muusikas.⁴ Samuti tähistab „fusion“ muusikažanri, mis kujunes välja 1960ndate lõpus, kui džässmuusikud kombineerisid džässi rokkmuusikaga.⁵ Kuid küllap on just sõna „fusion“ põhjus, miks esineb Paabel tänavusel „Sügisjazzil“. Jah, albumilt leiab omajagu pööraseid improvisatsioone ja laiendustega akorde, aga kuulates, kuidas Tõnu Tubli omal legendaarsel moel rokibiiti mängib ja Jaan Jaago sinna korraliku koguse distortion’iga kitarrisoolot lisab, ei ole mul tunnet, et tegu on mingilgi määral džässiga. Improvisatsioon ja laiendustega akordid ei ole omased ainult džässmuusikale, vaid paljudele muudele žanridele: improvisatsiooni leidub klassikalises muusikas, rokk- ja popmuusikas mängitakse palju soolosid.

Tänavusel „Sügisjazzil“ astub üles ka Maarja Nuut suurvormiga „Liivast juukseid kammides“. „Jazzkaare“ kodulehel ei ole Maarja Nuudi kontserdi kirjelduses „džässi“ üldse kasutatud, küll aga sõna „improvisatsioon“.⁶ Jällegi: kas „improvisatsioonist“ muusikas piisab, et muusikateos kvalifitseeruks džässina? Nagu eespool mainisin, on improvisatsioon omane paljudele muusikastiilidele.

Džässmuusika tähendus Eestis ja „Eesti jazz 2030“

Eesti Jazzliidu kodulehel on dokument „Eesti jazz 2030“, kus on kirjeldatud Eesti džässi arengusuunad ja eesmärgid. Liit defineerib džässi järgmiselt: „Jazzmuusika olemuseks ja tuumaks on loominguline vabadus. Jazz pole kunagi valmis ega stiilikaanoniks fikseeritud. Seega ei taotle ka Eesti jazz, et tal oleks mingi kindel kõla või stiil. Eesti jazz on mosaiik, tervikpilt, mille kildudeks meie praegused ja kunagised jazzmuusikud ja nende ainuomane looming.“⁷

Eesti Jazzliidu definitsioonist lähtudes on natuke justkui arusaadav, miks esineb „Sügisjazzil“ ansambel Paabel. Samal ajal on „Eesti jazz 2030“ teema „Kontserdielu“ all kirjas selline eesmärk: „Publikule pakutav on rikkalik valik kaasaegsete loojate muusikast ning eelmiste aegade parima loomingu taasesitamistest.“⁸ Selle aasta Eesti Jazzliidu kevad- ja sügisprogrammis ei ole ühtegi tribuutkontserdi kava. „Sügisjazzil“ astub Rebecca Kontus üles Edith Piafi tribuutkavaga. „Jazzkaare“ põhiprogrammis oli sel aastal 35 artisti, kellest ainult kolm astusid üles tribuutkavaga: „Pukk brings Dilla“, „Miles Davis 100. Jason Hunter Sextet“ ning „Naissoo Freeform Quintet Tribute to U2“.

Džässmuusika tähendus ajaloos

Džässmuusikud ja eriti džässmuusika tudengid on üldiselt tuttavad džässmuusika ajalooga: bluus, sving, bebop, modaalne džäss, free jazz ning hunnik eri ajastuid ja stiile veel nende vahel. Muusikat, mida mängiti 1920ndatest 1960ndateni USAs, tuntakse džässi­skeenes džässitraditsioonina. 1960ndate lõpus tuli uue nähtusena fusion, kus eelmainitud muusika (tuntud kui džäss) hakkas põimuma teiste muusikažanridega. Džässitraditsiooni, selle eri stiilide ja muusikute tundmist peavad oluliseks mitmed maailma parimad džässmuusikud. Džässpianist Emmet Cohen on öelnud, et džässmuusikat rikastab olulisel määral džässilegendidelt õppimine.⁹ Wynton Marsalis, kes muide esineb ka tänavusel „Jõulujazzil“, on öelnud: „Džäss tähendab seda, et muusikas on esindatud järgmised kolm elementi: sving, bluus ja improvisatsioon.“¹⁰ Sibeliuse akadeemia õppejõud Jukkis Uotila kirjutab: „Loodan, et džässmuusikud väärtustavad džässitraditsiooni, kuna ainult siis on sellel muusikal (džässil) tulevik.“¹¹

Eelmainitut arvestades on kummaline näha, et džässifestivalil kõlab nüüd pop- ja rokkmuusika. Džäss on ajaloos tähistanud teatud muusikalisi elemente, muusikuid ja helikeelt. Džässi tähendus on nüüdseks ilmselgelt muutunud: see võib tänapäeval tähendada korraga nii rokk-, pop- kui ka klassikalist muusikat. Oletame, et džäss tähendabki tänapäeval meeletut stilistilist vabadust ja žanride segamist. Sel juhul ei saa ma ikkagi aru, miks öeldakse, et bändil on „jazzimõjutused“. Võib ju öelda, et ansambel segab lihtsalt eri stiile.

Tänavusel „Jazzkaarel“ oli ka residentkriitik Kaili Saag, kes kirjeldab ansambli Kass-Talsi-Sink-Minn esinemist järgmiselt: „Kas labajalg ja polka on jazz? Jah, kui seda esitavad kontrabass ja tšello ning mandoliinil mängitakse heavy metal’i kontserdi väärilisi elektri­kitarri soolosid.“¹² Olles kursis džässmuusika ajalooga, näib selline käsitlus natuke läbimõtlematu ja kergekäeline. Sõnal „džäss“ kaob korraga igasugune kaal, kuna see võib justkui tähendada ükskõik mida. Mis mõte on džässifestivalil, kui seal kuuleb rokkmuusikat? Mis on Eesti Jazzliidu korraldatud kontserdi mõte, kui seal kõlab popmuusika? Naljakas on see, et džäss näib olevat ainus žanr, kus esinevad sellised probleemid. Olen päris kindel, et näiteks Miles Davise tribuutkontserti ei võeta Tartu Rock Fest’ile.

Ettepanekud

Ma armastan eesti pärimusmuusikat, luulet ja eesti muusikat – „Sügisjazz“ tuleb kindlasti ilus ja kontserdid on imelised. Samuti ei ole mul midagi muusika vastu, kus segatakse eri žanre, ning fusion-muusikal on džässifestivalil kindlasti oma koht.

Milleks siis kogu see kirjatükk? Eesti Jazzliidu eesmärkide ja selle vahel, milline muusika kõlab praegu liidu kontsertidel ja „Jazzkaarel“, on minu arvates suured käärid. Tulevase džässmuusikuna teeb see mu pisut murelikuks: kas džässifestivalidel ja Eesti Jazzliidu kontsertidel on veel ruumi päris džässmuusikale, kui peab konkureerima pärimusmuusikute, pop- ja rokkmuusikute ning klassikalise muusika interpreetidega? Teen ettepaneku kasutada sõna „džäss“ pisut teadlikumalt. Minu meelest on imeline, et meil on Eesti Jazzliit, samuti „Jazzkaar“, „Sõru jazz“ ja veel paljud muud festivalid – väikese Eesti kohta on meil džässifestivale ja džässikontserte palju! Samuti ei ole mul džässifestivali korraldaja vaadet: ilmselt on tänapäeval vaja džässifestivalile peale džässi mingil määral ka muud muusikat, et festival oleks korraldajale tulus. Küllap esines ka sel põhjusel tänavusel „Sõru jazzil“ ansambel Sadu.

Veel ettepanekuid

„Jazzkaarel“ võiks olla palju rohkem just legendaarsete džässmuusikute tribuutkontserte või näiteks eraldi tribute stage. Kus on tribuutkontserdid, kus esitatakse varasemate aegade parimat loomingut, nagu lubatakse Eesti Jazzliidu dokumendis „Eesti jazz 2030“? Võib-olla oleks publikul festivalil kergem orienteeruda, kui on valida erinevad lavad: jazz tribute stage, experimental jazz stage, world music stage jne. Võib-olla tooks tuntud džässmuusikule pühendatud kontsert džässifestivalile just selle arvukama publiku, mida üritatakse kohale meelitada popbändi esinemisega?

Teiseks, „Jazzkaar“ võiks kutsuda rohkem džässartiste, kes on sirgunud just džässitraditsioonist. Miks ei ole Eestis veel esinenud džässvokalist Samara Joy, kes võitis 2023. aastal Grammy, või Emmet Cohen või Lucy Yeghiazaryan? Kõik nimetatud muusikud on üle maailma tuntud. On suur rõõm, et varem on „Jazzkaarel“ olnud peaesinejad Jazzmeia Horn, Kenny Garret, Dee Dee Bridgewater – muusikud, kellel on džässitraditsiooniga ühendus.

On selge, et džässifestivalidel ei kõla enam ammu ainult džässitraditsioonist inspireeritud muusika ning üha enam on žanriüleseid projekte ning artiste. Džässmuusika on olemuselt alati olnud uuenduslik ning fusion-muusikal ja žanriülesel muusikal on nüüdisaegsel džässi­festivalil loomulikult oma koht! Siiski leian, et džässifestivali kvali­teedi tagab see, kui sealt võib siiski leida parasjagu muusikat, millel on seos džässi­traditsiooniga, ja ei teki n-ö džässivaba päeva. Kui vaatan tänavuse „Jazz­kaare“ kava ning Eesti Jazzliidu pro­grammi sel kevadel ja sügisel, on ilmne, et kaalukauss on praegu kaldu muusika poole, mida ei kanna džässitraditsioon.

Loe lisaks kommentaari „Žanriline avatus ei tähenda džässi identiteedist loobumist“