Veel enne, kui kõik päriselt algab, soojendavad näitlejad publiku üles. Von Krahli teatri saal on kujundatud ümber telestuudioks – klakööride toel pannakse publik plaksutama juba enne etendust. Ruum täitub ootusäreva pingega. Kohe läheb eetrisse tõsielusaate „Eraelu“ esimene osa. Kolm, kaks, üks!

***

Eelkõige filmilavastajana tuntud Triin Ruumet on astunud viljakale pinnasele. Reality TV ehk tõsielutelevisiooni ajalugu ulatub küll eelmise sajandi keskpaika, ent tõelise hoo sai see formaat sisse 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses, mil Madalmaadest paisus üleilmseks sensatsiooniks sari „Big Brother“ („Suur Vend“). Praeguseks on formaati, kus seltskond inimesi eraldatakse välismaailmast kaameratega täidetud majja, toodetud enam kui kuuekümnes riigis.

Puutumata ei jäänud ka Eesti. Publiku naelutasid teleekraanide ette sedasorti sarjad nagu kuulus „Survivor“ („Ellujääja“), mis meil kohandus „Robinsonideks“. Tekkis uus kohalike minikuulsuste klass, kuna tõsielusarjade ja neist toituvate tabloidide toel jõudsid sadade tuhandeteni tegelased nagu Baari-Paavo, Farmi-Gabriel, Nõia-Ints ja Lihtsa Elu Sille. Samasse nimistusse võiks õigupoolest lisada paljud „Võsa­reporteri“ kuulsamad tegelased.

On väidetud, et tõsielutelevisiooni osakaal on praegu suurem kui kunagi varem. Puhtalt mahtude mõttes võib see tõele vastata. Oma kohtingu-, kopuleerimis- või niisama kokkamissaated on igal kanalil ja voogedastusplatvormil. Maailmas teevad ilma sarjad, nagu „Love Is Blind“ („Armastus on pime“) ja „Too Hot to Handle“ („Liiga kuum, et puudutada“), Eestis on toonud vana nähtuse uue põlvkonnani „Villa“ ja „Rannamaja“. Sel aastal ootab ees ülipopulaarse formaadi, taas kord Madalmaadest Ameerika Ühendriikide kaudu üle ilma liikunud põnevusmängu „The Traitors“ Eesti versioon „Reeturid“. Paljudele eelmainituist viidatakse otseselt või kaudselt ka lavastuse „Ma tahan uskuda“ jooksul.

Sajandi algusega võrreldes on muutunud üha lihtsamaks ilma midagi erilist tegemata, saavutamata või olemata tähelepanu pälvida. Seda soodustab igasuguse toimetusliku kontrollita, emotsioonidele, intriigidele ja äärmustele hoogu lõõtsuv ühismeedia, mis lubab oma elu igaühega jagada ning huvilistel omakorda lemmik (tõsielu)kuulsustele näiliselt lähemale pääseda kui kunagi varem. „Üks samm ette“ kõlab lavastuses ning till lükatakse publikule üsna otsesõnu vastu vahtimist.

Mis liigitub seejuures tõsielutelevisiooni alla ja mis mitte, pole sugugi lihtne küsimus. Kõige laiemas tähenduses sisaldab see žanr kõike, mille keskmes on näitlejate asemel n-ö tavalised inimesed tänavalt. Seetõttu peetaksegi sageli varaseimaks tõsielusaateks 1940. aastate lõpul Ameerikas alustanud „Varjatud kaamerat“. Selles määratluses mahuvad aga tõsielutelevisiooni alla ka kõiksugu „Kuldvillaku“, „Kes tahab saada miljonäriks?“, „Reisile sinuga“ ja „Masterchef’i“ („Meisterkokk“) stiilis mängusaated, mis pole ilmselt see real­ity, millele seda mõistet kuuldes ennekõike mõeldakse.

Esmajoones meenuvate „Big Brother’ite“ ja „Baaride“ eelkäijateks olid pigem 1970. aastate dokumentaalsari „An American Family“ („Ameerika perekond“), mis vaatles ühe pere elu lahutusprotsessi käigus, ning 1990. aastate alguse MTV „The Real World“ („Tõeline maailm“), mis tõi popkultuuri ühisesse elupaika pihikaamerad. Nende võluks on eelkõige vuajeristlik võimalus piiluda kellegi teise ellu. „Ma tahan uskuda“ pihikaamera on sobilikult paigaldatud tualetti – seal väljutatakse valimatult kõike.

***

Von Krahli teatri laval viib Triin Ruumet vaatajad otse keset ühe tõsielusaate võttepaika. Pealkiri „Eraelu“ on oma lihtsuses märgiline ning teemavalik ise, arvestades loetletud formaatide kultuurilist jalajälge, intrigeeriv ja paljulubav. Juba ainuüksi lavastuse reklaamid on äärmiselt stiilipuhtad.

Kas tõsielusaadetel on praegu niivõrd kõikehõlmavat mõju nagu 25 aastat tagasi, on seejuures kaheldav. Toona tulid suuresti noortele suunatud formaadid pildile värske ja põneva uudistootena, müüsid end üsna veenvalt skandaalsuse ja seksikuse kaudu. Praeguseks on paljud külgnevad formaadid liikunud koguperemeelelahutuse valdkonda, ülejäänud näivad aga pärandina võõraks jäänud ajast ning mõelduna eelkõige tahvliks issanda loomaaia mitte just kõige kirkamatele kriitidele.

Ka üksteise järel „Eraellu“ saabuvad noormehed, keda kehastavad omaenda eesnimede all Karl Birnbaum, Edgar Vunš, Herman Pihlak ja Markus Andreas Auling, esindavad mehi, kellega võib kiiresti seostuda mõiste „manosfäär“. Nende slängirohke eneseväljendus on robustne, žestid primitiivsed, väärtusmaailm materialistlik, naine kõige selle keskel eelkõige objekt. Seda soodustab muidugi ka saateformaat, milles heideldakse võimaluse nimel üheainsa, Kristina Preimanni kehastatud kaunitariga kohtingule minna.

Tegelased on groteski keeratud, ent seda on ka paljude tõsielusarjade maailm ise. Nendega koos ja rohkem nende üle saab naerda kõvasti. Seda saal ka elavalt teeb, rõkates valjult suurema osa esimesest vaatusest. Lavastus on mänguline, tihe, energiline, vaimukas. Filmilavastajana oskab Ruumet säravalt siduda lava ja video: vaataja näeb korraga ja kordamööda kaamerate ees lahti rulluvat tegelikkust, mis on juba ise tegelikkuse karikatuur, ning selle virvendust teleekraanil. Eriti nutikalt on välja mängitud telesarjadele omased rohked kordused eelneva meenutamiseks ning nende vahele jäävad pikad reklaamipausid.

Tähelepanuta pole jäänud ükski algupärandi detail. Läbi käivad „Selgeltnägijate tuleproov“, „Alasti ahvatlus“ jpt ning „Ma tahan uskuda“ muutub tõeliseks tõsielubingoks, viidete äratundmine omamoodi orienteerumismänguks viimaste kümnendite telehittides.

Ühel hetkel kerkib aga küsimus: kas laval ongi lihtsalt üks tõsielusaade? Selle paroodia? Viimast luua on mõnevõrra keeruline, kuna tõsielusarjades peituv emotsionaalne hüperrealism on juba iseenesest autoparoodiline. Teeb Ruumet oma hüperenesekindlate, ent küllaltki tohlakate tegelaste üle lihtsalt üleolevat nalja? Seda ei tahaks samuti uskuda, eriti arvestades, millise huviga on ta paistnud suhtuvat oma filmide „Päevad, mis ajasid segadusse“ (2016) ja „Tume paradiis“ (2023) vastuolulistesse tegelastesse ning nende nihkes maailmasse.

Üks võimalik võti lavastuse mõistmiseks peitub selle pealkirjas – ma tahan uskuda. Usk on vaikimisi praeguse aja üks märksõnu. Mitte usk selle klassikalises, religioosse varjundiga tähenduses, vaid eelkõige usk kui sügav soov, et tõene oleks see, mida parasjagu näha või arvata tahame. Vaata ka: tõejärgne ajastu, alternatiivsed faktid, fake news jne.

See, mis tundus kunagi üsna ühine, olgu heas või halvas – sealhulgas mitmesugused normid ja arusaamad jagatud reaalsusest –, on killustunud miljoniks eraldatud sopiks. Individuaalse iseolemise või kultuuritarbimise mõttes ei pruugi see olla sugugi kehv areng, oluliselt keerulisemaks muutub aga kõik siis, kui tuleb teha kokkuleppeid ja otsuseid ühiskonna tasandil.

Mitmesugused mini-Trumpid ja mini-Putinid üle maailma on praeguseks võimelised vaatama peale statistikale või videotõenditele ning väitma ikkagi täiesti tõsise näoga, et pole nii, kõik on täiesti vastupidi, fake news.

Von Krahli teatri laval teeb Ruumet vähemalt ühe reaalsuse konstrueerimise niidid nähtavaks. Korraga on näha tegelasi ning nende tegevust dramatiseerivaid kaamera- ja montaaživõtteid. Kuskil taustal uidatakse metsas ja mererannal, ent see on vaid lihtlabane roheekraan, green screen. Reaalsus on samal ajal libareaalsus.

***

Tõsielutelevisiooni ajalugu on võimalik alustada ka hoopis tumedamast kohast. 1940. aastate alguses jõudis Saksamaal teleekraanidele sari „Familienchroniken –Ein Abend mit Hans und Gelli“ („Perekonnakroonika – õhtu Hansu ja Gelliga“), mida võib pidada klassikalise stsenaariumi puudumise tõttu ajaloo esimeseks reality-saateks. Pealkirjas mainitud Hans ja Gelli ning nende pereelu oli seejuures kõige puhtamakujulisem natsipropaganda, näidates elu ühes eeskujulike aarialaste näidisperekonnas.

Tänaseks on bränd ja nimetus sedavõrd juurdunud, et kaduma võib minna ka hiti „Big Brother“ pealkirja päritolu: see pole mitte juhuslik kokkusattumus, vaid otsene laen George Orwelli düstoopilisest romaanist „1984“, kus koos müstilise diktaatorjuhi Suure Vennaga on kõikjal teda edastavad teleekraanid ning ühtlasi salvestatakse iga kodaniku igat sammu.

Orwellile andsid ainest nii Natsi-Saksamaa kui ka stalinistliku Nõu­kogude Liidu totalitaarne süsteem. Tema 1949. aastal avaldatud „1984“ on püsinud kolmveerand sajandi jooksul ühe olulisima hoiatustekstina. Kirjandusloos mainitakse romaani sageli samas hinge­tõmbes briti kirjaniku Aldous Huxley „Hea uue ilmaga“. Kahes raamatus kujutatud düstoopiateni jõutakse aga eri moel: Orwelli käsitluses rõhumise ja täieliku kontrolli, Huxley omas aga peene manipulatsiooni ja järjepideva biheivioristliku kohastamise kaudu.

Tänapäeval võib näha märke mõlemast rajast. Valge Maja kavandid oma kosmosejõudude riietusest ei erine kuigi palju SSi mundritest, igapäevase totaalse jälgimise on aga inimesed valinud ise nutisõltuvuse ja ühismeediaelu kaudu ning üha enam mõttetööd ja seoste loomist tehisintellektile usaldades. Me tahame uskuda!

Ka reality, tõsielu tähendus televisiooni ees ja sees on omandanud üha kaheldavama sisu. Kui algselt oli formaatide müügiargumendiks just tavaliste inimeste tavalise elu mingil moel nihestamine, siis nüüdseks on vaja välja tulla millegi üha pöörasemaga, et ühismeedia varjust üldse püünele pääseda, silma paista. Isegi Netflixi hiti, kõheda kapitalismikriitika „Squid Game“ („Kalmaarimäng“) tuules valmis ajaloolise otsustus- ja maitsefopaana võistlussaade „Squid Game: The Challenge“ („Kalmaari­mäng. Väljakutse“). Kapitalism parodeerib iseennast.

***

Tegelikkuse olemus ja selle kujunemine-kujundamine on sedavõrd põnev teema, et lavastuse „Ma tahan uskuda“ kestel ja naeru keskel kipub hing kinni jääma ootusärevusest, mida Ruumetil on selle kõige kohta öelda. Kui esimene vaatus järjekordse reklaamipausiga lõpeb, valdab aga hoopis kerge nõutus. Mida parodeeritava osas ümber mõtestatakse, sellele lisatakse, seal läbi nähakse?

Teises vaatuses lisanduvadki mõned uued kihid. Tegelaste pidune olme keeratakse märksa eksistentsialistlikumasse absurdi. Ruumet on Anne & Stiili veergudel öelnud, et ongi pigem kaldu eksistentsialismi, mitte ühiskondlike teemade poole.* Esimese vaatuse ossid kehastuvad hetkeks musketärideks, mängu tulevad senist pihikaamerat asendavad teatraalsed monoloogid. Kogu tegelaste kaasaja tölpluse ja XIX sajandi romantismi vahele võib tõmmata põnevaid paralleele – kuigi maailmad on justkui erisugused, on mõlema performatiivsuses üksjagu ühist. Eetrisse jõuab ilmateade, millest on lihtne edasi mõelda laialdasele kliimamuutuste ja nende inimtekkelisuse eiramisele (ja seda vaatamata ülekaaluka teadusliku tõestuse olemasolule). Veel kord, me tahame uskuda!

Laval väändub toimuv lõpuks mingisse uude tegelikkusesse, kus senised konkurendid elavad omamoodi kummastavas nivelleeritud sotsiaalutoopias. Tegelikkusest on saanud libategelikkus, millest omakorda uus tegelikkus, millest omakorda uus tegelikkus jne. Midagi sarnast kujutas oluliselt lühemalt Kinoteatri kuueosalise „Lühkarite“ üks põhiformaat, tõsielupila „Head uudised“, kus pealkirjale kohaselt olid kõik dramaatiliste pusade puändid üksnes positiivsed. Von Krahli teatris tikub aga vormuma tõdemus, et kogu katse keskel formaat ammendada antakse kahe ja poole tunni kohta kaasa õige vähe peale lahutatud meele.

***

Hilisemates vestlustes jääb vähemalt väikese valimi põhjal mulje, et „Ma tahan uskuda“ pakub enamat noortele ja neile, kes kuigi sageli teatrisse ei satu. See on iseenesest äge. Eks viita valitud sihtrühmale juba pisut muusikalise kujundaja valik – igati tubli töö on teinud Frederik Mustonen alias boipepperoni alias üks kolmandik läbusensatsioonist triibupasta.

Kes nullindate reality keskel kasvanud, ei näi nähtust samavõrd vaimustununa. Kakskümmend aastat tagasi oleks tegemist olnud superlaheda lavastusega, mida pole keeruline kujutada ette teatri NO99 lavale. Von Krahli teatri praeguse trupi valmisolek end igal võimalikul juhul proovile panna ei jää ilmselt toonasele esiteatrile alla. Tõsi, kogu energilisuse ja intensiivsuse juures suudavad oma rollidest midagi huvitavamat voolida seekord vaid Birnbaum ja Preimann, teised jäävad rohkem karikatuuride tasemele.

Lihtsalt pastiši tasandil tunduvad tõsielusaated aga üsna lihtsa sihtmärgina, mida pilada ja mille ülevõllikeeratuses laval veenduda – vaevalt Von Krahli teatri publik niigi vastupidist arvab. Ehk tabakski Ruumeti lavastus märki täpsemalt mõne muu teatri laval, seal, kuhu pealinna kultuuriteadliku hipsterpubliku asemel satub rohkem neid, kelle meelest „Rannamaja“ ongi päriselu.

Sügavamate-eksistentsialistlikumate tegelikkuskihtide lehitsemiseks mõjub tõsielutelevisioon aga aegunud vahendina, vale tööriistana. Tänapäeva tegelikkust, õigemini arusaama sellest suunavad ühismeedia ja selle kaudu üha jõulisemalt tehisaru. Mis on päris, muutub nii tekstide, piltide kui ka videote juures üha raskemaks küsimuseks. Omavahelisi vestlusi peavad vestlusrobotid. Mis sellest kõigest saab, on üha kiiremini areneva tehnoloogia tingimustes ka kõige lennukamal fantaasial võimatu ennustada.

Võib-olla ongi „Ma tahan uskuda“ lihtsalt viis selle kõige keskel natukeseks aju välja lülitada ja vaadata midagi pretensioonitut. Mulle näib, et seda pakub aga märkimisväärne osa Eesti teatrist nagunii. Von Krahli teatri lavale jõudnu on küll pastišina kvaliteetselt tehtud ja kohati kuratlikult lõbus, kuid ma tahan uskuda, et teater peaks pakkuma enamat kui tõsielutelevisioon.

* Tiiu Suvi, Režissöör Triin Ruumet neuroerinevusest: sain aru, et niimoodi laperdamine päris normaalne ei ole. – Anne & Stiil 1. IX 2026.