Aegraja Kirjastuse eestvedaja Martin Altraja ning Gaia akadeemia asutaja Toomas Trapido arutlevad, kas praegusele majandusmudelile on alternatiive, ning tutvustavad peavoolumõtlemisele vastanduvat kirjandust.

Martin, kirjastajana saad valida kõikide maailma raamatute vahel. Miks just need raamatud ja miks just praegu?

Martin Altraja: Suur osa keskkonna­alase kirjanduse klassikast on eesti keeles kättesaamatu. Selle puuduse korvamiseks ma kirjastuse üldse tegingi. Raamatuid olen valinud selle järgi, mis on mulle oluline olnud, ja need on moodustanud loogilise järjestuse: Kim Stanley Robinsoni „Tulevikuministeerium“, Donella Meadowsi „Süsteemi­mõtlemise alused“ ja Jason Hickeli „Vähem on rohkem“ on valdkonna klassika. Ernst Friedrich Schumacheri „Väike on ilus“ on aga tüvitekst, millele teistes käsitlustes viida­takse ja millel nood põhinevad.

Toomas Trapido: Lugesin Schuma­cheri teost veerandsaja aasta eest, kui töötasin Eestimaa Looduse Fondis. Mul oli saanud kõrini kivistunud rollidest: mina kaitsen loodust ja terve hulk inimesi hävitab seda, ja nii päevast päeva. See mure suunas mu otsima teisi mudeleid ning nii jõudiski minuni teadmine, et on olemas selline raamat. Juba pealkiri ütleb kui mitte kõike, siis väga palju: see vastandub täielikult peavoolu loole. Nüüd üle lugedes üllatab mind, kui palju ta räägib väärtustest, metafüüsikast ja haridusest. Terve suur peatükk on pühendatud haridusele, sellele, et haridus peaks lähtuma väärtustest, mitte olema pelgalt instrumentaalne.

Altraja: Minu esmakohtumine raamatuga jääb umbes viie aasta taha. Töötasin siis Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses, mis on väga konkreetselt majanduse kasvatamisele suunatud asutus. Seal töötasid targad, doktorikraadiga majandusteadlased ja küsisin neilt, kas praegusele majandusmudelile on alternatiivi. Nad ei osanud vastata. Keegi mainis, et on olemas mingisugune sõõrikumajandus. Sealtkaudu jõudsin Kate Raworthi ja lõpuks Schumacherini. Tänapäevane majandusteadus üritab olla tõsiseltvõetav kõva teadus nagu füüsika, aga sinna on paratamatult sisse ehitatud väärtused, eeldused ja hoiakud. Kui mõelda majandusest kui ühiskondlikust kokkuleppest, saab kokkuleppeid ju alati muuta. Schumacher pakub ühe võimaliku variandi: fookuses ei peaks olema kasv, vaid inimeste heaolu minimaalse tarbimise juures.

Kas praegu on see raamat veel olulisem kui viiskümmend aastat tagasi?

Trapido: See oli ju ajajärk, mil kasv aina kiirenes, inimesed kolisid maalt linna ja üldine progressiusk oli väga tugev. Selles mõttes oli Schumacher kui mitte päris hüüdja hääl kõrbes, siis midagi sinnapoole: kasvumajanduse kritiseerijaid oli palju vähem kui praegu. Nüüd on meil ju tasaarengu kontseptsioon ja organisatsioonid peaaegu üle kogu maailma.

Altraja: Hääletorusid on kindlasti juurde tulnud, aga ka probleem on läinud suuremaks. Maailmas on esimene triljonär: Elon Musk on kõigi aegade rikkaim inimene. Samal ajal ei ole me suutnud lahendada süsteemseid probleeme, nagu vaesus ja nälg, vara aga koondub järjest vähemate kätte. See on üks probleemidest, mida Schumacher juba ette nägi.

Schumacher suri 1977. aastal ja peavoolus võitis hoopis neoliberalismi narratiiv. Ometi kandsid inimesed tema pärandit edasi.

Trapido: Isegi kui Schumacher ei pälvinud peavoolu tunnustust, oli läbi aastakümnete olemas väike grupp inimesi, kes teda luges ja seda lugu pidas – vaat see on eesti keeles hea sõnamäng, lugupidamine. Ja võib-olla ongi nüüd käes hetk, mil see lugu on osutunud palju olulisemaks kui kakskümmend või kolmkümmend aastat tagasi. Umbes 1991. aastal tahtis üks rühm kodanikke Inglismaal luua täiesti teistsuguse õppeasutuse, kus oleksid esiplaanil ökoloogilisus, kogukondlikkus ja vaimsed väärtused. Nende eestvedaja Satish Kumar tegi ettepaneku, et asutame sellise kooli ja selle nimeks võiks saada Schuma­cheri kolledž. Nii juhtuski. See kolledž oli omamoodi koherentsuse saareke peavoolu ookeanis: seal õpetati ühe peamise suunana majandust ja käsitleti just nimelt kõikvõimalikke teistsuguseid majandusteooriaid ja -praktikaid.

Schumacher kirjutab, et kui majandusmõtlemine ei kõrvalda vaesust, võõrandumist, stressi ja vaimset murdumist, siis tuleks „loobuda majandusteadusest, et uuesti otsast alata“. Kas meil on märke, et peaks uuesti alustama?

Altraja: Paljudel on ju kogemus olemas. Eesti alustas 1990ndatel otsast peale: üks täiesti konkreetne riigikord ja majandussüsteem kukkus kokku ning asemele tuli midagi muud. Mul haakub sellega alati Mart Laar, kes on öelnud, et oli enne peaministriks saamist lugenud ainult ühte majandusraamatut, Milton Friedmani, neoliberalismi käilakuju põhiteost. Minu suurim soov ongi, et kui meie tulevased Mart Laarid peaksid lugema ainult ühte majandusraamatut, siis olgu see Schumacheri oma.

Trapido: Minu teada sattus see raamat Laari kätte juhuslikult. Süsteem läks ebastabiilseks ja kusagil oli mingi raamat. Edasine on ajalugu. Mul oli au need sündmused ise läbi elada. Mäletan, kui 1992. aasta rahareformiga sai iga inimene Eestis sada viiskümmend krooni – umbes viisteist dollarit – ja kaasa sõnumi: nii, kasvatage nüüd majandust. See on siiamaani üks maailma puhtamaid turumajanduse algusi üldse. Aga laulva revolutsiooni aeg näitas ka seda, et kui on idee, unistus ja visioon, mida suur osa rahvast sisimas jagab, siis on kiire muutus võimalik – ja see toimub mõne aastaga.

Ja veel üks kild minevikust. Eesti külaühiskonnas raha eriti ei liikunudki, rahaga maksmist peeti lausa halvaks tooniks. Olen seda ise kogenud täiesti kapitalistlikul ajal, kui töötasin Karula rahvuspargis ja elasin ühes reformide tõttu tühjaks jäänud talus. Ühel kevadhommikul tuli traktor ja hakati minu käest küsimata kartulimaad kündma. Siis ilmusid inimesed, kes ütlesid, et kartul tuleb maha panna – seda on iidsest ajast niimoodi tehtud. Ja sügisel võtsime üles. Küla teadis, mida on vaja teha, ja raha ei tulnud kordagi jutuks.

Schumacher ütleb, et pole vaja mass­tootmist, vaid et massid toodaksid. Kuhu jääb töörõõm, kui ettevõtlus liigub üha enam automatiseerimise poole ja tehisaru võtab töö üle?

Altraja: Schumacheril on mõte, et on kahte sorti tehnoloogiat: ühed on tööriistad, mida inimene kasutab, teised teevad inimesest enda tööriista. Tehis­aruga kipubki nii minema. Paljud võiksid ju teha oma töö lõunaks ära ja kasutada vabanenud aja lähedaste või hobide jaoks, aga pigem läheb nii, et sama ajaga tehakse lihtsalt rohkem tööd. Tööaeg ei vähene, töömaht suureneb.

Trapido: Antropoloogid on leidnud, et näiteks Kalahari kõrbe rahvastel võtab see, mida võiks nimetada tööks – jaht ja korilus –, keskeltläbi neli tundi päevas. Ülejäänud aja nad räägivad lugusid, tantsivad ja laulavad ega ole näljas. Omal ajal oli see šokeeriv avastus, sest lugu, mida Thom­as Hobbesi järgi lõputult korrutatakse, räägib, et inimelu on olnud lühike, räpane ja vilets. Me oleme kinni müütides. Ja mis puudutab tööd: üks olulisemaid asju, mida inimene vajab, on tähendus. Kui seda ei ole, võib see alateadvuses närima jääda ja väljenduda lõhkuvas tegevuses.

Altraja: David Graeberi mõttetute töökohtade raamatust on meelde jäänud tähelepanek, et päästjad, meditsiiniõed ja õpetajad – ühiskonnale päriselt vajalikud ametid – on üsna alamakstud, justkui saaksid nad osa töötasust kätte tähenduses. Ja mõned tööd on nii mõttetud, et neid peab kompenseerima suure palgaga.

Trapido: Põhjamaade puhul tundub mulle, et seal on mingil hetkel kollektiivselt otsustatud, et tähenduslikud ametid – õpetaja, arst, õde – on ühiskonnale vajalikud ja väärtuslikud ning et väga suured varanduslikud vahed sealsesse ühiskonda ei sobi.

Miks toob Schumacher sisse just budistliku majandusteaduse?

Trapido: Budismis on kaheksaosaline tee: kaheksa asja, mida tuleb teha, et jõuda virgumiseni. Üks neist on õige või kohane elatis: tegevus, millega kaetakse oma baasvajadused. See on hoopis teine lähtekoht majandusele.

Siin paistab olevat tegu ka eestlase identiteedi küsimusega. Kui eestlast kirjeldada, siis vahest sõnadega „edasipüüdlik“, „töökas“, „innukas“. Üheksakümnendatele tagasi mõeldes peamegi selliseid inimesi tänama, aga uuest sajandist on juba veerand möödas. Kas seesugune identiteet vajaks väikest uuendust?

Altraja: Kuna riik on väike, on meil muudatusi teha suhteliselt lihtsam. Maailma jõukamad riigid ei ole ju kõige suuremad: Luksemburgi, Singapuri, Šveitsi ja Norra rahvaarv on samuti väike. Eestil on potentsiaali ja ma usun, et võti on hariduses. Teadmised võivad kasvada lõputult – keegi ei saa olla liiga tark –, erinevalt majandusest, mis võib muutuda planeedile liiga kurnavaks.

Trapido: Toon konkreetse näite: maaelu ja põllumajandus. Eestis on kogu põllumajanduslik mõtlemine rajatud printsiibile „suur on ilus“: ellu on jäänud need, kes on suutnud hankida endale tuhat hektarit maad ja majasuurused traktorid. Väikesed, aga ilusad ehk mahetalunikud ja eluviisitalunikud on aastakümneid ajanud oma asja enam-vähem ilma institutsionaalse toetuseta, kuigi just ses vallas on päriselt elurikkust, innovatsiooni ja kultuurilist mitmekesisust. Ja mingem veel sügavamale. Eesti sees on mitu Eestit: Võrumaa, Setomaa, Saaremaa, Kihnu oma kultuuri ja isegi keelega, mida Tallinn ei taha väga tunnustada. Kõik peab olema ühtlustatud, me kardame teistsugusust. Aga Eestit ei olekski olemas, kui ei oleks Võrumaad ja saari: Eesti kui nähtus ongi tekkinud nende väikeste ja ilusate heas mõttes kokkupanemisest. Kui see ära unustada, siis see murendab Eestit.

Altraja: Elurikkus on oluline ka selle­pärast, et oleks arenguvariante. Nagu muusikas: on bände, mis saavad kuulsaks, ja bände, mille kontserdil käib sadakond inimest, aga nendest sajast hakkab võib-olla viiskümmend tegema oma bändi. Loodan, et Schumacheri tekst mõjub eesti lugejatele samamoodi: hakatakse nendest teemadest rohkem huvituma ja aetakse siis oma rida edasi.