Küllap on nii mõnigi kultuuriajakirjanduse veebilehtede külastaja märganud, et septembri algusest saadik plingib neil muidu üldjoontes puhastel, reklaamivabadel pindadel kutsuv sõnum „SA Kultuurilehe lugejaküsitlus“. Aga kutse on võtta või jätta ning senise seisuga ei ole vastajaid just liiga palju. Arusaadav, sest moodsas maailmas saab igaüks kõikvõimalike tarbijaküsitluste ja tagasi­side­vormidega pihta iga päev. Peab olema keskmisest palju uudishimulikum, et küsitlusleht lahti teha ja vaadata, mida ja miks üldse küsitakse. Seekord küsib 15 nimetust perioodikat välja andev sihtasutus: „Kui sageli ja milliseid Kultuurilehe väljaandeid Te tavaliselt loete?“

Kõlab natuke liiga lihtsalt ja sunnib küsima, kas toimetustes siis ei tuntagi oma partnereid kuriteos ehk lugejaid-tellijaid läbi ja lõhki. Tuntakse küll, näiteks Sirbi lugejaskonda on Tartu ülikoolis mõõdetud ja uuritud ligi 50 aastat. Loomulikult on iga veebilehe küljes juba aastaid analüütika tööriist, et jälgida lugejaskonna koosseisu ja käitumise muutusi ning saada ka tagasisidet veebilehe ülesehituse käepärasuse ning puuduste kohta.

Viimati valgustati kultuuriajakirjanduse lugejaskond põhjalikult läbi suures raamatuaasta lugemisuuringus „Eestlane loeb“ vähem kui aasta tagasi. Tegu oli esindusliku ja kaalutud valimiga uuringuga, mille andmestik on kahtlemata hoopis kvaliteetsem ja usaldusväärsem kui tujuküsitlusest tekkivad protsendid. Uuring kinnitas, et ei ole kultuuriajakirjandusel ja selle lugejaskonnal häda midagi ning pilt on rahvusvahelises võrdluses lausa kadestamist väärt. Kokkuvõtlikult tõdeti uuringus, et „Eesti kultuuriväljaanded, mis on kultuuriarutelus kesksel kohal, on üle saanud turumajanduslikust šokist, mis 1990. aastatel põhjustas nende lugejaskonna järsu kahanemise ning kutsus esile pessimistlikke tulevikuennustusi, eriti noorte lugejate osas. Küsitlustulemuste põhjal saame väita, et kultuurimeedia, sh kultuuriajalehtede ja -ajakirjade mõjuväli on kaugelt suurem kui nende trükiarvust võiks eeldada.“

Seega, miks üldse kehvemal viisil üle küsida, kui vastus on niigi hästi teada? Lool on konks ja pikk eellugu, mille nimeks riigi kultuuripoliitika. Aastaid on see väljendunud rahvuskultuuri kõigi ilmingute ja asutuste aina närbuvas riigieelarvelises rahastamises, mis pole sammu pidanud elukalliduse kasvuga. See on aga sundinud asutusi aina rohkem ja lausa meeleheitlikult leidma viise teenimaks omatulu. On üldteada mõni edulugugi, ent kultuurielu sees pole võimalused valdkonniti võrdsed. Mõni saab müüa kallilt defitsiiti, mõni teine mitte, kui pole füüsilisi piiranguid, nagu näiteks kohtade arv teatrisaalis. Kultuuriajakirjandus kuulub viimaste sekka.

Igal aastal, kui saavad avalikuks kultuurivalla sihtasutuste majandusaasta aruanded, teeb ERR asjade seisu kohta ka uudise. 2025. aastal küsiti minultki, mis saab paberlehest, ja vastasin toona, et kui paberlehe „järsult ära kaotaksime, kaotaksime ühtlasi oma tuluallika ja kui seda teha, siis peab enne olema ette valmistatud ka uus katteallikas, milleks on raske midagi muud välja mõelda kui veebilehe tasuliseks muutmine. Me toimetuses hea meelega seda ei teeks, aga kui muud võimalust ei ole, siis tuleb seda teha ja ma usun, et meie lugejaskond, kellele meid, Sirpi, on vaja, aktsepteerib seda.“

Mõttega nõustus läinud talvel ka sihtasutuse nõukogu, pannes kaasa soovituse, et üldises majanduskontekstis (majanduskasvu taastumine ning „rohkem raha kätte“ tulumaksuküüru kaotamisest) oleks mõistlik veebis tasuliseks minna hilissuvest. Nagu teada, pole seda juhtunud, sest nõukogu seisukoha pidanuks heaks kiitma ka sihtasutuse asutaja ehk kultuuriminister. Too leidis aga selge jah-sõna asemel aasta alguses, et põnevat probleemi peaks hoopis põhjalikumalt uurima, moodustama „projekti töörühma“, mille aastapikkuse töö tulemusena valmiksid „stsenaarium­analüüs“ ja soovitused. Lühidalt, otsustamise asemel varjumine bürokraatia klassikaliste võtete taha, mis tähendab venitamist üle järgmise aasta riigieelarve kinnitamise ja isegi riigikogu valimiste ning otsustamise pärandamist järgmisele ministrile.

Üks selle uurimistöö element ongi parasjagu käimas küsitlus, mille küsimustikus pole mingit tähtsust sellel, kes mida ja kui sageli loeb või kui rahul on veebilehe väljanägemisega, vaid ainult küsimustel 8–10 ehk sellel, kas veebilugemise eest ollakse nõus ka maksma või mitte. Küsimused ise ei ole paraku järelduste tegemiseks ja otsuse langetamiseks parimal viisil sõnastatud ning mõistagi ei ole teada, millise protsendilati otsustaja endale on seadnud.

Hirmu rahva pahameele ees „ebapopulaarse otsuse“ tõttu pole aga mingit põhjust tunda. Lugemisuuringu andmetel tuleb 70% Sirpi lugevatest leibkondadest rahaliselt toime, elab hästi või koguni muretult. Kokku tervelt 78% aga peab end vähemasti ühiskonna keskkihti kuuluvaks, sealhulgas kõrgemasse keskkihti 28% ja kõrgkihti koguni 35%. Peaaegu pool on juhid ja tippspetsialistid ja 84% on eluga pigem või täiesti rahul. 40% Sirbi lugejatest on valmis näiteks teatripileti eest maksma 30 või enam eurot ja pool on rahul, kui paberraamat maksab poes üle 20 euro. Mis siin rääkida …

Kolmapäevase (23. IX) seisuga oli kuu lõpuni avatud küsitluses osalenuid 162, neist ligikaudu pool paberlehe tellijad, kellele oleks veebile juurdepääs niikuinii ka tulevikus tasuta. Ses napis hulgas on üle poole neid, kes on veebisisu eest valmis maksma, mis on ka ootuspärane, sest suured meediamajad on aastatepikkuse visa tööga suutnud Eesti meediatarbijates kujundada arusaama, et tasuta ajakirjandust ei ole olemas.

Otsustamise tõsiseks aluseks nii väikese vastajate hulga arvamus ei kõlba, mistõttu palun küsitluses osaleda kõigil, kel vähegi viitsimist. Kui vastajaid oleks näiteks tuhat, võiks tulemused vähemasti näida usaldusväärsed, mis sest, et rangelt võttes need seda ikkagi ei ole. Õigeid või kultuuriajakirjanduse kestlikkuse seisukohalt vajalikke vastuseid ma ette ei ütle, suunava seletuse pakun siiski.

Otsuse langetamisega venitamine tähendab toimetusele igapäevast miinust, saamata tulu, mis vormub Sirbi autorite saamata tuluks. Sirbi veebilehe külastuskordi oli eelmisel aastal üle 1,1 miljoni ehk, kui arvesse võtta suvine puhkusekuu, üle saja tuhande külastuse kuus. Tänavu on kasv jätkunud. Ligi kolmandik külastajatest on iganädalased. Kuid olgu, ütleme, et kõige negatiivsema stsenaariumi järgi on veebisisu eest maksma valmis vaid viis tuhat kasutajat ja igaüks maksab kuus viis eurot. Sel juhul lubaks laekuv aastatulu Sirbi autorite tasu hõlpsasti kahekordistada, mis suurendaks kindlasti kirjutamisrõõmu ja vähendaks toimetajate praegust koormust autoritelt tekstide poolmuidu välja­kauplemisel.

Kultuurilehe tegevust suunab alusdokument „Asutaja ootused“. Seal on õiglasest tasust juttu kahel korral, kui on kirjutatud, et „sihtasutuse töötajad ja autorid on õiglaselt tasustatud“ ning et „on vajalik jälgida, et sihtasutus tegutseks oma eesmärkide saavutamisel talle eraldatud rahaliste vahenditega võimalikult kulutõhusalt, samas mitte minnes vastuollu autorite õiglase tasustamise põhimõtetega ega kultuuri mitmekesise kajastamise eesmärgiga“.

Miks siis õiglusele lähenemise algust pidurdada või edasi lükata? Lootus kaob viimasena: äkki ongi jutuks olnud ebamäärane küsitlus õlekõrs, mis murrab otsustamatuse selgroo? Head lugejad võiksid vähemasti proovida see kindlaks teha. Tänan ette!