Rahvusteatri Vanemuine sümfoonia­orkestri hooaja avakontserdi kavasse oli valitud kaks esmapilgul väga erinevat teost: Wolfgang Amadeus Mozarti ooper „Apollo et Hyacinthus“ ehk „Apollon ja Hyakinthos“ ning Gustav Mahleri esimene sümfoonia. Kuigi enne „Apollonit ja Hyakinthost“ oli Mozart kirjutanud mitu laulumängu, peetakse seda tema esimeseks ooperiks. Mahler oli varem vähemalt üht sümfooniat alustanud, kuid see on tema esimene säilinud ja lõpetatud sümfoonia. Peale selle, et need teosed on kummagi helilooja debüüt vastavas žanris, ühendab neid ka temaatika: mõlemas domineerib millegi kõrgema kohalolu, avaldugu see siis jumalas või looduses. Samuti käsitletakse mõlemas surma, aga seda mitte lõplikuna, vaid pigem transformatsioonina. Mozarti mütoloogilises maailmas tärkab traagilisest hukkumisest uus elu, Mahleril aga algab surmast justkui teekond vabanemise või võiduni. Olen alati hinnanud kontserdikavu, mille teoste sünniajastu ja žanr võivad olla väga erinevad, kuid mida ühendab mingi sisuline kaar. See võimaldab jälgida, kuidas avaldub samalaadne idee eri muusikas. Selles mõttes väärib tunnustust Risto Joosti julgus alustada Vanemuise 157. hooaega tavapärasest teistmoodi: juhatada esimeses pooles ooperit ja seejärel Mahleri monumentaalset sümfooniat.

Mozarti „Apollon ja Hyakinthos“ valmis 1767. aastal, kui helilooja oli kõigest 11aastane. Ooperi keskmes on jumalad Apollon (Martin Karu) ja Zephyrus (Rael Rent), Sparta kuningas Oebalus (Juhan Tralla) ning tema lapsed Hyakinthos (Ursula Roomere) ja Melia (Pirjo Jonas). Meliat armastav Zephyrus muutub Apolloni peale armukadedaks ning põhjustab kettaheitel Hyakinthose surma, süüdistades juhtunus Apollonit. Selle peale muudab viimane Zephyruse tuuleks, mis minema kantakse. Pettus tuleb siiski ilmsiks ning ooperi lõpus leiab aset metamorfoos: surnud Hyakinthos saab uue kuju lillena, mis jääb kandma tema nime. „Maa, vajudes koos surnukehaga alla, laseb tärgata hüatsindiõitel“, seisab libretos.

Kreeka müüdis moodustasid armukolmnurga kolm noormeest, kuid libreto autor Rufinus Widl tõi loosse Hyakinthose õe Melia – tõenäoliselt lähtudes katoliikliku Salzburgi ülikooli moraalikoodeksist, sest just selle üliõpilased kandsid ooperi esimest korda ette. Nii muutus algselt kolme mehe armukolmnurk kahe mehe ja ühe naise looks. Ometi on libretosse alles jäänud ka vihjeid Zephyruse armastusele Hyakinthose vastu. Hilisbaroki ja varaklassitsismi piirimail valminud ooper kõlab noorukese helilooja kohta uskumatult küpse ja läbikomponeerituna. Meile tuttav helikeel ilmnes Melia ja Oebaluse duetis, eriti just pikkades paralleelsetes soololiinides.

Ka interpretatsiooni poolest oli see minu arvates üks esituse kõrghetki: Juhan Tralla ja Pirjo Jonase väga erinevad tämbrid ning kõlavärvid põimusid veenvaks ühiseks leinaks. Olen alati soovinud, et Eestis usaldataks noori lauljaid rohkem ja neile antaks võimalusi lavakogemust saada. Risto Joost on selles vallas järjekindlalt esile tõusnud. Ka seekord olid eelmainitud kogenud lauljate kõrval laval neli noorema põlvkonna esindajat: Vanemuise ooperikoori artistid Ursula Roomere (sopran) ja Rael Rent (metsosopran), kontratenor Martin Karu ning eelmisel aastal Vanemuise solistina alustanud bass Kristjan Häggblom.

Pooleldi lavastatud kontsertettekande oli lavale seadnud Janek Savolainen. Mõne kärbitud retsitatiivi asemel andsid sündmustikku edasi Anu Tontsi vaimukad vahetekstid, mida Häggblom esitas ekspressiivselt, kuid muhedalt ja tänapäevaselt. Mõte lisada kontsert­ettekandele vähesel määral lavastuslikke elemente oli hea. Mõni väike žest või vaimukas taustastseen, nagu Apolloni ja Hyakinthose kettaheide, lõid muusikale visuaalse raami. Ometi jäi see lahendus kohati poolikuks: vaid kaheks ettekandeks loodud formaadil on paratamatult keeruline saavutada sedasama veenvust, mis sünnib täismahus lavastuse prooviperioodi jooksul. Nii mõjusid hetked, mil lava täitmine jäi peamiselt lauljate õlule, veidi kohmetult.

Väga hea oli kuulda Ursula Roomere loomulikku ja intelligentset musitseerimist Hyakinthose rollis. Tema nooruslik ja sillerdav sopranitämber sobib suure­päraselt nii baroki kui ka Mozarti muusika esitamiseks. Hääles võiks ehk veelgi enam esile tulla eri värve. Tema üsna pika aaria puhul oleksin oodanud ka veidi fantaasiarikkamat lähenemist kadentsidele ja suuremat varieerimist da capo kordustes, kuid olen kindel, et edaspidi lisandub nii värve kui ka julgust.

Metsosopran Rael Rendi Zephyrusel oli tunduvalt lühem aaria, mis ei pakkunud kuigi palju võimalusi ulatuslikuks vokaalseks ornamentikaks või efektseteks kadentsideks. Seda enam oli huvitav kuulda, kui veenvalt esitas Rent üsna madalale kirjutatud aaria. Ilmselt kõlas tema hääl just registri tõttu dramaatilisemalt, kui olen harjunud seda kuulma. Ka Apollonit kehastanud Martin Karu partii on kohati üsna madalasse registrisse kirjutatud, kuid tema vokaalne väljendusrikkus, lennukad kaunistused ja kadents ning lavaline sisendusjõud kompenseerisid selle. Tenor Juhan Tralla küps ja kindel laulu­tehnika andis esitusele täiemahulise ooperliku kõla. Kuigi see eristus teatud stseenides teiste lauljate kammerlikumast või baroksemast interpretatsioonist, oli hea kuulda, et ta ei püüdnud oma vokaaltehnikat ülejäänud koosseisu järgi kohandada. Sopran Pirjo Jonas oli Melia rollis veenev. Tema kogemus paljude ooperirollidega, sealhulgas mõne hooaja eest Vanemuises välja tulnud Händeli „Julius Caesari“ Cleopatraga, oli selgelt tajutav. Eriti kaasahaaravad olid tema rikkalikud kadentsid. Jonases on staarikvaliteet, mis paneb ennast jälgima. Olles ise Joosti väga täpse käe all laulnud, tean, kui järeleandmatult ta interpreetidelt midagi nõuab – just seepärast, et usub nende võimesse saavutada enamat. Mozartis kõlas ka orkester tema taktikepi all filigraanselt ja täpselt. Basso continuo rühm eesotsas Ele Sonniga klavessiinil toetas lauljaid suurepäraselt, reageerides paindlikult nende nüanssidele.

Ükskõik kui suur lauljate fänn ma ka pole, kujunes minu meelest õhtu tippsündmuseks Mahleri esimese sümfoonia ettekanne. Teos avaneb peaaegu kuuldamatute helidega, millest ärkab järk-järgult elav maailm; teise osa robustne ja maalähedane tantsulisus viib kummaliselt kriipiva ja groteskse kolmanda osa leinarongkäiguni, milles kõlab lastelaulu „Bruder Jacob“ (meil „Sepapoisid“) meloodia ning mille Mahler on muutnud minoorseks kaanoniks. Finaal heitleb, pöördub tagasi varasemate kujundite juurde ja peab oma võidu justkui välja võitlema, kuni jõuab D-duuri vägeva triumfini. Mahler ise on kirjutanud järgmist: „Kolmanda osaga (Marcia funebre) on siiski nii, et välise tõuke selleks sain tuntud lastepildist („Jahimehe matuserong“). Siinkohal pole aga oluline, mida kujutatakse – oluline on üksnes meeleolu, mis peab väljenduse leidma ja millest neljas osa siis äkitselt välja sööstab nagu välk tumedast pilvest. See on lihtsalt sügavaimalt haavatud südame karjatus, millele eelneb leinamarsi õõvastav ja irooniliselt hauduv lämmatav raskus.“*

Pole ju saladus, et meie pisikese Eesti suuruselt teise ooperimaja orkestri tase on peadirigent Risto Joosti käe all viimastel aastatel märkimisväärselt tõusnud, aga et nad Mahlerit nii veenvalt suudavad mängida, oli mulle üllatus. Kui esimene osa mõjus veel veidi ettevaatlikult ning tšellorühmalt oleksin oodanud veenvamat koosmängu ja julgemat fraseerimist, siis teises osas lõi orkester tõeliselt särama. Maalähedane, vaat et talupoeglik tantsukarakter joonistus veenvalt välja ning puhkpillide soolo­jupid olid dünaamilised ja täpsed. Kolmandas osas sai selgeks, kui suurepärane on orkestri esimese viiuli rühm eesotsas kontsertmeistrite Federico Mechelli Uhli ja Liam Keneallyga. Nende mängulust paistis silma nii rühma vedades kui ka soololõikudes. Meelde jäi ka flöötide lühike soolo laulvas keskosas, mille teema on Mahler noppinud oma laulust „Die zwei blauen Augen von meinem Schatz“. Aplodeerin Kerstin Laanemetsa, Lilian Perlini ja Tuule-Helin Kriguli hingevärinaid tekitavale piano’le!

Neljandas osas koondub kõik see, mis teeb Mahleri üheks mu lemmikheliloojaks: lõputuna näivad teemaarendused, mis tõmbavad üleni endasse, muusika kasvav pinge ja aina edasi lükkuv lahendus. Finaal mõjub lausa apokalüptilisena. Vaskpuhkpillide terav, metalne ja halastamatu kõla lõikab läbi õhu, milles on midagi võimsat, aga ähvardavat. Mahleri muusika avaneb justkui wagnerlikku müütilisse maailma, kust omakorda kerkivad tänapäevase kuulaja vaimusilma ette „Sõrmuste isanda“ maa-alused kaevandused ja avaneb Mordori värav. Metsasarved kõlasid Artūrs Šultsi (Läti Rahvusorkester) eestvedamisel pompoosselt ja rikkalikult. Kontrastiks kõlab finaali keskosas habras, lõputu kulgemisena mõjuv muusika, mille ajal tekib tunne, et ei julge hingatagi. Kõige selle kohal hõljub ülev tunne – lunastus, loodus, millegi suurema kohalolu. Just see aeglane lõik tundus mulle esituse ühe õnnestunuma hetkena. Pikad liinid ei väsinud hetkekski, vaid olid pidevas liikumises, säilitades ühtlasi oma vaikse dünaamika ja hapruse. Orkestri kaetud toon ja eelnevast materjalist selgelt eristuv kõlavärv olid siin imelised. Risto Joosti oli terve sümfoonia vältel peaaegu võimatu mitte jälgida. Mida osa edasi, seda enam näis, et nagu Mahleri muusikaski, toimub temas üha tugevam vabanemine. See tohutu füüsilisus kandus üle orkestrile ning orkester omakorda võimendas seda, kuni nende koostöös sündis peaaegu katartiline seisund, mis kandus ka saali. Tundsin, kuidas kaob soov ümbritsevat maailma märgata – tahtsin lihtsalt sellesse muusikasse jääda.

Mahleri esitusele järgnesid kaks lisalugu: Villem Kapi „Kui lõpeb suvepäeva viimne vine“ Kristjan Häggblomi soleerimisel ja Heino Elleri „Kodumaine viis“. Esimeses sain taas kinnitust meie noore bassi imeliselt sügavast tämbrist, musikaalsusest ja lavasarmist. Tean, et tema karjäär kogub jõuliselt tuure. Seda enam loodan, et ta pöörab oma edasises arengus tähelepanu tugeva laulutehnilise baasi hoidmisele – just see annab lootust, et praegu nii hoogsalt alanud tähelend kestab kaua. „Kodumaine viis“ on justkui meie DNAsse kirjutatud ja paneb kiiremini põksuma tõenäoliselt pea iga eestlase südame. Seda armsam oli vaadata, kuidas mitte-eestlastest esimese viiuli kontsertmeistrid selle ettekannet nautisid.

Jalutasin läbi hämara, sügislehtedest kaetud Tartu Toomemäe, mööda toomkiriku varemetest – kunagise usu tunnistajast, mille aeg ja loodus on osaliselt enda sisse neelanud. Varemetele projitseeritud valgusinstallatsioon „Koit ja hämarik“ sidus õhtu eriti tähenduslikuks tervikuks, kõikehõlmavaks maailmaks, millest ma ei tahtnud enam välja tulla. Just sellised ongi head kontserdid: need ei lõpe viimase noodiga, vaid loovad seisundi, milles tahaks veel kaua viibida.

* Gustav Mahler, kiri Max Marschalkile, 20. III 1896, tsit Paul Banks, Symphony No. 1 – Programmes, The Music of Gustav Mahler: A Catalogue of Manuscript and Printed Sources.