Kui käisin keskkoolis, tõi paps mingil hetkel koju hulga Jeff Nooni üheksakümnendatel kirjutatud Manchesteris toimuvaid happeulmekaid. Nende seast kujunes lemmikuks „Nymphomation“ – lugu tehnodeelsest töölislinnast, mille on vallutanud doominoteemaline lotohullus. See võib päästa rõhutud proled vaesusest, tuua õnne karriputka õuele ning võimalus saada oma piletile topeltkuus mõjub nagu see salapärane tuba tsoonis, kuhu kunagi toimus üks väljasõit. Mängus pole üksnes jackpot, vaid ka hingeõnnistus. Sealt laenasin ka pealkirja – play to lose. 

Nõnda hakkasime peres mängima doominot, aastate jooksul kõikuva sagedusega, aga kunagi ei unustanud. Erinevalt kergetest mängukaartidest saab partii pinge kasvades doominokive väga variatiivselt ja dramaatiliselt kõvade kolksude ja saatanliku irvega lauale lüüa. Elamus garanteeritud! 

Perekonnaringist kasvas asi kaugemalegi, aastate jooksul olen eri doominovariantidest tagunud nii „Matadoori“ (kahel eri kivil ei käi kokku samad numbrid), „Kolmesid“ ja „Viisi“ (nn Gruusia doomino), „Mehhiko rongi“ ja teisigi, kus on vaja kividele lisaks mängunuppe või komplekti, mis ei lõpe kuue juures, vaid läheb üheksa või kaheteistkümneni. Viimati sain selgeks kitsemängu, „Kозел“, kus peamiselt kogen hubaseid alandusi oma elukaaslase vanaisale alla vandudes. 

Need ei ole väga keerukad mängud, kõik toetuvad samale knihvile ehk loendamisele, kuid need ei tüüta nagu enamik kaardimänge. Asi on Noonis ja tema nümfomatsioonis – kui minu käes on kivid, on nende sees kurb seiklus ja murtud lubadus pikalt üle lugemata romaanist, milles arvutikood eelistab lihalist armastust ctrl+v’le ning Lady Lucki LED-trikoo võib korra ka mulle särada. Ma löön viimase kivi lauale laia naeratusega, sest siis saan minagi loota „õnne kõigile, tasuta!“.