Ainuüksi talupojatarkusega ei saa mõisatega rinda pista
Ants Hein: „Otsatu külalislahkus on toiminud siinmail kui omamoodi ellujäämisstrateegia, kõike kokku liitev liimaine.“
Kaevavad endale auku
Konservatiivide panus põlevkivile valimisteemana osutub lõpuks rängaks planeerimisveaks ega too hääli.
Kelle päralt on puud ja kivid?
Linnahalli uus elu on võimalik
Ruum kõikvõimalikele kehadele
Jos Boys: „Inimeste bioloogiline ja neuroloogiline mitmekesisus on fantastiline väärtus, ka arhitektuuri seisukohast.“
Lootusrikas ja ohte mittetajuv Venemaa-käsitlus
XX sajandi alguses oli uhke olla revolutsionäär, sest revolutsionism oli moes. Ka Masaryki arvates tähendab revolutsioon „inimese uuenemist ja kogu elu seadmist uutele alustele“.
Usk mängu
Sümfooniline austusavaldus klaverikunstile
Erkki-Sven Tüür on brucknerlikest mälestusmõtteist meisterdanud pineva pingevälja, mille pinnal ja alamkihtides arenevad erutavad ja tõesti kuulama kiskuvad pöörised.
Kuritegelik maailm kurjuse impeeriumis
Varlam Šalamov on tõsiselt häiritud sellest, et ilukirjanduses on kurjategijate maailma kujutatud ülistavalt ja isegi romantiliselt.
Kas kameeliaõis peab närbuma?
Lavastuslikult kulgeb „La traviata“ kõigiti ootuspärast rada, mis on ühtaegu hea ja kahvatu. Ei mingeid välist efektsust nuruvaid akrobaatilisi vägitükke ega päevakajalisi pisteid.
Akadeemikud, alkeemikud, mereröövlid ja teised
Polus annab ülevaate omaaegsetest ametitest, seisustest, inimtüüpidest ja käitumisviisidest, lisades hinnangu, mis on au- ja kiiduväärne ning millest hoiduda.
Flamenkokastmes Bach, udmurdi disko ja folgi jõud
TMW muusikaprogrammis paistis silma žanride mitmekesisus ja piiride hägustumine. Džäss ei olnud alati päris džäss ja klassika ei olnud päris klassika. Uued stiilid ristusid, luues seni kuulmata kõlasid.
Armastus allikate vahel
Germanist Martin Klöker: „On hämmastav, kui hästi mõistame keelelisest distantsist hoolimata, mida XVII sajandi inimesed on püüdnud väljendada, ja et tunneme neile südamest kaasa.“
Eesti akadeemilise kirjandusteaduse hetkeseis
Meie kirjandusteadus ei ole oma ülesannete kõrgusel. Põhjuseks ei ole uurijate puudulik ettevalmistus või tahte puudumine, vaid rahastusmeetmete kriteeriumid.
Mulle meeldite te kõik!
Väärika ajalooga näitusetüübi puhul pole väga mõtet küsida „miks just see pilt just nii just sel seinal ripub?“, vaid tunda rõõmu või kahju või mõlemat, et see näitus üldse toimub.
Aega aheldatud
„Elu kui tekst“ on läbilõige Eve Annuki kolme kümnendi uurimistööst: kesksel kohal on naiskirjanikud, soouuringud ja biograafiline lähenemisviis, aga teos pakub ka sissevaateid Nõukogude aega.
Lained küsivad ja võpsik vastab
Kahe kunstniku väljapanekus on ühenduslüliks üks peen ja tundlik, enam-vähem abstraktne, kuid siiski meremaalina mõjuv pilt.
Mispidi seda raamatut peab lugema
„Ühe naise võitlused ja metamorfoosid“ on tõejanuse poja heitlik pilk oma ema vabanemise esimestele sammudele, mis ei kulge sirgjooneliselt, vaid kõheldes ja libastudes üle klassi- ja soosunduste jõuvälja.
Kes läheb kontserdile?
Muusikute vahetu suhtlus publikuga ja kaanoni kaasaloov interpreteerimine aitavad kuulajatel muusikaga paremini suhestuda ning seeläbi seoseid luua ja huvi tekitada.
Vaade Epp Maria muinasjutumaailma
Kunstniku puhul oodatakse sisemist võitlust või skandaali, kuid Auna filmi „Epp Maria. Elu maalides“ vaadates jääb mulje perekonnast idüllilises oaasis, kus valitseb täielik harmoonia.
Julge algus on pool võitu ja mitte ainult
EMTA lavakunstikooli XXXII lennu lavastajatudeng Oliver Reimann kirjutas juba oma lasteaia lõpuraamatus, et tahab saada lavastajaks. Ja ongi nüüd saanud, kuigi diplom veel saamata.
Fööniks muserdavate lühifilmide tuha all
„Tuli tuha all“ on ebakõladest tulvil kollaaž, mis suunab vaatajat kihthaaval lähemale terviku mõistmiseni.
Naivistlik tragifarss halli lipu all
Absurd võikski toimida, kuid see eeldaks tuntavat sarkastilist ja tarka kõrvalpilku, mis otsusekindlalt surmaks naivismi. Ja ikkagi jääks õhku üks küsimus: mis puutub siia Paul Keres?
Vabariigi valvur
Tarik Saleh: „Iga loo keskmes on üks mees, kes püüab seista sirge seljaga, aga keda painutatakse seni, kuni ta murdub. See on mu Kairo triloogia filmide mõttelaad.“
Suur eesti teater väiksel Inglismaal
Suurbritannia teatrikompanii Foreign Affairs korraldas koostöös Eesti Teatri Agentuuriga märtsis Londonis Jermyn Street Theatre’is Eesti uue dramaturgia esitlusfestivali.
Kes on inimene, kui mälu on läinud?
Identiteet ei kao ühe diagnoosiga, inimene on kohal ka siis, kui elulugu on hägustunud. Küsimus on, kas me oskame teda üles leida.
Vootele Hansen 19. I 1962 – 10. IV 2026
Vootele Hansen kuulus nende inimeste hulka, kelle elus põimusid loomulikul viisil haridus, kirikuelu, looduse hoidmine, riigikaitseline mõtlemine ja vastutus Eesti ühiskonna ees. Ta lõpetas 1985. aastal…
Tallinna varauusaja hindamatud piltvaibad
Kaheksa Tallinna linnamuuseumi kogus olevat XVI sajandi piltvaipa konserveeritakse ja eksponeeritakse linnamuuseumi avatud kogude hoones.
