Juba XVIII rahvusvaheline TMW pani taas linna pooleks nädalaks mõnusalt kihama. Rikkalikus muusikaprogrammis osales üle 200 artisti 39 riigist, samuti pakuti mitmekülgseid filmi-, kunsti- ja toiduelamusi. Festival sai õieti alguse juba kolmapäeva, 8. aprilli õhtul vestlusega linnahallis ning lõppes pühapäeval viimaste toidu-, kunsti- ja filminopetega. Sinna vahele jäi kolm päeva tihedat muusikakava ning reedel-laupäeval muusikatööstuse aktuaalseid teemasid lahkav konverents. Tänavu oli TMW fookuses muusika ja kultuuri mõju linnade ja regioonide arengule, sektori vaimne tervis, töötingimused ja heaolu ning tehisintellekti roll.
Festivali logistika
Muusikaprogramm leidis sarnaselt viimaste aastatega aset põhiliselt Telliskivi loomelinnakus – raske on leida festivaliks paremat asukohta. Ka Soome ühe esindusfestivali „Flow“ tegevjuht Katariina Uusitupa tõi ühes arutelus välja, et Helsingi festivaliskeenet pärsib Telliskivi loomelinnaku moodi asukoha puudumine.
Ehkki mu õhtud nägid (heade) artistide ülekülluse tõttu välja sellised, et eri asukohtade vahel joostes jõudsin igast väljavalitust hädavaevu kuulata 5–15 minutit, jäid siiski mõned muusikud logistiliste raskuste tõttu nägemata. Kui neljapäeval ehk muusikaprogrammi avaõhtul jõudsin värske ja puhanuna koguni kümme artisti kas või pooleks looks kuulama joosta (sh jõudsin Uude Lainesse ja Paavli kultuurivabrikusse), siis laupäeval otsustasin jääda paikseks ja võtta Telliskivi loomelinnakust viimast. Nii jäigi Paavlis olnud kava „Africa NOW!“ täiesti nägemata, ehkki olin seal endale ära märkinud mitu nime (nt Kin’Gongolo Kiniata ja Kizaba).
Kui neljapäeval üritasin võimalikult avatult kõike natuke proovida, siis pidev ümberlülitumine, otsekui mesilasena õielt õiele lendlemine, oli parajalt väsitav. Ehkki ka laupäeva jäi „kähkukaid“, otsustasin pikemalt süveneda ja iga valikut teadlikumalt nautida. Taipasin, et hop on, hop off variandina on TMW introvertidele ja üksi üritustel käijatele ideaalne: üheski kohas ei viibita niivõrd kaua, et jõuaks üksiolemisest imelik hakata. Oma mõttekäigu kinnituseks nägin mitmeidki üksikuid hunte.
Žanride hägustumine
Muusikaprogrammi puhul paistis silma žanride mitmekesisus ja piiride hägustumine. Džäss ei olnud alati päris džäss ja klassika ei olnud päris klassika. Uued stiilid ristusid, luues seni kuulmata kõlasid. Ometigi mahtusid nad kõik ära: seto ja soome-ugri pärimust kandev Kiiora ja raskelt metalne Luna Kills, naiselik ja cool Inga ja paha poiss Ollie ning dream-popitar mariin k. ja raputavalt improvisatoorne KriHeAn.
Selle festivali üks suuremaid võlusid ongi see, et saab kuulata 209 000 ja 32 igakuise Spotify kuulajaga artiste. Saab kindla peale välja minna ja kuulata raudvara, nagu näiteks J.M.K.E., Zetod, Eleryn Tiit, Erki Pärnoja, Anna Kaneelina, Maarja Nuut jpt. Või siis lähed teist teed ja käid korraks heleenyumiga dreamy’l Y2K-peol, lased end uustulnukal Säde Semperil raputada, sukeldud elisabeth tiffanyga Viljandi sügisõhtutesse, gruuvid värve armastavate poolakate trio daltonists džässiseguse klubimuusika järgi või tantsid kartulipirukat šangat nosides Ošmesi udmurdi muusika saatel.
Üks on selge: eestlased on folgirahvas. Seda näitas ehedalt reedene puupüsti täis Viljandi pärimusmuusika festivali lava Von Krahlis, eriti Duo Ruudu ja üleöö menubändiks saanud Sadu esinemise ajal (see kontsert oli suisa välja müüdud). Ma ei ole vist ühelgi kontserdil näinud nii palju filmivaid telefone kui Duo Ruudu „Tuule sõnade“ ajal. Rainer Ild tegi ühes vestlusringis tabavalt nalja, et siinmail edu saavutamiseks tuleb hakata folgiga tegelema.
Noppeid, üllatusi ja avastusi
Ehkki TMW eelviimane päev kattus Eesti muusika päevadega, oli meeldiv näha festivalide koostööd koguni kahel laupäevasel kontserdil. Samal ajal pani festivali „Classical:NEXT“ lava veidi kukalt kratsima – kas selline ongi klassikalise muusika tulevik? Mõistan, et piiride nihutamine oligi eesmärk, kuid tavamõistes klassikalist muusikat kuulama tulnuid kõnetasid vahest kõige enam „Klassikatähtede“ viimase hooaja võitja Havrõlo Sõdorõk ning õhtu avanud Motovilov Trio. Viimase esituses kõlanud Aleksandr Motovilovi omalooming mõjus piltilusa filmimuusikana – puudu jäid vaid taustal vahelduvad filmikaadrid. Marigó Trio! kavaga „Breaking Bach“ mõtestas Johann Sebastian Bachi muusikat flamenkorütmide, gruuvi ja improvisatsiooni kaudu. Rahvusvaheline keelpillikvartett Chaos nihutas julgelt nüüdismuusika piire ning Ensemble Gamut! Soomest flirtis liiga tugevalt folgiga.
Kahepäevane Eesti Jazzliidu kureeritud džässilava pakkus palju avastamisrõõmu. Rahel Taltsi kvarteti puhul sümpatiseeris sisu- ja faktuuritihe meloodiarikkus, Toms Rudzinkskise albumi „Abyss“ kava kuulaksin veel ning Soome-Eesti trio Kadi Vija 3 vokaalne instrumentaalmuusika mõjus värskendavalt teistsugusena.
Flow Rea hiphopilikke suviseid linnaõhtuid igatsema panev gruuv pani juba nende esimesi noote Fotografiska kohvikualal kuuldes (jõudsin veidi hiljem) kõrvu kikitama ja elevusest sammu kiirendama. Kui peaksin džässivõhikust sõbra mõnele kontserdile viima, siis selle õhtu valikust just nende omale! Sketchbook Quartetit esimest korda Spotifyst uudistades mõtlesin, et midagi nii huvitavat pole ammu kuulnud, ja nende kontsert kinnitas seda muljet täielikult.
Reedene Made In Canada muusikaõhtu üllatas põnevate artistide rohkusega alates R&B ja souli piire kompavast Janette Kingist kuni reggae-fusion-laulja Ammoye’ni. Laupäevaõhtune Funk Embassy nimistu Von Krahlis oli aga täistabamus! Peale meie funk’i esileedide Reti ja Rita Ray oli nendega samal õhtul üles astunud põhjanaabritel nii mõndagi varuks. Üllatavaim oli vahest plahvatuslik Stuzzi Rootsist ning maha ei jäänud ka soomlaste versioon Daft Punkist ehk elektroonilist funki viljelev Muscular. Kõige enam panid tantsima Stuzzi ja Reti ning viimasel õnnestus ainsana külmavärinad tekitada.
Eesti muusikaökosüsteemi arengu takistused
Konverentsi esimesel päeval keskenduti muusikaturismile, mis on aktiivsem kui kunagi varem, ning rõhutati kultuuri toetamise ja rahvusvahelise koostöö tähtsust. Mitmes ettekandes toodi esile, kuidas linnade ja festivalide koostöös saab kujundada tugevaid ja kestlikke muusikaökosüsteeme.
Stockholmi linna üritusstrateegia juht Patrik Tengwall tegi põhjaliku ülevaate Stockholmi kultuuri- ja muusikaökosüsteemi toimimisest ning selgitas, kuidas selle osalised, sh kontserdipaigad ja linn, saavad luua rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise kultuurikeskkonna. Kultuuri mõju turismile ja majandusele ilmestas ta aga faktiga, et koguni 91 protsenti rootslastest reisib igal aastal välismaale mõne suurürituse, näiteks kontserdi pärast.
Eesti jääb rahvusvaheliselt tuuritavate megastaaride radarilt paraku kõrvale peamiselt kolmel põhjusel. Me asume sarnaselt Soomega ääremaal, kust edasi pole kuhugi minna, meil puudub tänapäevaseid tehnoloogilisi võimalusi pakkuv 15 000 inimest mahutav suurhall (selle kõrval on vajadus ka umbes 4000 kohaga saali järele, mistap oli TMW kavas läbivalt linnahalli küsimus) ning meie maksusüsteem (käibemaksuerisuse puudumine kultuuriüritustele) ei soosi ürituste korraldamist. Stockholmist on seevastu kujunenud megastaaride meelispeatuspaik, mida toetab kolme aasta ringi kasutatava suurareeni (kaks katusega staadioni ja üks väiksem ehk 17 000 kuulajat mahutav hall) olemasolu ja alandatud käibemaks kultuuriüritustele.
Tengwall tõi ka näiteid, kuidas linn saab suuri kultuurisündmusi kasutada rahvusvahelise tähelepanu tõmbamiseks. Näiteks Taylor Swifti 2024. aastal toimunud „The Eras Tour’i“ kolme Stockholmi kontserdi auks nimetati Stockholm ajutiselt Swiftholmiks – geniaalne turundusaktsioon. Swift olevat seepeale Instagramis hõiganud, kui meeldiv oli Stockholmis peatuda. Miks ei võiks Eestit tänavu suvel väisavatele staaridele (Black Eyed Peas, Swedish House Mafia, Kings of Leon, Lenny Kravitz jt) mõeldes teha midagi samalaadset? See oleks ka armas žest, millega ära märkida siinsete artistide olulisi tähtpäevi, mida tänavu on mitmeid.
Loomevabadus või ellujäämine?
Mitmes vestlusringis keskenduti artistide töötingimuste parandamisele ning käsitleti majanduslikku ebakindlust, loomevabadust ja vaimse tervisega seotud raskusi. Palaganibluusitar Kaisa Ling tõstatas ühes arutelus küsimuse, kas artistid tulevad pärast koroonapandeemiat turbulentses maailmas kunagi üldse ellujäämisrežiimist välja (ta ise ei näe sellel lõppu).
Iirimaa kunsti ja kultuuri rahvusvahelist levikut toetava riikliku organisatsiooni Culture Ireland direktor Sharon Barry jagas kõnekat näidet, kuidas projektipõhisest ebakindlusest on võimalik liikuda süsteemsema toe poole. Nimelt kehtestati Iirimaal 2022. aastal katseprojektina ja praeguseks püsivaks saanud kultuuritegijate baassissetuleku riiklik programm („Basic Income for the Arts“), kuhu valitakse 2000 loovisikut, kes saavad kolme aasta jooksul 1300–1400 eurot kuus. Selline süsteem loob artistidele vajaliku loomevabaduse, millest tuntakse sageli puudust, ning võimaldab ka rohkem loominguliselt riskida. On hinnatud, et programmi majanduslik ja sotsiaalne mõju on suur: nimelt toob see riigile iga investeeritud euro kohta ligi 1,39 eurot tagasi ning lühikese ajaga on see avaldanud otsest kasulikku mõju nii loomesektorile kui ka kogu majandusele. Programmi vastandati Eesti praeguse projektipõhise toetussüsteemiga, kus lühiajalised toetusvoorud võivad viia absurdse loometempo surveni.
Estonian Funk Embassy juht Henrik Ehte tõi huvitava nüansina välja, et mänedžeridel võiks olla psühholoogiteadmisi, et osata artiste vaimse tervise teemadel paremini suunata. Kui sportlaste puhul on (spordi)psühholoogidega koostöö iseenesestmõistetav, siis miks ei või muusikas ja üldse kultuuris olla sama mõtteviis? Maailmas ja Eestiski on liiga palju näiteid muusikutest, kes ei ole vaimse tervise muredega võideldes õigel ajal abi saanud.
Tähtis on juba varakult endale edu tähendust mõtestada ning seada vastavad eesmärgid: kas piisab sellest, kui artistina on arved makstud ja toit laual, või tuleb saada Beyoncéks? Ühtlasi rõhutati, et edu ei tähenda tingimata megastaari staatust ega miljoneid striime kuus – ka pühendunud kohalik fännibaas võib võimaldada artistil edukalt tegutseda.
Nii on Lätis ja Leedus välja kujunenud tugev kohalike popartistide ring, kes on rahul koduturu eduga ega püüdlegi rahvusvahelisele areenile. Samal ajal soovivad paljud noored artistid liikuda kiiresti välisturule, sageli omamata selleks vajalikke teadmisi või kontaktivõrgustikku. Kui kodumaal ei ole aga märkimisväärseid saavutusi ette näidata, võib see kahandada artisti tõsiseltvõetavust ka välismaal.
TI võimalused ja piirid ning inimese tähtsus
Tehisaru kasutamise kohta muusikas öeldi tabavalt, et see ei ole süsteemi lõhkunud, vaid on toonud esile selle kitsaskohad – eriti autoriõiguste ja andmete puudulikkuse osas, kuna õigusaktid on loovtööstuse tasandil jäänud ebaühtlaseks ning otsuste tegemine on seetõttu keeruline.
Inimene vs. TI teemal peetud aruteludes kõlas tuleviku ootuses optimistlikke noote. Ühest küljest väljendas Kitty Florentine vokaalartistina muret, et TI suudab väga nüansirikkalt inimhäält matkida. Samal ajal näitas tema publiku seas tehtud lühike eksperiment, kus kõlasid kaks demo – originaal ja TI-ga loodud kaver –, et TI abil tehtud muusika on võrdlemisi selgelt äratuntav. Kuulajatel on vaja kellegagi suhestuda ning sageli lummavad artisti puhul sõnastamatud aspektid, näiteks tema isiksus, harjumused ja läbielamised. Näib võimatu, et tehisaru suudaks edasi anda südamevalu, mida artist tundis 15aastaselt oma esimesest partnerist lahku minnes.
Kui Kaisa Ling provotseeris juba päev varem küsimusega, kas kunsti ei toodeta tänapäeval liiga palju – rohkem, kui publikul on võimalik vastu võtta ja läbi mõtestada –, siis sama küsimus tõstatati ka ühel TI-teemalisel arutelul. Inimesed ei vajavat tingimata rohkem muusikat, vaid paremaid soovitusi selle kuulamiseks.
Seetõttu peetakse inimese kureeritud sisu sageli väärtuslikumaks kui tehisaru soovitusi. TI valikutele lootma jäämist uue muusika avastamisel võrreldi tabavalt igal aastal samasse sihtkohta reisimisega. Ühtlasi survestab üksnes algoritmidele lootma jäämine artisti kohandama oma loomingut aina rohkem pidevalt nähtavuse ja platvormiloogika järgi. Inimese koostatud playlist’e ja kureeritud sisu on vaja rohkem kui kunagi varem. Niisiis paneb tõsiselt muretsema, kuhu liigub muusikatööstus olukorras, kus üha enamates riikides kaotatakse kohalikud Spotify playlist’e koostavad tiimid ning eesmärk on tsentraliseerimine.
