Ott Karulin

See, kuidas Mart Kangro komponeerib tervikutaju, kasutades pealtnäha nõrgas seoses pildilist ja sõnalist materjali, on tõepoolest imetlusväärne.

Lavastuse „Three women walk into a bar …“ koreograafia on sõna otseses mõttes näoga publiku poole: liigutakse nagu mööda catwalk’i tagalavalt saali poole, pilk suunatud publikusse.

Euroopa kaks suurt festivali, Viini pidunädalad ja Avignoni festival, millel mõlemal külastuste arv üle saja tuhande, on võimsad platvormid, et mõjutada seda, mida teatris tähtsustatakse.

Margaret Sarve lavastatud „Ja on kukutud“ on ebaluste ja unistuste, hirmude ja soovide kollaaž, mis pakub põgusa sissevaate kahekümnendates eluaastates inimeste mõttemaailma.

Sütitajad on cheerleader’id, kes käivad rändtsirkusena inimesi turgutamas ja õpetamas, kuidas uue maailmakorrani jõuda.

Dante „Jumalik komöödia“ on lavastuse algmõttena ühtaegu silmanähtav ja varjatud, õrritades nii mitme tõlgendusvõimalusega.

Ivan Võrõpajevi tekst on „Ufos“ ehk ootamatultki üheplaaniline, kohati isegi plakatlik, ning mõtted hakkavad korduma.

Tegemist on küll lavakunstikooli magistriõppe raames sündinud lavastusega, aga töö näitlejaga vajanuks siiski repliigi tasandil lavastaja Tormi Toropi suuremat tähelepanu.

Lavastuse „Kahe laine vahel“ peategelane Daniel on purgatooriumis, kus solastalgiast piinatud hing on veel sees, aga valutab, sest aina nähtavamad kliimamuutused mõjuvad isiklikult, halvavad ta elurõõmu.