Kui teatrivaataja saali jõudis (mõned ehk tõesti ka isaga), oli Pipi juba kohal. Istus kui interaktiivne museaal punase piirdeköie taga väiksel trepikesel, kuldblondid kiharad ikka kahte kelmikasse patsi seotud, ning lehvitas saali sisenejatele. Me jäime vist hiljaks? Igal juhul manitseb Pipi publikut, et aega pole raisata, sest niigi venis algus ühe vaataja pärast terve minuti ja nüüd tuleb see kuidagi tagasi teha, palub, et me etendajaid ega teisi vaatajaid ei segaks: „Palun ärge köhige!“
Margaret Sarve lavastatud „Ja on kukutud“ on ebaluste ja unistuste, hirmude ja soovide kollaaž, mis pakub põgusa sissevaate kahekümnendates eluaastates inimeste mõttemaailma. Õigemini on see mingi vaheala, omamoodi ootesaal, sest piirdeköied hoiavad muust, n-ö päris maailmast sama hästi eemal ka need noored, kes justkui peaksid juba täiskasvanud olema – nagu nõuavad teised ja tunnevad nad isegi. Ära köhi, me kõik oleme seal purgatooriumis piinelnud!
„Ja on kukutud“, mille säravalt kuldses ruumis troonivad kuninglikult punased esemed (kunstnik Joel Väli), mõjub kui pidulik débutante-ball, aga on vaid üks probleem: debütandid pole sugugi kindlad, kas nad ikka on õiges kohas või kas nad üldse tahavadki seal olla. Nii sisenevadki nad sellesse ballisaali (kui Pipi parukas järgmise kandja ootuses kõrvale pannakse) ettevaatlikult trepil samme kaaludes ja kahtlevalt ümbrust seirates, et siis viisakalt jalanõud ära võtta ja teha mõned ebalevad sammud edasi, ootama teisi kohmetuid. Lõpuks nad küll koguvad end ja jõuavad isegi otsuseni (kaheldes, ikka veel kaheldes), et piirdeköite taga kutsuvalt kiisklev kuldne gloobus väärib lähemat uurimist, aga kui sa ikka veel päriselt ei ulatu selle avastamata maailmani – olgu selleks siis ema poolt köögikapile tõstetud õunakauss või gloobus piirde taga –, siis on üsna tõenäoline, et ihatud ese puruneb su küünitatud käes kildudeks. No ei mahu need gloobusest välja plahvatanud pallikesed-minimaailmad tagasi!
Margaret Sarve lavastuse kujundikeel on üksjagu selgepiiriline ja kergesti mõistetav, aidates vaatajal selles kollaažis ree peal püsida, aga see tingib ka teatava mõtte- ja tõlgendusilma üheplaanilisuse. Peast pähe käiv Pipi parukas annab igale tegelasele võimaluse avada oma sisekosmose, kus uitavad teemad on tõesti olulised ja peegeldavad maailma meie ümber: äng keskkonna pärast ja vastutus seda tunda eriti tugevalt (sest sa oled ju noor!), surve olla tervislik ja enesega kontaktis, aga ka edukas ja õigel ajal õiges kohas (ka üks minut hilinemist on andestamatu!), hämming, kui nutiseade nr x jälle kuhugi peldikupotti või jogurtisse kukkus ja nii justkui terve su maailm hetkega hävines (ah, need noored on kogu aeg ninapidi telefonis!), ning aimamisi ka koroonaisolatsiooni järeltrauma, mille ulatust me kõik alles avastame. Jah, mäletan minagi neid noori, kes tulid eleva uudishimuga esimestesse loengutesse, olles just kolinud päris esimesse oma koju, et siis sinna lõksu jääda, vahtides hommikust õhtuni arvutiekraanil õppejõudude rääkivaid päid ning nädalate ja kuude möödudes vaikselt endasse, ükskõiksusse tõmbudes. Siis avalikult ei köhitud.
Jah, pole just raske küüniliselt silmi pööritada, kui lavalt kostab vana hea „Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu“ või „Mina ei taha veel magama jääda“, aga milleks – me kõik oleme seal piirdeköite taga kohmetult kügelenud, isegi kui enam ei mäleta või ei taha mäletada. Pealegi näib trupp, lavastaja ning etendajad Maarja Mõts, Lauren Grinberg, Pirte Laura Lember, Jass Kalev Mäe, Alden Kirss ja Theodor Tabor hingavat ühes koosloomelises taktis (esietenduse kohatine rabedus väheneb etenduste käigus igal juhul). Eks ole nad kõik astunud koolist ellu vaid mõne aasta eest (laval saavad kokku lavakunstikooli XXX ja XXXI ning Viljandi kultuuriakadeemia XIV lennu vilistlased). Seega on lavastuse katsetuslikkus oodatud ja lausa hädavajalik.
„Ja on kukutud“ avastab võimalusi sõnateatri ja etenduskunsti piirimail, kuigi dramaturgiat ja etendaja suhet oma rolli kannab pigem sõnateatri loogika. Eks seda piiri olegi keeruline maha joonistada (ja kas peabki), aga mõnes füüsilisemas stseenis, kus psühholoogiline rollikaar pole eriti abiks, on päris hästi tajuda etendajate erisugust veendumust oma tegutsemise suhtes ning oskust leida sellele põhjendus kehalise ülesande kaudu. Seetõttu jäin ennekõike jälgima Lauren Grinbergi ja Pirte Laura Lemberit, kes näisid selles lavailmas tundvat end teistest veidi enesekindlamalt ning kellega oli hea ja huvitav kaaskohalolu luua.
Omailma loomine on aga ikkagi igaühe enda asi (isegi kui suur osa sellest on muu maailma ette antud tähenduste ja tavade mürast selle päris oma mõtte üles leidmine) ja siin pole teistel midagi köhida. Ja selleks pole ka kunagi liiga hilja, sest see, kui palju minuteid sul on veel jäänud, enne kui tähtaeg kukub, on su enda seada. Öelgu see Pipi mida tahes.
