Raamatuaasta lõpukonverents „Eesti raamat – kaua võib?“ emakeelepäeval ajendas heitma uurivat pilku Eesti kirjandusteaduse hetkeseisule. Akadeemilise, sest kirjandusteadust on ka väljaspool akadeemilist sfääri, kuid siinne pilguheit on suunatud kirjandusteadusele, mida tehakse akrediteeritud teadus- ja arendusasutustes vastava kvalifikatsiooniga inimeste poolt (s.t neil on doktorikraad kirjandusteaduses).
Mõistagi toimetavad samad inimesed tihti ka kultuuriväljal, kuid üldjuhul on tööpõld jaotatud: kultuuriväljal avaldub kirjandusteadus kultuuriajakirjanduses poleemiliste või populaarteaduslike artiklite ja kirjandusarvustuste, kirjastustegevuses raamatu saatesõnade ja kommentaaride näol, samuti kirjanduselu (sh kirjandusfestivalide) korralduses, kirjanike muuseumide ja seltside vilkas tegevuses, kirjanike elulugude uurimises ja koostamises. Akadeemilist kirjandusteadust eristab teaduspõhisus (s.t erialakeel, range viitamiskohustus, varasema uurimisseisu teadvustamine, kindel meetod ja teoreetiline lähenemine) ning – selge formaalse kriteeriumina – eelretsenseeritavus.
Akadeemilist kirjandusteadust tehakse neljas Eesti teadus- ja arendusasutuses: Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi kirjandus- ja teatriteaduse osakonnas on tööl 16 ja maailma keelte ja kultuuride instituudis 33 kirjandusteadlast; Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis töötab 25 ning Eesti Kirjandusmuuseumis ja Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudis mõlemas viis kirjandusteadlast. Kokku on meil seega üle 80 kirjandusteadlase, kellele lisanduvad doktorikraadi omandavad nooremteadurid.
Proportsioon on paigast ära
Mille järgi hinnata Eesti kirjandusteaduse hetkeseisu?
Eesti kirjandusteaduses ei ole kuskil otseselt määratletud selle ülesandeid, välja arvatud eesti kirjanduse rahvusprofessuuri puhul. See on üks Tartu ülikooli üheteistkümnest, 2011. aastal seadusega sätestatud rahvusteaduste professuurist, mis on seotud sellele kui rahvusülikoolile ette nähtud lisaülesandega „edendada eesti keele ja kultuuri säilimise ja arengu eesmärgil Eestit ja tema rahvast uurivaid teadusi ning eestikeelset haridust, samuti säilitada ülikooli omandis olevat rahvuslikku kultuuripärandit“. Eesti kirjanduse õppetoolis töötab praegu viis põhikohaga kirjandusteadlast – seda on siiski liiga vähe soovitud eriülesande täitmiseks –, ent inglise keele kirjanduse uurijaid-õppejõude on rohkem – seitse. On see nüüd post- või enesekolonialism, otsustagu asjatundjad. Igatahes on fakt, et mingit eelisseisundit ega lisarahastust rahvusteaduste professuur eesti kirjanduse õppetoolile praeguse seisuga toonud ei ole.
Rahvusvahelisele praktikale tuginedes näen Eesti akadeemilise kirjandusteaduse ülesandeid neljakihilisena: 1) põhjapanevate kirjandusteaduslike uurimuste läbiviimine, esmajoones Eesti kirjanduse kohta, käsitledes seda avaral maailmakirjanduslikul taustal; 2) kirjandusteadusliku ekspertiisi (kirjanduse uurimiseks vajalike teadmiste ja oskuste) tagamine ja jagamine, sh ka õpetajakoolituse kaudu; 3) Eesti kirjanduse ajaloo ja kirjanike leksikoni koostamine ja uuendamine; 4) Eesti kirjandusteoste akadeemiliste väljaannete koostamine (kirjastustel ei ole selleks ressurssi).
Kirjandusteadust õpetatakse meil mitmetel õppekavadel ja kõigil õppeastmetel. Eesti kirjandus võiks seal paremini välja paista. Praegu saab Tartus õppida ülikoolis bakalaureuseõppekavadel, nagu „Inglise keel ja kirjandus“ ja „Saksa keel ja kirjandus“, aga eesti kirjandust üheski õppekavanimetuses ei ole. Eesti kirjanduse leiab alles interdistsiplinaarsest õppekavast „Kirjandus ja kultuuriteadused“ ühena neljast erialast. Tallinna ülikoolis õpetatakse eesti kirjandust „Eesti filoloogia“ õppekaval.
Kirjandusteaduslikke doktoritöid (uurimusi, mille objektiks on kirjandus) on viimase nelja aasta jooksul kaitstud Tartus 18, Tallinnas seitse. Tartus kaitstud 18 doktoritööst on kahes käsitletud eesti kirjandust, ühes eestivene kirjandust, üks on võrdlev uurimus (võrreldakse prantsuse ja eesti kirjandust), kuus tööd on vene kirjandusest, ülejäänud on üldteoreetilised või muudes keeltes loodud kirjanduse teemal. 18 tööst neli on eesti keeles, kuus vene keeles, kuus inglise ja kaks prantsuse keeles.
TLÜ seitsmest kirjandusteaduslikust tööst on neli eesti ja kolm inglise keeles. Kahe eestikeelse töö uurimisobjekt on eesti kirjandus ning kaks on võrdlevad tööd, milles üheks võrreldavaks on eesti kirjandus.
On tore, et meil tehakse kirjandusteadust mitmes keeles ja uuritakse eri maade kirjandust, et Tartus on tugev vene kirjanduse uurimise traditsioon ja et meie kirjandusteadus arvestab rahvusvaheliste trendikate uurimissuundadega. Ometi paistavad proportsioon ja prioriteedid olevat praegu paigast ära. Kui vene, inglise või prantsuse kirjandust uuritakse igas maailma ülikoolis, siis eesti kirjandusega tegeldakse süvitsi ainult Eestis ja seetõttu peaks ka Eesti kirjandusteadusele langema eriline vastutus. Arvud seda paraku sugugi ei kinnita.
Napib monograafiaid
Teine mõtlemiskoht viimaste aastate doktoritöid lugedes ja mõnda ka juhendades on doktoritööna kaitstud uurimuste vorm. Kirjandusteadusliku uurimuse sobivaim vorm on monograafia – ühe avaralt sõnastatud uurimisküsimuse põhjalik selgitamine. Paraku on kirjandusteadus allumas loodus- ja sotsiaalteadustest tulenenud survele kaitsta doktoritöö kolme avaldatud artikli ja seda raamiva katuspeatüki alusel, et oleks igal juhul võimalik läbida doktoriõpingud nominaalajaga. Humanitaarias, eriti kirjandusteaduses, ei ole see kõige sobivam teadmiste vahendamise viis. Kui loodusteadlane saab esitada ka mahuka uuringu tulemused artikli formaadis, siis kirjandusteadlasel on vaja oma uurimisküsimus suure põhjalikkusega lahti kirjutada, tekste detailselt analüüsida ja tõlgendada ning avada nende ajaloolised ja kultuurilised seosed. Artikli raames saab tegeleda ikkagi vaid väga kitsa uurimisküsimusega.
Tartu ja Tallinna ülikoolis viimasel neljal aastal kaitstud doktoritöödest on siiski veel enamik monograafilised, kuid just eesti kirjanduse alal on saanud tavaks artiklipõhine väitekiri (TÜ ainsad eesti kirjanduse alal kaitstud tööd olid artiklipõhised, seevastu kõik vene kirjandust puudutavad monograafilised).
Monograafiline uurimus nõuab teistmoodi mõtlemist ja haaret kui artikkel. Kui seda oskust doktoriõppes ei harjuta, ei kirjutata monograafiaid ka edaspidi. Nii on Eestis ilmunud viimase viie aasta jooksul vaid viis kirjandusteaduslikku monograafiat, millest kõik siiski ei vasta teadusliku monograafia kriteeriumidele (neid ei ole eelretsenseeritud) ja vaid ühe neist on kirjutanud praegu Eesti teadus- ja arendusasutuses töötav kirjandusteadlane – üks 85 kirjandusteadlase seast. See on tõsine erialane probleem.
Monograafiliste uurimuste asemel avaldavad Eesti kirjandusteadlased (sh ma ise) tohututes kogustes artikleid Eesti ja maailma eelretsenseeritavates ajakirjades, sest nende alusel jagatakse instituutidele baasrahastust. Seejärel annavad teatud aja tagant välja oma artiklite kogumiku, mis ei too uut teadmist, vaid konverteerib teinekord ka mis tahes laadis artiklid (nt arvustused) pealtnäha (ja ETISe klassifikatsiooni järgi) teaduslikuks väljaandeks. Aga artiklikogumik, olgu teadusartikleid või arvustusi koondav, ei ole monograafiline uurimus, see ei asenda seda.
Kohanemist, ellujäämisstrateegia rakendamist, ei saa kirjandusteadlastele pahaks panna. Monograafiline uurimus võtab aastaid, kuid selle tegemiseks puudub aeg ja seesugust ettevõtmist ei soosi Eesti teaduse hindamiskriteeriumid. Ometi hinnatakse Eesti teadlasi väljaspool just monograafiliste uurimuste (raamatute, mitte artiklite) järgi.
Oodates põhjalikku Eesti kirjanduslugu
Laiapõhjalisemad uurimused on aluseks kirjandusloole. Kui „Eesti kunsti ajalugu“ on ilmunud kaheksas mahukas ja kaunis köites (1999–2025) ning 2025. aastal tuli välja „Eesti muusikaloo“ esimene köide (peatoimetaja Toomas Siitan), peab eesti kirjandus leppima endiselt Endel Sõgla toimetatud seitsmeköitelise „Eesti kirjanduse ajalooga“, mis ilmus aastatel 1965–1991 ning on kuni viimase köiteni mõjutatud nõukogude ideoloogiast, mida praegused tudengid aga enam kriitiliselt võtta ei suuda. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on ilmunud kaks üheköitelist kirjanduse ajalugu: „Eesti kirjanduslugu“ (2001) ja Cornelius Hasselblatti „Geschichte der estnischen Literatur“ (2006). Saksakeelne kirjanduslugu on küll tõlgitud ka eesti keelde, kuid mõeldud on see siiski saksa lugejale. Vajadus põhjalikuma akadeemilise eesti/Eesti kirjandusloo järele on suur. Praegu puuduvad Eestis niisuguse kirjandusajaloo koostamiseks vajalik rahastusmudel ja ressursid.
Eesti kirjanduse uurimiseks ei ole juba liiga kaua olnud rahastust. Praegusest kaheksast Eesti Teadusagentuuri kirjandusteadusele antud uurimistoetusest (sh järeldoktorid) pole ühtki, mis oleks mõeldud eesti kirjanduse uurimiseks. Suurem šanss on eesti kirjandusel juhtumiuuringuna rahvusvahelises võrdluses: neli ETAGi rahastatud projekti on võrdlevad, käsitledes muu hulgas ka eesti kirjandust. ETAGi taotlusi hindavad rahvusvahelised eksperdid väärtustavad uudsust – eesti kirjandusloo seisukohast olulised baasuuringud jäävad selle kriteeriumiga paraku joone alla. Leevendust pole toonud ka ministeeriumide teadus- ja arendusprogrammid: haridus- ja teadusministeeriumi programmi „Eesti keel ja kultuur digiajastul“ (2019–2025) raames ei ole rahastatud ühtki eesti kirjanduse projekti. Kultuuriministeeriumi teadus- ja arendusprogrammi (2023–2026) prioriteetide seas ei ole eesti kirjanduse uurimist ning programmi nõukotta ei kuulu ühtegi kirjandusteadlast. (Kes on küll koostanud kultuuriministeeriumi kultuuri toetava programmi ilma eesti kirjanduseta?)
Niisiis oleme seisus, kus värskeim eesti kirjanduse ajalugu on kirjutatud mitukümmend aastat tagasi ja saksa keeles. Meie vähesed eesti kirjanike monograafilised käsitlused on Thomas Salumetsa inglise keeles ilmunud uurimus Jaan Kaplinskist (2025) ja Juhani Salokandle soome keeles ilmunud monograafia Jaan Krossist (2009). Hea, et meil on sõpru, kes on ulatanud abikäe!
Mida teha?
Eesti akadeemiline kirjandusteadus ei ole oma ülesannete kõrgusel. Põhjuseks ei ole Eesti kirjandusteadlaste puudulik ettevalmistus või tahte puudumine, vaid rahastusmeetmete kriteeriumid: projektipõhisus (lühiajaliste kitsa fookusega projektide eelisseisund) ja suunatus rahvusvahelistele ekspertidele. Kuigi nüüdseks jagavad suurt osa teadusrahast ülikoolid ise, on rahajaotuse aluseks needsamad rahvusvahelistele ekspertidele suunatud kitsa fookusega projektid. Nii ei ole Eestis praegu ühtegi fondi, kust taotleda raha näiteks Jaan Krossi, Viivi Luige või Jaan Kaplinski loomingu uurimiseks. Me ju ei arva ometi, et neid uurimusi ei ole tarvis või et need ei ole meie kirjandusteaduses piisavalt moodne uurimisobjekt?
Teadusrahastuse puudujääki on asunud korvama tublid eraalgatused (nt Jaan Kaplinski ja Ene Mihkelsoni selts jagavad stipendiume uurijatele, on ka Postimehe raamatugrant) ja kultuurkapital annab välja Gustav Suitsu nimelist kirjandusuurija stipendiumi. Need on aga väikesed stipendiumid, mis ei võimalda läbi viia suuremahulisi monograafilisi ega ka kollektiivseid uurimusi, mis nõuavad infrastruktuuri (nt digitaristut, tehniliste spetsialistide kaasamist) ja mitmete meetodite keerukat kombineerimist.
Mida oleks vaja teha, et eesti kirjanduse käsi kirjandusteaduses paremini käiks? Kaht asja. Esiteks tuleks siduda eesti kirjanduse rahvusprofessuuriga üks doktoriõppe koht eesti kirjanduse uurimiseks (koht oleks tõesti lisaks, mitte ainsaks eesti kirjanduse doktorantuurikohaks aastas). Teiseks tuleb luua rahastusmeede eesti kirjanduse uurimiseks, kirjanike leksikoni koostamiseks ja Eesti kirjanduse ajaloo kirjutamiseks, mis küüniks vähemalt Endel Sõgla ettevõtmiseni ja mille teostamine nõuaks kogu eesti kirjandusteaduse koondumist ja pühendumist vähemalt kümneks aastaks, alates kontseptsiooni loomisest kuni teostumiseni.
Lõpetuseks rõõmsamalt: midagi on Eesti kirjandusteaduses ka hästi. Eestis on kuus kõrgetasemelist kirjandusteaduslikku või kirjandusteadust kaasavat ajakirja (Interlitteraria, Keel ja Kirjandus, Studia Metrica et Poetica, Methis, Philologia Estonica Tallinnensis, Slavica Revalensia). Seal avaldatakse artikleid mitmes keeles: eesti, inglise, saksa, vene, prantsuse, hispaania ja soome keeles. Kirjandusteadus on mitmekeelne kogu maailmas. Tulin äsja Luksemburgist väikekirjanduste konverentsilt, kus nimetati Tartus välja antavat, nelja töökeelega Interlitterariat Kesk- ja Ida-Euroopa parimaks kirjandusteaduslikuks ajakirjaks. See ülendas meelt. Eesti kirjandusteadlastel on rahvusvaheline haare ja kõrge maine. Ja Eesti kirjandus on mitmekesine ja huvitav kirjandusteaduslik uurimisobjekt, nii iseseisvana kui ka võrdlevas vaates.
Liina Lukas on Tartu Ülikooli võrdleva kirjandusteaduse professor ja Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni esimees.
