Jüri Järvet: „Kadunud Paul Keres ütles, et noorena oli kergem malet mängida, sest ta ei näinud nii palju võimalusi, mida vastane võib teha – nüüd ta näeb nii palju võimalusi. Ja ma tunnen ise, võrreldes ajaga, kui ma teatrikoolist tulin – kui palju ma nüüd esitan rollile küsimusi. Ka enda suhtes muutud nõudlikumaks, kahtlusi on palju rohkem, kas nii teha või nii teha.“¹

Vaatasin Nuutrumi esietendust „Paul – ettur ja kuningas“ Viimsi Artiumi suures saalis ja olin üsna … milline oleks siin kohaseim sõna? Ütleme: jahmunud. Kindluse mõttes ja kohusetundest vaatasin veel kord, kolmandat etendust 10. märtsil kultuurikeskuses Kaja. Jahmatus ei taandunud. Sealt edasi painas mind kui teatrivaatlejat ööd ja päevad üksainus küsimus: kirjutada vastukaja või mitte kirjutada – mis oleks kohasem?

Jüri Järveti külaskäik. Esialgu mõtlesin, et Andri Luup ei ole ehk niisuguse ajastunäidendi autoriks õige valik, et tema oma tugeva ja vallatu, isepäise absurdinärviga tabab vahest rohkem tänapäeva. Kuigi, kui nii võtta, on tegevusaeg 1949-1950 läbi imbunud ajastu ahistavast absurdist?! Aga siis ma sain tagantjärele targaks, et ennäe, Luup kirjutas ka libreto balletile „Keres“ (heliloojad Timo Steiner ja Sander Mölder, lavastaja Teet Kask, „Eesti Vabariik 100“ programmis, 2018). Lavastus jäi mul toona nägemata, aga kui nüüd libretot lugesin, taipasin, et mitmed sealsed motiivid on Luup draamavormi üle kirjutanud.

Nii ma muudkui kõhklesin ja kõhklesin. Kuni minuga juhtus midagi eriskummalist. Mind väisasid teatriloolised vaimud. Kõigepealt ilmutas end Jüri Järvet, aga tema oli võrdlemisi heatahtlik, kui muigas ja nentis: malet te ise mängida ju ei oska, nii et jätke kirjutamata ja saategi jälle rahulikult magada. Aga mina mõtlesin jonnakalt, et antud juhul malemänguoskus vist üldmuljet muuta ei suuda ja et kirjutamata jätmine oleks ju alistumine. Vestlesime pikemalt, tuli välja, et Järvet kiikaski seda lavastust üksnes male aspektist, temagi oli ebameeldivalt üllatunud, et näitemäng toimus ilma Paul Kerese osaluseta.

Ja me mõlemad Järvetiga leidsime, et Robin Täpp, kes mängib seersant Haraldit, oleks Kerese rolli täitsa kenasti sobinud. Lavalgi passitatakse Kerese fotot ju noormehe näo kõrvale. Veel olime ühel meelel, et sümpaatselt on kirjutatud ning lavastatud näidendi raam, kus vanaisa (Tiit Alte) mängib lapselapsega (Teo Leek) malet: näeme videoekraanil malelauda, malekella ja mängijate käsi; Tiit Alte hääl vanaisa rollis on selline muhe ja elutark. Kuidas ta lõpuks ütleb poisile, et sa võid olla esimene inimene, kes ajaloost õpib. Selles repliigis vilksatab korraks lootus.

Põhitegevus toimub ju Tallinnas Pagari tänaval, näidendi süngel tegevusajal aastatel 1949-1950 NKVD (hiljem KGB) peakorteris, kus kurjuse kaaludel vaetakse maletaja Paul Kerese saatust ja tulevikku. Kerest näeb põgusalt dokumentaalkaadrites, üht-teist tema elust jutustatakse ümber, aga ega sellele kõige trafaretsemale „igavese teise“ nimetusele suurt midagi ei lisata. Keres kui Eesti vabaduse sümbol räägitakse seejuures lahti liigagi sõnaselgelt.

Jüri Järvet soovitas mul malemängu õppima hakata, pajatas paar salakrutskiga mõistulugu ja lahkus elegantselt kummardades. Ma ei jõudnudki temalt küsida, et kas ta televusserit ka vahel ajaviiteks vaatab oma pilvepiirilt või kus iganes ta on. Oleksin soovitanud, et paar aastat tagasi tehti portreefilm „Paul Keres. Kuningas“ (stsenarist Hannes Rumm, režissöör Toomas Lepp, Delfi Meedia ja Artefilm 2023). Ja seal on ka lavastuslikud stseenid, Eero Epneri kirja pandud ja Rainer Sarneti lavastatud, Mikk Jürjens mängib Paul Kerest ja Indrek Sammul rafineeritud NKVD kindralit, et see vaimne duell mõjub stiilselt.

Jeekimid ENSV dramaturgiast. Aga siis läks asi puhta hulluks: öösiti saabusid nemad. Kummitused. Tumedad, pahaendelised jeekimid ammusest ENSV dramaturgiast. Oi-oi-oi, neid laekus karjakaupa. Kõige enesekindlamalt trügisid esiplaanile August Jakobsoni ja Egon Ranneti näitemängude tegelased. Oh sa tuline jutt, kuidas neile see Nuutrumi lavastus istus! Eriti negatiivsetele kangelastele ja meesterahvastele, positiivsed ei tükkinudki esiplaanile, naistegelased jäid sootuks tulemata. Püüdsin mõnega areldi polemiseerida, aga no lihtne see küll ei olnud. Siis katsusin neid metsalisi minema peletada, kõiksugu koduse nõiakunstiga, olen selleski saamatu, aga tasahaaval nad ikka taandusid.

Viimaks osutus kõige visamaks tüübiks Johannes Raiesmik. Kui keegi veel miskipärast peaks mäletama või on hiljuti lugenud: too julm mõrtsukas Egon Ranneti draamast „Kadunud poeg“ (1958), ta maskeerus seal nõukogude kaevuriks. Kui Mati Unt viimati „Kadunud poja“ lavastas, aastal 2001, vaimukalt paroodilisena, siis mängis Raiesmikku Rein Oja. Aga ei, see vennike, kes mind külastas, polnud põrmugi tema moodi. No vot, tuli välja, et Raiesmikule meeldis kangesti juba „Naisteranna needus“ (autor Sven Karja, lavastaja Jaanus Nuutre, suvelavastus Eisma Sadama paadikuuris). Ma nii moepärast pobisesin väheke vastu, et minu arust ka seal tuli kohati ette veidrat räiguse esteetikat ja mineviku väänamist, aga tema seepeale irvitas võidukalt, et publik vaatab juba neljandat suve vaimustusega ja naised mängivad hiilgavalt. Ja mina panin seepeale suu lopsti kinni ja aina noogutasin malbelt kaasa.

No Raiesmiku lemmiktegelaseks osutus miskipärast NKVD alampolkovnik Viktor, keda mängib Indrek Saar. Tibake kummaline, kas pole, sest ideoloogialt peaksid nad ju kuuluma vastasleeridesse. Aga eks lurjus tunne lurjust. Raiesmikule suisa imponeeris, kui täielik psühhopaat Viktor oli, teda lausa lummas ja tegi kadedaks, kui jälgilt Viktor naisi kohtles. Ma siis otsustasin, et jätan oma mõtted heaga enda teada. Mõtlesin, et Indrek Saart on ikka rõõm laval näha, ta mängib ju nõnda harva. Ja jääb intelligentseks, omal isikupärasel kombel sarmikaks ka sihukeses üheplaanilises lavaelus, kus huumorit ega eneseirooniat kuigivõrd ei lasta mängu kaasata.

Seersant Harald, keda mängib Robin Täpp, käis kaevur Raiesmikule närvidele, ta karjus mulle näkku, et oleks sihukese isehakanud Hamleti oma käega maha kõmmutanud – samas, mulle näis, et Raiesmik ei ole William Shakespeare’i teosega eriti kursis. Aga ma täpsustavaid küsimusi targu ei esitanud. Üldse näis Raiesmik pahaks panevat, et nood seal laval muudkui vehivad relvadega, aga kuhu jäävad laibakuhjad. Ja miks ei näidata piinamisi kõrvalruumides, milleks need ekraanid siis on! Ma oleksin võinud ju diskreetselt vihjata, et kas mitte tema ise ei kuuluks piinatavate kilda, aga ei pidanud sedagi tarvilikuks. Tundsin, kuis rindejoon ähmastub.

Jahmatav resultaat. Jäin hoopis endamisi juurdlema, kuidas mulle näis, et ajalooline loogika ja inimlik psühholoogia ei ole lavastajale olnud primaarsed. Et stseenide ja reaktsioonide efektsus on paelunud teda rohkem kui usutavus, kui terviklik inimene, kui pisimgi reaalsusetaju antud tegevuspaigas, Pagari tänaval. Ja et just see ilmselt muutiski resultaadi nii … jahmatavaks.

Ma naistegelaste kohta Raiesmikule lisaküsimusi ei esitanud. Pelgasin nilbeid vastuseid. Mul endal hakkas naisnäitlejatest natukene kahju. Mitte sellepärast, kuidas Viktor neid lohistas ja väntsutas, see käib professionaalsete oskuste juurde, aga ennekõike sellesama psühholoogilise ebausutavuse pärast. Eriti keeruline on leida elementaarsetki loogikat kunstiajaloo tudengi Heidi meeleolumuutustes, hirmu ja hulljulguse imelikes variatsioonides, kuigi Saara Pius mängib Heidit ju omamoodi veetlevalt. Ei hakka siinkohal eraldi (h)arutama Heidi ja Haraldi armumise lugu, sellest hoovab mingit seebika jaburust. Ja kui siit edasi mõelda, kui oletada, et see ongi publikule meelepärane, siis tuleb tunnistada, et minul hakkab natukene jube … Lavatekstis kordub küsimus: kas te olete naiivne või mängite naiivset? Kellelt peaks seda küsima vaataja, kui retooriliselt või irooniliselt?

Natali Väli mängib Viktori naist Annat, tumedat, Karjala kange kaelaga, nagu ta ise võidukalt ütleb. Nii Hamleti kui ka Tšehhovi mängutoomine muundub veel omaette ooperiks. Vaatasin seda naiste solidaarsuse stseeni, kui Anna sensuaalselt juuksed vallandab ning nad teineteist kui õekesed embavad ja šokist toibudes lohutavad – meenus, kuis näitlejannad ongi koos mänginud Tšehhovi „Kolmes ões“, Andres Noormetsa lavastuses oli Saara Pius Irina, Natali Väli hoopiski Nataša („3 õde“, Rakvere teater, 2014). Nüüd ihkab Moskvasse üksnes alampolkovnik … ei, hoopiski mitte Veršinin, vaid Viktor, kelle jaoks suunamine Pribaltikasse üdini alandav.

Kunstnik Liisa Soolepp ja valguskujundaja Targo Miilmaa on loonud üsna karge mänguruumi, kõneka punase ukseraami ja malelauaga seinal, nurgas kujundlikult hall Nõukogude Eesti lipp, mis viimaks hakkab ka lehvima; Tobias Tammearu muusikaline kujundus oma kriipivate pinevushelidega võimendab või leevendab sündmusi tundlikult.

Kaevur Raiesmik oleks tahtnud veel tükk aega lobiseda, kiita üksiti oma autorit ja kurta, et miks teda enam lavale ei lasta … Aga õnneks laulis kusagil õige lähedal kukk – kustkohast ilmus kukk järsku Pelgulinna, pole aimugi, ometi mulle näis, et see kikas kires Jüri Järveti häälega! Raiesmiku vaim lendas viuhti aknast välja. Raamaturiiulist maha kukkunud Egon Ranneti näidendid lükkasin tahapoole peitu.

Tuulutasin toa kurjadest vaimudest priiks, õhus oli tunda kevadet. Ise mõtlesin, et „Paul – ettur ja kuningas“ muutub teises vaatuses tõesti nõnda jaburaks, et hea tahtmise korral võiks kahtlustada 1940. aastate lõpu või 1950. aastate alguse draamade absurdini viidud paroodiat. Seda toetaksid näiteks plakatlikud misanstseenid. Jah, absurd võikski toimida, kuid see eeldaks tuntavat sarkastilist ja tarka kõrvalpilku, mis otsusekindlalt surmaks naivismi. Ja ikkagi jääks õhku üks küsimus: mis puutub siia Paul Keres? Nii et etturid võiksid möllata – kui seda Kerest ees ei oleks …

Jüri Järvet: „Mul kunagi ei lähe meelest … Ma olin võrdlemisi noor näitleja Draamateatris, Ilmar Tammur lavastas „Ljubov Jarovajat“ ja võttis mind ükskord abiks. Ma tegin proovi Ants Eskolaga, Tammurit ennast ei olnud. Oli selline stseen, et pärast seda, kui politseimeister Kutov ära läheb, Ants Eskola Jarovoi ütleb talle järele: „Ah nii … Hea küll.“ Ja tunned, et Ants Eskola ütles „ah nii hea küll“, aga selle „ah nii“ ja „hea külli“ vahel peab ju midagi olema. Ma ütlesin talle seda. Eskola vastas, et jaa, ta teab seda, ta on mõelnud sellele. Ja pakkus mulle viis varianti, kuidas seda öelda. Need kõik olid suurepäraselt, meistri moodi tehtud. Ja Eskola ütles: „Aga ma ei tea veel, misukest valida …““.²