Nii pole veel tuldud! Meie 148-liikmelisse Eesti lavastajate polku (just nii palju on liikmeid Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liidus ning kuna peaaegu kõik dramaturgid juba lavastavad ja paljud lavastajad peavad end kirjanikeks, siis pole siin tõesti vahet). Nimetasin hiljuti ühes intervjuus, et kahest kõrgkoolist tuleb igal aastal kolm-neli lavastajat juurde, ja kui ajakirjanik küsis, kui palju meil praegu tegelikult lavastajaid on, siis järeldas pärast minu jäetud pausi ise, et … kümmekond! Ta nimelt ei teadnud, et 2025. aastal tegutses meie kutseliste teatrite proovisaalides 130 sõnalavastuse väljatoomisel koguni 91 inimest.
Aga tuua oma bakalaureuselavastus välja Eesti Draamateatris, kusjuures sellele eelnes assistenditöö Andrus Vaariku juures Estonias („Nahkhiir“) ja Tiit Ojasoo juures Eesti Draamateatris („Kuningas Ubu“) ning esietendusega samaaegne assistenditöö Ene-Liis Semperi juures Unibet Arenal („Kus oled sina?“), siis pole midagi sellega võrreldavat tõesti veel juhtunud. Nii et selline pisiasi nagu Jan Kausi novelli „Kangelane“ põhjal Piibu ja Tuuduga loodud diplomilavastus (kooli lõpetamiseks poleks rohkem vaja olnudki!) võib jääda märkamata, pealegi kui seda „publiku tungival nõudmisel“ enam ei mängita.
Aga et ka laiemalt aru saadaks, kellest jutt käib: see on sama noormees, kelle peale suvel laulupeorongkäiku ekraanilt jälgides vihastasite, sest too näitas reporterina ennast alati just siis, kui lootsite oma sugulasi seal marssimas näha. Jah, Oliver Reimann (23), kes kirjutas juba oma lasteaia lõpuraamatus, et tahab saada lavastajaks. Ja ongi nüüd saanud, kuigi diplom veel saamata. Julgen pärast Eesti Draamateatris nähtud esietendust seda kinnitada täie vastutustundega, ning paistab koguni, et kisub sinna esikümne hulka!
Julge pealehakkamine olevat ju pool võitu, aga julgustükk on muidugi võtta lavastamiseks proosateos autorilt, kes on lühikese ajaga tõusnud peale prantsuse ka maailma kirjanduse kuumimaks nimeks (tema teosed on tõlgitud 23 keelde) ning kellega kohtumisele lookles sel kevadel Tallinna Kirjanike Maja uksest välja sajameetrine järjekord. Sõbruneda temaga ning käia tal Pariisis ja Berliinis külas on aga juba midagi enamat kui julgus. Arvestades, et Édouard Louis’ (33) proosateosed on lavale kandnud tänapäeva Euroopa teatri tähtlavastajad Ivo van Hove ja Thomas Ostermeier, on ju selge, et see ei saa puududa ka meie Eesti Draamateatri (mitte Von Krahli teatri või Kanuti gildi saali!) afišilt. Võib vaid imetleda, et Reimann jõudis siin nooremast Toomperest ette.
Lavastamisel peituvat pool võitu õiges osade jaotuses. Hilje Murelist ja Erling Edingist sobivamaid näitlejaid oleks neisse osadesse raske leida kogu Eesti teatristki, nii on Reimannil käes ka teine pool ning arvustuse võiks siinkohal võidupärjaga lõpetada. Kuna aga näitlejad ootavad kindlasti midagi ka nende kohta käivat ning ega Reimanngi võidupärjale lebama jää, püüan siiski midagi lisada.
Hilje Mureli näitlejaslepp on rohkem kui sada rolli laval, filmis ja teleseriaalides. Ta rollipalett on traagikast koomikani, ent eks see teegi heast näitlejast väga hea. Murel on unikaalne aga just selle poolest, et kui materjal vähegi võimaldab, tahab ja suudab ta leida igas rollis nii traagilist kui ka koomilist, see tähendab, toob meieni reaalse ja kaasaelamist võimaldava inimese.
Jälgides nüüd viletsuse ja meeste vägivalla all kannatavat Monique’i, tekkis mul algul huvi, kas lavastaja julges autorile öelda, et tema ema rolli on valitud näitlejanna, kelle hiilgeosaks oli kunagi Marilyn Monroe muusikalis „Marilyn“? Kuni ma järsku tunnetasin, et see grimmita laval kakerdav prantsuse töölisnaine polegi nii kaugel tollest prožektorite vihus seelikut lehvitanud Ameerika nukukesest, sest Murel oli oma mängus leidnud mõlemat naist ühendava joone – iha mülkast välja murda. Seejuures mitte ainult soovi, vaid ka tahtejõu muutuda ja saada neile määratud saatusest suuremaks. Hilje Murel loob oma rolli väikestest detailidest, täpsetest reaktsioonidest kohati jõhkraks muutuva poja kaugenemisele, kuid suudab temast kinni haarata ja minu arvates just poja eeskuju abil ka ennast lõpuks päästa lootusetuna näivast elurutiinist.
Kui Monique’ile on dramatiseerijad suutnud ajalistele edasi-tagasi hüpetele vaatamata luua jälgitava elukaare, siis Eddy roll on algmaterjali tõttu nii näitlejale kui ka publikule just arusaadavuse mõttes palju komplitseeritum. Tuletagem meelde, et lavastus põhineb selle kirjutamise ajal juba Pariisis elu nautinud 29aastase autori dokumentaalsel proosamonoloogil oma ema elukäigust. Dialoogid ses tekstis puuduvad ning need on loonud Reimann ja tema konsultant Priit Põldma (saladuseks on jäetud, kuivõrd olid neil kasutada teose senised teatriversioonid). Dramatiseering on väga autoritruu ning tunnustus lavastajale, et ta pole veel ennast ise hakanud päris kirjanikuks pidama ja on palunud appi meie teatriilmas Louis’ga võrreldava kiire tähelennu teinud Põldma (32).
Oma kursuse esimest Panso preemia laureaati Erling Edingut (23) teab teatrivaataja peategelase Winston Smithina Taavi Tõnissoni lavastuses „1984“ ja ekstsentrilise emand Ubuna Ojasoo-Semperi „Kuningas Ubus“, televaataja muidugi ERRi sulgemisähvarduseni viinud Marta Kaheksandana Jüri Naela identiteedikabarees. Nüüd näeme lavakunstitudengit, kes on riigi esinduslaval jõudnud psühholoogilis-realistlikult meisterliku (ja väliselt muide Édouard Louis’ga sarnase) rolliloomeni.
Et tagakiusatud teismeline gay-nooruk ja end viieteistkümne aastaga intellektuaalse kõrgtasemeni üles töötanud literaat nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt laval alati piisavalt ei eristu, pole etteheide näitlejale, vaid pigem lavastajale ja eelkõige dramatiseeringu autoritele.
Tegevuse katkestamine publikusse pööratud autorimonoloogidega võinuks olla kontseptuaalsem ning ehk teadlikult anda ka näitlejale võimaluse kahe erisuguse inimese kehastamiseks, mida 12aastane Eddy Bellegueule ja 31aastane Édouard Louis ju ka tegelikult on. Selle puudumise tõttu on varjutatud ka tõsiasi, et Monique ei vea end mülkast välja mitte vaid sisemise vedru survel, vaid ikka ka poja sooritatud muutumise eeskujul, sest ärgem unustagem, et Catherine Deneuve’iga tutvustas Monique’i siiski tema kirjanikust poeg.
Britta Sollile, kes mängib lavastuse kolmandat tegelast Angélique’i, pole mänguliselt samuti midagi ette heita, küll aga veelgi enam dramatiseerijaile, sest kardan, et tema rollis ette võetud ajalised edasi-tagasi hüpped võivad selle tegelaskuju funktsiooni Monique’i perekonnas teha vaatajale üsna arusaamatuks, kui algmaterjali ei tunta.
Kristjan Suits on tegevuspaiga loonud naturalistlikult täpseks, mõtlema paneb Prantsusmaa XXI sajandi alguse alamkihi köögimööbli üks ühele vastavus Eesti NSV kõrgema keskklassi köögimööbliga. Oodanud oleks ehk Suitsu kujunduses nii sagedast lavapildi totaalset muutumist seoses karakterite totaalse muutumisega.
Ja lõpuks: kavalehel on ära toodud Isabel Mari Jezierska lühiessee „Vaesusest Eestis“. Seal on öeldud, et 2024. aastal elas Eestis suhtelises vaesuses 42 300 last ning absoluutses vaesuses 11 800 last, need on meie Eddy Bellegueule’id. Tahaks uskuda, et lavastuse loojaid ja eelkõige Oliver Reimanni huvitasid eelkõige need lapsed ja nende vanemad, mitte niivõrd glamuurne tutvus Édouard Louis’ga. Kui see nii on – siis südamest tere tulemast eesti lavastajate ridadesse!
