Eve Annuk, Elu kui tekst. Artikleid aastatest 1995–2023. EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost 12. Toimetanud Kanni Labi, kujundanud Kalle Müller. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2025. 348 lk.

Aga me olemegi ju ikka ja alati omas ajas, üha oleme. Päev päeva järel, ajastu ajastu järel.

     Aino Pervik¹

Inimene on aheldatud oma aega ja bioloogilisse olemusse. Oma kehalisuses elab ta oma ajas, langetab otsuseid ja valikuid teadmata, mida toob tulevik, ja saades vaid Hamleti kombel tõdeda: „Kui see juhtub nüüd, ei juhtu seda enam pärast; kui see ei juhtu pärast, juhtub see nüüd; kui see ei juhtu nüüd, siis ükskord juhtub see ometi: valmisolek on kõik.“² Selles valmisolekus tehtud valikutest ja otsustest moodustub minevikust läbi oleviku tulevikku viiv rada, millest saabki inimese elutee või elulugu.

Inimene kui tekst

Eve Annuki kogumiku „Elu kui tekst“ teoreetilisi sihte seadvas samanimelises avaartiklis sedastatakse, et „ajalugu loovad inimolendid, kelle tegevus määrab ajaloo kulgu“ (lk 13). Ja nii nagu ajalugu on narratiivse struktuuriga, on seda ka inimese lugu: „[B]iograafia kui tekst ei samastu biograafia subjektiks oleva inimese eluga. Biograafia tekstuaalsus tähendab, et biograafia allub tekstide loomise loogikale: biograafia on narratiiv, jutustus kellegi elust, mille puhul pole oluline mitte ainult see, mis on kirjutatud, vaid ka (või isegi eelkõige) see, kuidas on kirjutatud“ (lk 15). Üks olulisi aspekte Annuki käsitlustes ongi arusaam, et inimene on alati tekst, mida kujundavad ajastu diskursused. See tähendab, et indiviidi identiteet ei ole autonoomne ega ajatu, vaid sõltub ajas domineerivatest narratiividest (nt ideoloogiad, soorollid, kultuurinormid).

Selle mõttekäigu ilmekas näide on seni eesti kirjandusloos perifeeriasse jäänud Ilmi Kolla (1933–1954). Raamatus on üsna ulatuslikult käsitletud ka Lilli Suburgi pärandit, rääkimata paljude teiste autorite omast – uurija haardest annab aimu kas või nimeregister –, kuid just Kolla on Annuki üks peamisi uurimisobjekte, kelle kohta ta on kirjutanud ka doktoritöö³. Kogumikku valitud artiklite puhul tuleb ilmekalt välja, kuidas on kujundatud idealiseeritud kuvand Ilmi Kollast kui infantiilsest ja (tütar)-lapselikust õrnast poetessist. Niisugune kuvand oli määratud ajastu (ideoloogilistest) raamidest ja naise (stereotüüpsest) rollist ühiskonnas, kuid seejuures „on mööda mindud ka ta luule diskreetsest, kuid mõnes avaldamata luuletuses ka avameelsest erootikast. Kollas taheti näha ja nähti last, mitte noort ja varaküpset naist“ (lk 145).

Kolla puhul on olulisel kohal ka biomütograafia ehk „biograafia, mille lahutamatuks osaks on müüdid autori kohta, nii et faktid ja tõlgendus on omavahel lahutamatult segunenud“ (lk 20). Biomütograafias on olulisel kohal n-ö hea surm, eelistatavalt noores eas (lk 21). Needki tingimused on Kolla puhul täidetud, kuivõrd ta suri noorelt, vaid 21aastaselt tuberkuloosi, romantiseeritud ja mütologiseeritud haigusse, millel on haiguste mõttelises hierarhias kõrgem koht kui näiteks vähil (lk 155).⁴ Nii vormubki kuvand õrnast, kunstiinimeste haigusse hääbunud noorest poetessist.

Kogumiku autor ei võta siiski omaaegsete biograafide suhtes Kolla-käsitluste puhul ega muljalgi nahutavat või etteheitvat hoiakut, vaid säilitab teaduslik-uurijaliku distantsi. Kogumiku käsitlused ei ole emotsionaalselt laetud ega hinnangulised (seda võib naisküsimuste käsitluste puhul nii mõnigi kord täheldada). Näiteks märgib Annuk: „Nõukogude aja ideoloogilises kontekstis ei olnud ilmselt võimalik Ilmi Kollast teisiti kirjutada – Kolla elu- ja loomingu lugu tuli luua ja kohandada vastavalt ajastu ideoloogilistele ja esteetilistele kategooriatele ja nõudmistele“ (lk 151). Nii autor kui ka uurija, aga samuti uurija uurija, tegutsevad omas ajas.

Miks nad nii otsustasid?

Valvet ajastu ideoloogiliste ja esteetiliste kategooriate vastavuse üle pidasid Nõukogude ajal kriitikud ja kirjanduslikud konsultandid, kelle ülesanne oli muu hulgas noorte autorite ideoloogiline kasvatamine.⁵ Selles aspektis ilmneb selge vastuolu Kolla luulele iseloomuliku ja ajastu stalinistliku kaanoni vahel: „Ilmi Kolla luule pärisosaks oli nukrusega varjundatud lüürilisus, intiimsus, armastuse- ja õnneigatsus, romantiline loodustunnetus – kõik see, mis on alati kuulunud poeesia igipõliste teemade hulka, kuid mis stalinistlikul ajastul oli põlu all“ (lk 188). Ühtlasi tuleb ilmekalt välja, et Kolla tegi vahet endale kirjutatud luule ja avaldamiseks mõeldud luule vahel, mis näitab, et ta „valdas ajastu retoorikat, olles vägagi teadlik erisugustest diskursiivsetest piiridest“ (lk 134).

Kolla kirjutas ajastu vaimus luuletusi, et teenida – „teen raha“, nagu ta ise on sõbratarile kirjutanud (lk 217). Või siis vildelikult⁶: rida oli raha ka Nõukogude ajal. Kogumikus tutvustatakse toonast honoraripoliitikat. Omaaegsed honorarid olid võimsad: juba legendaarseks on saanud Kolla neljarealise stroofi eest saadud honorari ja tema ema kolhoosis teenitud kuupalga kõrvutus (vt lk 217). Kui võtta siia kõrvale näiteks eelmainitud kirjanduslike konsultantide palk (näiteks 1950. aastate algul said konsultandid 1700 rubla kuus, keskmine kuupalk aastal 1950 oli aga 63,8 rubla⁷), siis tõusevad nõukogulike tekstide loomise taga fookusse sootuks maisemad stiimulid. Annuk nendibki, et sageli räägitakse nende puhul, kes läksid Nõukogude võimuga kaasa, valikuvabaduse puudumisest ja ka ohvrirollist, mis „vabastab inimesed vastutusest, sest nad polnud süüdi asjade seisus“ (lk 206). Ta osutab, et ohvrirolli esiletoomine varjab ära selle, et sageli inimestel siiski oli valikuvõimalus ja nad langetasid otsuse rohkem või vähem teadlikult: „Valikute ajendiks võisid olla ka materiaalsed stiimulid, mis soodustasid konformismi ja võimuga kaasaminemist“ (samas).

Inimeste valikutest ja nende tagamaadest saab muu hulgas aimu privaatsfääri kuuluvatest allikatest. Elulugude ja mälestuste allikmaterjalina kasutamise problemaatikat on käsitletud ka selles kogumikus (vt nt lk 57). „Biograafi rolli faktide valija ja interpreteerijana ei saa alahinnata: just biograaf on see, kes faktide selekteerimise kaudu loob kujutuse teise inimese elust, mida traditsiooniliselt on mõistetud kui „tõde“ selle inimese kohta,“ on Annuk teisal arutlenud.⁸ Biograafi tööd iseloomustab seejuures „pinge faktide võimalikult kiretu kokkukogumise ja romaanile omase vajaduse vahel leida elule kuju ja tähendus“ (lk 17). Uurijad ongi tõlgendanud näiteks Ilmi Kolla kirju erinevalt, jättes kõrvale aspektid, mis ei sobi loodava kuvandiga. Seejuures esineb ka kirjade autor ise eri rollides, näiteks emale on ta kohusetundlik tütar ja sõbrataridele loominguindu täis noor naine: „Kolla kohandas oma „mina“ vastavalt kirja adressaadile [—]. Milline nendest minadest on „tõeline“ või kuivõrd kajastavad need minad subjekti erinevaid külgi?“⁹

Kuvandiloome ja -paine

Tõelisuse küsimus saadab ka fotosid. Artiklis „Kellele on foto adresseeritud? Fotod biograafiauurimise kontekstis“ on vaadeldud fotot kui illustratsiooni, mineviku konstrueerimise allikat, senise eluloo tõlgenduse muutjat, fotot kui lavastust (lk 27). „[F]otod ei ole minevikus juhtunu kujutised, vaid konstruktsioonid, mis toodavad teatud tüüpi, visuaalset versiooni ajaloost“ (lk 29). Teada-tuntud, nn ikoonilised fotod kujundavad ja kinnistavad autori üht kuvandit, ent avaldamata ja/või teadmata fotod võivad seda suurel määral muuta. Tartu kunstimuuseumi naissoost fotograafide näituse „Hõbetüdrukud“ tutvustuses toodi esile, et „fotod [on] alati tehtud teatud vaatepunktist ning parandatud autori või vaataja maitse­meele kohaselt“¹⁰ – sama nähtub ka Annuki kogumiku käsitlustest.

Kõigi nende teemade foonil on tähtis koht naisküsimusel, soodiskursusel. Kogumiku artiklitele on iseloomulik, et lisaks konkreetsele üksikküsimusele, mis on artiklis vaatluse all, jõutakse alati ka laiemale foonile, üldistavale tasandile. Üks aspekte, mis mitmest vaatepunktist lahkamist leiab, ongi naisküsimus.

Lähemalt on vaadeldud näiteks soodiskursust Nõukogude perioodil, mil „naistele olid küll garanteeritud meestega võrdsed õigused, kuid ametliku võrdõiguslikkuse retoorika varjus säilitasid elujõu patriarhaalsed arusaamad ja tõekspidamised, seda eriti privaatsfääris, kus säilis traditsiooniline rollijaotus“ (lk 69). Markantse näitena on toodud katke ühest intervjuust, kus sedastatakse: „Naine, kes on võimeline sünnitama, kuid ei soovi seda, on kindlasti sooliselt ebardlik. Olgu sotsiaalsed motiivid millised tahes“ (lk 78). Raamatu mõttekäigud ja ideed juhatavad tänapäeva, mil naise rolli ja eneseteostuse temaatika on jätkuvalt kord rohkem, kord vähem teravalt päevakorral. Ühtlasi on tänapäeva naise kuvandisse lisandunud uusi tahke: „Esikohale ei seata enam lihtsat tööd, vaid karjäärialaseid saavutusi või ettevõtjaks olemist. Seetõttu on tavalisel naisel selle kuvandiga palju raskem samastuda. Ent lisaks professionaalsetele saavutustele oma erialal peaks kaasaegne naine hakkama saama nii lastekasvatusega kui olema hoolitsetud ja seksika välimusega. Viimane aspekt – kapitalistlik surve olla iluteenuste tarbimise kaudu konkurentsivõimeline – on võrreldes nõukogude aja naise kuvandiga uus“ (lk 94).

Kuigi inimene on oma ajaga seotud, sellesse aheldatud, ei ole ta siiski täielikult oma aja määratud. Nagu näitab kogumikus käsitletud naisautorite elu ja looming: olemasolevaid tähendusi saab nihestada ja tõlgendada. Inimene võib oma ahelad enesele teadvustada ja neist osaliselt vabaneda.