Üle kümne aasta tagasi käis Aare Pilv välja kaasaloova kriitika hüpoteesi¹, lisades sellega kriitika tüpoloogiatele vastuvõtva, tõlkiva ja kaasaloova kriitika jaotuse. Need pole tema sõnutsi niivõrd tüübid, kuivõrd „kriitilise hoiaku võtmed“ või „kunstiteosega suhestumise viisid“. Kui haarata kinni viimasest ehk kunstiteosega suhestumisest, võiks kaasaloova lähenemise printsiibi sedapuhku üle kanda hoopiski (klassikalise) muusika interpretatsiooni konteksti, sest nii nagu kriitik saab kunstiteost kaasaloovalt tõlgendada, saab ka interpreet teost kui muusikalist teksti kaasaloovalt interpreteerida ehk samuti sõna otseses mõttes loovalt tõlgendada.

Kuivõrd Pilve sõnutsi on kaasaloov kriitika teose edasi- või taasloomine ning kunstiteos on sellisena „teatav eluakt, suhtlussündmus, mis ei vaja niivõrd või ainult nautimist või tõlgendamist, vaid teatavat vastastikusust“, võiks ka muusikateos interpreedile olla suhtlussündmus, mil luuakse teost justkui kaasa ja edasi, mitte pelgalt ei esitata seda. Kuigi selline kaasaloovuse printsiip võib interpretatsioonikunsti kontekstis paista elementaarne, ei saa mööda tõigast, et iseäranis klassikalise muusika puhul – olgu klaverisonaat või ooper – seistakse sageli silmitsi nn reetmishirmuga, mis ei lase muusikat julgelt ja veenvalt edasi luua. Siinkohal tulevad mängu erinevad etalonid ja ideaalid ning arusaam klassikalise muusika kaanonist kui pühast graalist, millega interpreet kui pelk profaanne vahendaja peab väga ettevaatlikult ümber käima.

Selmet küsida, kas ja miks peetakse vahel klassikalist muusikat elitaarseks kunstivormiks ning püütakse legitimeerida selle kultuurilist või moraalset üleolekut, võiks tähelepanu pöörata hoopiski sellele, kuidas ja kuhu positsioneerub see tänapäeva kultuurimaastikul. Täpsemini, kes ja miks võiks klassikalise muusika kontserdile üldse minna ning mida sellelt oodata.

Juba ammu on räägitud, et (nooremat) publikut ei tõmba need pühakojalaadsed kontserdisaalid oma museaalsete kontserdikavadega: „tänane muusikakuulaja ei tule enam tingimata pidulikus harduses kuulama heliteoseid [—] ta on minetamas pühalikku aukartust Autori ja Teose suhtes.“² Ründamata lääne kunstmuusika kaanoni suurmeistreid ning panemata kahtluse alla nende loomingu väärtuslikkust, võikski aga publiku järelkasvu huvides siinkohal rääkida nn kaasaloovast interpretatsioonist kui võimalusest hoida seda traditsiooni elusa ja värskena, et sellega paremini suhestuda ning seeläbi ka järelkasv kindlustada.

Tänavu veebruaris pöörati neile teemadele tähelepanu Eesti muusika- ja teatriakadeemias peetud foorumil „Kontserdikorraldus kui interpretatsioonikunsti lahutamatu osa“.³ Näiteks tõid nii Saale Fischer kui ka Maarit Kangron seal tänuväärselt välja, et kui Lääne-Euroopas on klassikalise muusika kontsertide publik eeskätt kõrgharitud ja jõukas pensionär, siis Eestis pole pensionäridel selleks sageli isegi mitte majanduslikku võimalust. Pealegi pole uudis ega saladus, et Eestis on kõige kultuurilembesem keskealine kõrgharitud naisterahvas, kes käib peale klassikalise muusika kontsertide ka teatris ja loeb raamatuid. On selge, et klassikalise muusika publik vananeb ja kahaneb võõrsil, aga ka siin. Muidugi võib pärida ja vaielda, kuidas ja millal tekib üldse klassikalise muusika kuulamise harjumus ehk kas küsimus on siin põlvkonnas või lihtsalt vanuses. Kui teistes Euroopa riikides on selle taga aastasadade traditsioonid ja harjumused, siis meitel saab ERSOgi alles saja-aastaseks.

Liiatigi võiks küsida: kes peaks klassikalise muusika järelkasvu pärast südant valutama? Keda see peale erialainimeste veel huvitab? Eestis paistab, et klassikalise muusika valdkonna arutelud ei ole nii laiapõhjalised ja kaasavad kui nii mõnegi teise muusikažanri või kultuurivaldkonna omad. Kas ka selle taga on mingi immanentselt omaks võetud arusaam klassikalise muusika privilegeeritud positsioonist, mis on nii iseenesestmõistetav, et ei vaja tõestamist? Või ei huvita see lihtsalt enam nii paljusid? Aga miks siis räägitakse rahvusooperi Estonia juurdeehitusest ja muust moel, nagu oleks samamoodi iseenesestmõistetav, et sellisele muusikale, olgu uues või vanas majas, publikut jagub – mitte ainult homme, vaid ka kümnendite pärast? Selliseid olulisi objekte ei ehitata ju ainult paarikümneks aastaks või niikauaks, kuni veel viimanegi klassikalise muusika kontsertidel käiv generatsioon on lahkunud.

Hiljutisest muusika kuulamise uuringust⁴ tuli välja, et Eestis käib live-muusika üritustel kõige rohkem inimesi vanuses 15–29. Kuid kui paljud neist satuvad näiteks klassikalise muusika kontserdile? Ehkki üleüldse kuulatakse muusikat üha vähem teadlikult, seisab igasugusele live-muusikale ligipääsetavuse ees ka pragmaatilisi tegureid, olgu see kultuuriürituste käibemaks – mida meil ei ole langetatud!⁵ –, kontserdipaikade valik, turundusstrateegia või mis tahes. Kuid klassikalise muusika puhul on siin muu kõrval põhitähtsusega kontserdikava ja interpretatsioon. Vaja oleks, et klassikalise muusika teost ei käsitletaks enam kivisse raiutud etaloni, vaid elava nähtusena, suhtlussündmusena, mida interpreet kaasa ja edasi loob. Ka mainit foorumil toodi välja, et noorema põlvkonna interpreedid räägivad sageli kontserdi ajal publikule neist teostest, mida nad esitavad: milline on nende taustalugu või mida need muusikutele tähendavad. Just selline vahetu suhtlus publikuga ja sellesama kaanoni kaasaloov interpreteerimine aitavad kuulajal muusikaga paremini suhestuda ning seeläbi seoseid luua ja huvi tekitada.

Tänapäeval ei peaks enam domineerima dogmaatiline arusaam, et mida rohkem interpreet teose kohta ütleb, seda enam väheneb teose väärtus (teos peab ju ometigi ise enda eest kõnelema). Veel enam seepärast, et oskus teost kaasa ja edasi luua, rääkida lugu on sageli olulisem kui perfektne tehnika või virtuoossus. Nagu ütles Maria Faust saates „Plekktrumm“: oluline on, kuidas sa loo jutustad, kuidas sa sellega selle inimese kätte saad – tehnikat suudab [õppida] igaüks. Viimaks ei saa mainimata jätta, et publik on sageli teadlikum, kui arvatakse, ning kontserdikorraldajad alahindavad publikut. Sealhulgas alahinnatakse noort publikut, kellest puudust tuntakse ning kes tegelikult tahaks küll kontserdile minna.