Kultuurkapitali arhitektuuri valdkonna elutööpreemia laureaat, arhitektuuriajaloolane Ants Hein vaatab mõisaajale tagasi suure uudishimuga. Arhitektuuri kõrval pakub talle ühtmoodi huvi nii mõisnik kui ka talupoeg. Kõrvuti mitme mõisa monograafiaga ongi nüüdseks ilmunud ülevaateid vanaaja pulmakommetest ning mõisate söögipoolisest ja -kommetest. Oma hubases Tallinna vanalinna kodus avab Hein auhinna saamise puhul pisut oma mõttekäike ja jagab entsüklopeedilisi teadmisi.

Alustame algusest. Läksite Tartu Riiklikku Ülikooli ajalugu õppima 1971. aastal. 1976–1978 tegi Eesti NSV Riikliku Ehituskomitee Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimise Instituut Helmi Üpruse ja Juhan Maiste eestvedamisel mõisate inventeerimise välitöid. Kas võib öelda, et baltisakslased ja mõisaarhitektuur tulid teemana noorele ajaloolasele ise kätte?

Jah, õige järeldus. Nagu meil kõigil: juhused ja asjaolude kokkulangemised. Mõisad kui sellised …

Ainuüksi talupoegliku tarkuse najal ei saaks mõisatega üldse tegelema hakatagi. Kollektiivne mälu saab ulatuda tavaliselt ainult paari-kolme põlvkonna tagusesse aega. Üldjuhul võib seista meeles reaalsel, tõsielulisel kujul ainult see, mida ollakse kuulnud oma vanaisadelt-vanaemadelt, kõik see, mis sealt tahapoole jääb, on juba pärimus, müüt või muinasjutt. Praegu on olnud kombeks üldjuhul rääkida mõisatest juba kui ainult mingisugustest Euroopa kultuuri märgistustest siinsel maal, mõnel uhkeldavamal tunnil nähakse neis kogunisti kui Rooma küngastelt ja Pariisi eesaedadest siia kandunud pehmet tuulepuhangut. Pole aga ju kuigi kaugel minevikus see aeg, kui neist on lauldud ja räägitud ainult kui põrguhaudadest või ka näiteks kui pisemate piinapinkidest, suuremate surmapaikadest. Tammsaarelgi on jutustuses „Kaks paari ja üksainus“ sees just üks sedavärki koht: „Üle välja otsekohe paistis mõis oma pargiga, mis hirmuäratavalt mustas. Ärme vaatame sel ilusal õhtul niisugust hirmuandjat …“

Mõisaid on igasuguseid. Enne ilusaid uhkeldavaid härrastemaju olid siinsetel mõisnikel ju hoopis lihtsamad eluasemed. Milline too baltisaksa mõisate üldpilt ikkagi oli? Kas teil on ettekujutus?

Ega tõtt-öelda olegi. Pole ju ajalugu midagi sellist, kuhu saaks tagantjärele ise sisse pugeda. Hoopis rohkem kui näiteks etnoloogide ja folkloristide poolt 1950. ja 1960. aastatel kunagi varem mõisates tööl olnud teenijarahvalt kokku kogutud meenutusi ja mälestuskilde tasub usaldada XVIII ja XIX sajandist, vahel isegi mõnevõrra varajasemast ajast pärit mälupilte, nagu neid tooaegsetes memuaarides, reisikirjades, kirjavahetustes ja vahel isegi päevikusissekannetes ette tuleb. Vägagi tihti on seesugused hinnanguandmised ja seisukohavõtud võinud pärineda nii-öelda juhuslikelt ja kõrvalistelt inimestelt, näiteks mõnelt seesuguselt, kes oli sattunud siia peaaegu kogemata ja oli olnudki kohal siin ainult kaunis lühikest aega – vahetevahel aga ongi just säherduste tegelaste kirjeldused ja võrdlused nood kõige intrigeerivamad. Seesugused sissesõitnud võisid olla tihtipeale ülitundlikud asjade suhtes, mida kohalikud poleks ise mitte kunagi märkamagi teinud, neil võis jaguda pilku ka tähenduse poolest perifeersemale, nii-öelda juhumärkidele. Huvitutaksegi ju võõrasse paika sattudes peamiselt sellest, mis kuidagi eksootilisel viisil seal esile tõuseb. Ehk siis näiteks Juri Lotmani sõnadega: „Just võõramaalaste asjatundmatus suurendabki meie jaoks selliste allikate väärtust.“

Ja mida siis seesugused võõrad siin nägid?

Mida keegi neist suvatses siin tähele panna. Nagu näiteks keegi Arnold Gottlieb Wellig, kes oli lasknud palgata end 1799. aasta suvel Saaremaale maamõõtjaks. Võiksingi teda siin väheke tsiteerida: „Mõelge vaid neile õlgkatustega kaetud lihtsatele puust elumajadele, milliseid vahel mujalgi praegu ainult mõne üksiku vana aadlielamu või pastoraadina kohtab, kusjuures mõnel neil ei oldud, kui ma ei eksi, hakatud seinapalkegi väljastpoolt tasaseks tahuma. Ja seestpooltki olid nad sellised, nagu nad väljast juba paistmas. Ukse- ja aknaraamid olid jäetud värvimata, aknad ise tillukesed ning pisikeste ruutudega. Sisemised seinad olid neis majades paremal juhul vaid valgeks lubjatud, ent vahel polnud tehtud sedagi. Lihtsaid, värvimata puust laudu ja lauakesi, samuti õlest punutud põhjadega tavalisi toole leidus küll igal pool. Seinal võis näha rippumas ainult mõnd väikest, tihtipeale suisa peopesa suurust peeglit – üldiselt olid seinapinnad jäetud neis majades aga ikkagi tühjaks ja lagedaks, ei ühtegi pilti või miskit muud, mis neid kuidagiviisi kaunistada oleks võinud, neis polnud. See-eest olid kõik lauad ja lauakesed kaetud lumivalgete, peenlinaste katetega ja ka akende, samuti voodite ees magamistubades rippusid samast materjalist kardinad; kogu see riie ei kujutanud mingisugust poekaupa, vaid see oli lastud oma inimestel valmis kududa. [—] Luksusasjust ei leidunud neis majades muud kui ainult lauahõbedat, ent seda nii mõnelgi puhul päris külluslikult. Millega seal aga päriselt ekstselleeriti ehk siis välja paista taheti, olid hobused. Ma polnudki näinud enne mitte kusagil nii palju ilusaid ja tugevaid hobuseid korraga koos olnud kui seda nüüd Saaremaa mõisates …“¹

Või siis vastukaaluks hoopiski ühe Saksamaalt Gießenist pärit mehe, Ludwig Schwabe muljed. Et ta oli tulnud 1863. aastal Tartusse klassikalise filoloogia professoriks ja hakanud alates 1865. aastast sealsamas juhatama ka ülikooli raamatukogu, oli ta võinud näha jällegi peamiselt Tartu lähiümbrusse jäänud mõisaid: „Kõik need saksa härrasmõisad on tõelised kalliskivid sellel lagedal ja üksluisel maal. Kui postitõld kruusatatud maanteelt härrastemaja ette keerab ja postipoiss hobused lõpuks veel päris kiirele käigule sunnib, et neid siis kohe, otse peaukse ees, järsu nõksakuga peatada, on sealsed härrased ka aega viitmata trepil, et saabujat täiel rinnal tervitada. Ja kui viimane majja sisse astub, tunnebki ta olevat sattunud juba täiesti teistsugusesse maailma. Seal läheb tal kohemaid meelest see võõrapärane, mis talle tee peal silma hakkas, nüüd on ta jõudnud elegantsesse saksa elamisse, kus valitseb tõsine patriootlik meelsus ja kus on tunda püüdlemist sügavama vaimu- ja südamehariduse poole. Selles majas on olemas nii kodu- kui ka välismaised ajalehed, seal leidub saksa-, prantsus- ja ingliskeelseid ajakirjugi, olgu need siis tehnilis-majanduslikku või teaduslikku laadi ehk lihtsalt meele­lahutuslikud. Samuti on olemas seal alati korralik tiibklaver, mistõttu korraldataksegi toredaid kodukontserte, milles iga pereliige, igaüks muidugi oma võimete ja andesuuna kohaselt, kaasa lööb. Elu käibki üksnes kõrges kaares, aina ollakse külalisi vastu võtmas või kellegi juurde külla minemas, ja kui keegi võõraste hulgast tahab jääda paigale rohkemateks päevadeks, pole seegi seal mingi küsimus – on ju külalistoad ja -voodid selleks alati valmis.“²

Kumba sorti mõisatega võidi ikkagi sagedamini kokku puutuda?

Kaheldamatult andsid tooni nood viimased. Nagu juba Ludwig Schwabe välja tõi, oli üks kõige erilisemaid jooni nende iseäraliselt kaugele arenenud külalislahkus. „Kui meil Saksamaal loetakse üldiselt häbematuseks, kui keegi, olgu või parim sõber, keset ööd teie värava taha koputama tuleb ja seejärel oma tõlla ja kutsariga teie juurde ka öömajale jääb, siis seal käivad asjad täiesti teistmoodi. Osalt korralike võõrastemajade puuduse tõttu, osalt vabade inimeste omavahelise läbikäimise vähesusest, kuid osalt aga ka puhtalt igipõlisest tavast, meenutab terve Eestimaa selles osas Aabrahami ja Iisaku aegset Palestiinat, või üleüldse mingit Idamaad; seal valitseb selline külalislahkus, mida kusagil Saksamaal ei oskaks üldse ette kujutadagi,“³ on kirjutanud näiteks Johann Joachim Bellermann, saabunud 1788. aastal Saksamaalt Erfurdist siia mõisnike poegadele nende kodus koolitarkust jagama. Kuid too otsatu külalislahkus oli toiminud siin ka kui omamoodi ellujäämisstrateegia, kõike kokku liitev liimaine: paljuski just tänu sellele olid kõik need, kes siin eliidi hulka kuulusid, omavahel ka väga head tuttavad ning tulenevalt sellest suudeti kogu tolleaegset paigalist haldusaparaati hoida toimimas tunduvalt vähemate jõukulutuste ja rahaliste välja­minekutega kui kusagil mujal.

2025. aastal ilmus Tallinna ülikooli kirjastusel kogumik „Mõisa fenomen Balti kultuuriloos“, kus on lähenetud sellele valdkonnale võimalikult erisuguste vaatenurkade alt. Olete saanud küll arhitektuuri valdkonna elutööpreemia, ent on olnud ju teiegi huviring hoopis avaram. Näiteks olete kirjutanud 2025. aasta Tartu linnamuuseumi aastaraamatusse siinsete mõisate söögi- ja joogikultuurist.

Tegelikult ei tähendanud see küll muud kui astuda mõisamajja sisse mitte läbi paraadna, vaid köögiukse kaudu. Materjale seesuguste kulinaarsete huvituuride tegemiseks oleks küllaga, seda kas või omaaegsete menüüde ja toiduvalmistamisjuhiste näol. Selgub, et kööke ja toidulaudu on olnud igasuguseid: tuleb ette mõisaid, kus isegi veel XX sajandi algul oli järgitud kommet pakkuda kolmapäeval ja laupäeval ürgvana baltisaksa kombe kohaselt mingit putru ja sinna kõrvale ka näiteks Palten’eid, see tähendab verikäkke, ja Bierkäse’t, teise nimega soeõlut. Kuid vägagi rohkelt oli olnud siin alati ka seesuguseid aadlivaldusi, kus ei jäädud selles osas mitte millegi poolest kas või Berliinile ja Peterburile alla. „Mu isa lasi teenril enne lõunasööki ennast alati frakki riietada – muidu poleks söök ju talle maitsenudki,“⁴ võime lugeda nii mõnegi baltisakslase mälestustest. Näiteks juba 1720. aasta paiku oli rootslaste poolelt mõni aeg varemalt venelaste poolele üle tulnud Balthasar von Campenhausen, kellele kuulusid siis Võrtsjärve idakaldal nii Rannu kui ka Valguta mõis, saatnud kaks oma talupoega – kellegi Jaani ja kellegi Mihkli – Peterburi kokandust õppima. Mis tasemel need mehed lõpuks olid olnud, koorub välja juba sellestki, et 1736. aastal oli tulnud neil Campenhausenite juures korraldatud vastuvõttudel serveerida külalistele peamiselt just kaheksakäigulisi lõuna- ja õhtusööke: ühel õhtusöökidest näiteks esimese roana veinis keedetud riisi, teise roana härjajalgu, kolmanda roana preisi moodi klopitud liha, neljandaks porgandeid koos vähkidega, viiendaks metsloomapraadi, kuuendaks mingit moodi töödeldud pirne, siis valget piimakreemi ning kaheksanda roana mandlikooki. 1781. aastal oli antud Tallinnas selleks, et siinsed mõisaproad ja -preilid ei peaks edaspidi oma kokkadele ja köögimamslitele näpunäidete jagamise peale liigselt aega raiskama, välja isegi eestikeelne „Köki ja Kokka Ramat“. Tol ajal oli see lehekülgede arvu poolest teisel kohal seisnud eestikeelne trükitöö pärast piiblit. Mida kõike sellest 753-leheküljelisest kokaraamatust ka leida ei või: õpetused mitut sorti rannakarbisuppide tegemiseks ja homaaride töötlemiseks, soovitused, mismoodi kõlbaks tuvisid ja hallrästaid lauale anda, jäätiste ja sorbettide retseptid ja nii edasi ja nii edasi. Leidub nõuanded isegi selles osas, kuidasmoodi pääsupesadest suppi keeta. Iseenesestki mõista ei mõeldud sel puhul tavaliste pääsukeste pesi – süüa kõlbavad ju ikkagi ainult mõnel pool Kagu-Aasias elutsevate pääsukesetaoliste lindude – salangaanide – pesad, sest need on tehtud neil õhu käes hanguvast süljest, mis on söödav ning pidavat maitsema nagu kaaviar.

Viimasel ajal on eesti keelde tõlgitud baltisakslaste mälestusi, mis on õnnestunud ka kirjanduslikult. Tõnu Õnnepalu soovitas „Plekktrummis“ kõigil lugeda Georg Martin Knüpfferi mälestusteraamatut „Väike-Maarjamaa“. Mida teie soovitate?

Üks neid raamatuid, mille võiks ette võtta, on Elizabeth Eastlake’i „Kirjad Läänemere kallastelt“. Läinud aastal tuli see trükist lausa kahes väljaandes: kõigepealt, mäletamisi märtsis, ilmus see kirjastuselt Argo Teet Martini tõlkena, seejärel detsembris aga kirjastuselt Tänapäev Sash Veelma tõlkena. Selle raamatu autor Elizabeth Rigby – Lady Eastlake’iks oli ta saanud alles hoopis hiljemini, 1849. aastal – oli pärit Inglismaa idarannikult Norwichist ja saabus Eestisse 1838. aasta novembris, et vaadata üle kõik oma kolm õde, kes olid siia Balti aadlikele mehele läinud. Nende kolmeteistkümne kuu jooksul, mil ta siin kohal oli, võis ta nii mõndagi tähele panna ja – mis kõige tähtsam – sellest siis ka oma emale saadetud kirjades küllaltki värvikalt ja lahtise keelega juttu teha. Paljugi sellest, mis ta emale siit ette kandis, ei kuulunud tollal veel baltisaksa arutlusteemade hulka – sestap pole imestada, et kui 1846. aastal tuli Leipzigis välja ka raamatu saksakeelne variant, osutusid mõned lõigud sellest juba väljakärbituks.