Kui energeetikaminister Andres Sutt peaks sõna pidama, saabub selgus ehk ametlik poliitiline otsus kliimaseaduse tuleviku kohta aprilli lõpul. Siis saavad ametnikud ja kõikvõimalikud kaasatud ja kaasamõtlejad teada, kas tegid kolm aastat kasulikku või täitsa mõttetut tööd. Minister märgib küll, et kasu on analüüside, teekaartide ja arutelu kujul saadud niikuinii, aga mõtete seaduseks lõppvormistamise osas on sugenenud ebakindlus, mis võimaldas opositsioonil juba hõiskama hakata, et niikuinii see parlamendis läbi ei lähe. Seda alati käiku lastaval võltsettekäändel, et valimisteni on liiga vähe aega jäänud ning ega siis kampaaniaperioodil saadikud millegi nii tühisega kui seadusloome tegeleda saa.

Valitsus kardab ekslikult, et kliimaseaduse eelnõu teemadel opositsiooniga vaidlemine on tema mainele kuidagi kahjulikum kui valijaile antud ühe põhilubaduse täitmisest loobumine. Konservatiivne opositsioon Keskerakonna, EKRE ja Isamaa ühendusena on kliima- ja kitsamalt energiateemast endale juba valimisvõitluse põhimalaka teinud ning nad ei loobu seda kasutamast kummalgi juhul. Kui kliimaseaduse eelnõu jõuab parlamenti, on valitsuskoalitsioonil seal võimalik end vähemasti faktidega kaitsta. Kui mitte, saab õigustatult peksa selle eest, et on valijaid petnud ja teinud energiapoliitilise tegevusetusega Eesti majandusele korvamatut kahju. Iga samm edasi kliimapoliitikas võtaks natukenegi ruumi alalhoidlike fanaatilistelt armastuspuhangutelt põlevkivi vastu. Neid samme astumata jätab valitsus opositsionääridele kogu lava, mis praeguste märkide järgi üleni põlevkivi täis tassitakse.

Kui elektrimajanduse kolm suurimat asjatundjat ja põlevkiviteadlast Mihhail Kõlvart, Martin Helme ja Urmas Reinsalu valimiste järel taas valitsuses kokku peaksid saama, võib olla üsna kindel, et riigile kuuluva suurima ettevõtlusvara Eesti Energia päevad on loetud. Tõsi, seda on ka paljud varasemad võimukoalitsioonid oma irratsionaalse põlevkivipoliitika ja juhivalikutega ulatuslikult kahjustanud, aga mitte päris ära tapnud. Hakkab kerkima seninägematult suur uus põlevkivielektrijaam, mis tuleb nii kõrge, et selle katusele heisatud sinimustvalge paistab Moskvasse ära tõendina Eesti rahvusliku rikkuse kõikvõimsusest.

Ei ole viimasedki valitsused patuta, ehkki paistab, et rahandusminister vastutava isikuna on püüdnud ettevõtet halvima eest kaitsta ning usaldab ettevõtte praegust juhtkonda: ettevõtet ei sunnita uputama oma ega laenuraha aina uute õlitehaste rajamisse ja see sai loa koguni kasutu kaeveväli maha müüa. Kuid iga kord, kui ettevõtte juhatus teeb mõne majanduslikult mõistliku või firma päästmiseks vältimatu otsuse, näiteks vara allahindamise, järgneb konservatiivide turmtuli. Nemad muidugi kõnelevad „kogu rahva“ nimel, nagu viimati Mihhail Kõlvart, kes kaevevälja õiguste müügi puhul kuulutas, et „mitte kellelgi pole voli seda strateegilist varu jäädavalt ärastada!“. Urmas Reinsalu on kaua jauranud, et „kunstlike reeglitega põlevkivi­energeetika ideoloogiline väljasuretamine ei vasta Eesti huvidele“. Kumbagi ei häiri raasugi, et fossiilkütuste keemilist koostist ja kütteväärtust ei mõjuta ükski ideoloogia ega omandivorm ning et majanduslikus mõttes ei saa korraga olla põlevkivi ja vabaturumajanduse pooldaja.

Pole raske kujutleda, mida tähendab Eesti Energiale ettevõttena, kui valimiste järel saabub „uus“ konservatiivne omanik ning sunnib juhtkonda oma põlevkiviutoopiat realiseerima. See kõik on juba olnud ja ühiskonnale tähendanud aastatega miljardeid tuulde lastud raha, millest igikatkine monument Juhan Partsi energiatarkusele Auveres on vaid jäämäe tipp. Kust valimistel võimule pääseda lootvad põlevkivifännid need järgmised miljardid saada kavatsevad? Päästev võlusõna siin on ETS ehk Euroopa Liidu heitekaubandussüsteem, mille kaotamisest või asendamisest Eesti konservatiivid muudkui pajatavad, nagu ei teaks, kuidas, milleks ja millisel õiguslikul alusel on see loodud.

ETSi süüdlaseks tembeldamine annab konservatiivide seisukohtadele ja plaanidele ka välispoliitilise mõõtme. Milliste kaartide mängupanekuga suudab nende valitsetud Eesti saavutada Euroopa Liidu liikmesmaade suure enamuse toetuse heitekaubanduse kaotamisele või üleminekule „madalale fikseeritud“ hinnale, kui praeguse süsteemi suhtes kriitilisemadki riigid näevad maksimaalselt vajadust parandada kvoodihinna ennustatavust ja stabiilsust ja pisut rohkem toetada energiamahukat tööstust (mida Eestis eriti ei leidu)? Fossiilkütustest vähe sõltuvad riigid, eeskätt Põhjamaad, aga on hoiatanud süsteemi näppimise ning kliimapoliitiliste eesmärkide kahandamise eest – nende hulgast põlevkivijutuga sõpru ei leia.

Kui Euroopa Liit peakski ETSi reformima, ei muudaks see kuidagi ajas kaugemal sihiks seatud kliimaneutraalse majanduse eesmärke. Kõrvalküsimus on, et liikmesmaade omavahelistes suhetes valitseb alati liikuv tasakaal: igaüks, kes midagi saada soovib, peab midagi samaväärset ka vastu andma. Millised „rahvuslikud väärtused“ on Eesti konservatiivid valmis vahetuskaubana näiteks Põhjamaadele ära andma nõustumise eest põlevkivierandiga? Mida peale kasvava metsa pakkuda oleks? Traditsioonilised pereväärtused ehk?

Aga võib-olla naabrid ei küsigi midagi, vaid võtavad siinse elektrituru lihtsalt üle, sest mõne merealuse lisakaabli paigaldamiseks kulub kindlasti hoopis vähem aega kui uute põlevkivijaamade ehitamiseks. Selleks ajaks, kui viimased valmis ja turule tahavad tulla, ETSiga või ETSita, on turg juba odavamat elektrit täis, ainult et võõrsil toodetud ja Eestil jääb jälle üks klots maksuraha kogumata.

Veel pole hilja neid küsimusi põlevkiviusksetele konservatiividele esitada, kuid on enam kui kahtlane, et riigikogu valimisteni jäänud vähema kui aasta jooksul selge vastus antakse. Neil on juba kampaaniaplaanid tehtud ja kui kord põlevkivi, mis on ühtlasi hea vahend energiatuulikute ning laiemalt taastuvenergia pihta pildumiseks, on määratud valimiste põhiküsimuseks, siis sellest enam ei loobuta. Teatavasti ju põhiküsimuse sõnastaja valimised ka võidab. Jääb aga arusaamatuks, miks ilmutab praegune valitsus juba ette allaandmise märke, selmet kliimaseaduse parlamenti viimisega näidata, et suudab lubadusi täita ja riigikogule natukenegi mõtestatud tööd pakkuda. Ühtlasi esindataks nii ühiskonna enamuse soove.

Näiteks SALKi aastataguste andmete kokkuvõte kinnitab: „Toetus põlevkivist elektri tootmisele on väga tugevalt rahvuseliselt polariseerunud, toetus on eriti kõrge Ida-Virus ja üldiselt usuvad sellesse loomulikult rohkem vanemad inimesed. Osades nooremates (ka haritumates ja jõukamates) eestikeelsetes piirkondades on enamuse vastus sellele üldisele küsimusele juba eitav.“* Selle uuringu järgi ei iseloomusta põlevkiviusk ühegi erakonna toetajate enamust. Konservatiivid peavad SALKi tööd loomulikult liberaalseks pettuseks, mistõttu võivad põlevkiviteemaliste valimiste tulemuses ise rängalt pettuda.

Üks välispoliitiline nüanss veel, kuna järgmise presidendi otsingutes ei väsi erakonnad rääkimast, kui esmatähtis on presidendi välispoliitiline asjatundlikkus ja valitsuse tahtega kooskõlaline käitumine. Nagu eespool osutatud, loksub põlevkiviteema igal juhul üle riigipiiri ja mõistagi peavad valitsuse valitud suunda kõik aukandjad üksmeelselt toetama ja selgitama. Järelikult saab Eesti konservatiividele sobida ainult läbinisti ja siiralt põlevkiviuskne kandidaat. Soovitavalt mõni endine kaevur. Kõige parem variant olekski, kui Kadri­orus kiirgaks rahvuslikku energiat põlevkivist president, sest selline ei süttiks naljalt ühestki tikust või tõrvikust ega saaks nõnda ka kedagi teist süüdata ega sütitada.

* Kaido Keerma, Tuulikusõda – mida arvavad inimesed energeetikast? – SALK 28. II 2025.