Tomáš Garrigue Masaryk, Vene ajaloo- ja religioonifilosoofiast. Sotsioloogilised visandid I, II. Tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Simo Runnel, toimetanud Katre Ligi. Ilmamaa, 2025. 528 ja 744 lk.

Eesti lugeja lauale ilmus hiljuti mahukas kirjatöö „Vene ajaloo- ja religiooni­filosoofiast“ Tomáš Masaryki sulest. Teose originaal ilmus aastal 1913, s.t enne „eilse maailma“, nagu tollast Euroopat määratles üks XX sajandi suurtest mõtestajatest Stefan Zweig, kokkukukkumist. Nüüdseks on see maailm juba üleeilne või isegi üle-üleeilne. Esimene maailmasõda ja sellega kaasnenu muutis senist maailmakorraldust kardinaalselt. Raamatu lõpus olev tutvustus algab tõlkija tõdemusega, mille järgi „see raamat on valitud tõlkimiseks eelkõige autori, mitte Venemaa teema pärast“ (lk 699, II). Masaryki isiku tähtsus tänapäeval väljaspool tšehhide ja slovakkide maad on paraku üsnagi küsitav. Ja ilmselt ainult väheseid eestlasi võiks huvitada vastus küsimusele, „kas Masaryki ametlik isa oli ikka tema bioloogiline isa või mitte?“ (II, lk 700).

Ennesõjaaegses Eesti Vabariigis hinnati Masarykki õigusega kui poliitikut ja poliitfilosoofi kõrgelt. Nõukogude Liidu ajal oli Masaryk üks neid kergelt vasakule kalduvaid revolutsioonilisi demokraate, kellesse kommunistliku ideoloogia seisukohalt suhtuti küllaltki neutraalselt, mitte kui „kustutamisele määratud reeturisse“, kuid kes paraku täielikult ei mõistnud punarevolutsiooni maailmaajaloolist tähtsust. Tänapäeva positsioonilt vaadatuna ei mahu Masaryk aga kuidagi tuntud teadlaste hulka, rääkimata niisugustest sotsioloogia klassikutest nagu Emile Durkheim või Max Weber, keda Masaryk on möödaminnes maininud üksnes paaril leheküljel.

Ajaloolise tegelasena oli Masaryk üks Tšehhoslovakkia riigi rajajaid ja selle riigi esimene president. Ehk siis meie Pätsi ja Tõnissoni kaasaegne, ühe Versailles’ rahu järgse Euroopa riigi rajaja. Ta lahkus küll siitilmast juba 1937. aastal ega pidanud läbi elama oma riigi hävingut, kui Natsi-Saksamaa Tšehhoslovakkia endale allutas. Ja iseseisvuse taastanud tšehhidele on kindlasti tegemist rahvusliku suur­kujuga.

Raamatu aineseks on Venemaal eelkõige XIX sajandi lõpuni aset leidnud diskussioonid teemal „kuhu minna ja mida teha“ (II, lk 693). Neid vene autoreid, kelle vaadetel Masaryk üksik­asjaliselt peatub, on palju, isegi äraütlemata palju. Mõned neist nimedest on Venemaal ja laiemalt siiani tuntud ja käibel, mõni pooleldi unustatud, aga mõni täielikult aja voolus kadunud. Nii näiteks võib kõrvuti ajaloolase Karamziniga kohata üht teist umbes samal ajal elanud mõtlejat Vassili Karazinit, kes olevat olnud „humanistlik pärisorjuse pooldaja“ (I, lk 109-110). Miks peaks seda kõike teadma ja „läbi seedima“ tänapäeva eesti lugeja, pole päris selge.

Muidugi on võimalik sedavõrd mahukast teosest hästi otsides leida üht-teist huvitavat. Näiteks Vene valitsejate julmus oma alamate suhtes saab korduvalt kajastatud. Üldse Vene orjus, s.t vabaduse puudus on olnud XIX sajandi publitsistide-ajaloolaste puhul läbiv teema ja sellest räägib palju ka Masaryk. Teine põnev teema oleks olnud kiriku ja religiooni roll Vene orjuse kestmisel, mille kohta raamatust palju ei leia. Vene kiriku keerulised suhted riigivõimuga, mis leidsid aset pärast revolutsiooni, olid alles välja kujunemata ja autor ei saanud neist midagi teada. Pean silmas õigeusu vaimulikkonna represseerimist 1920-1930. aastatel, seejärel Teise maailmasõja ajal (1943) Vene õigeusu kiriku taaselustamist „püha sõja“ pidamiseks ja hilisemat muutumist KGB käsilaseks, mis on tänapäeval erakordselt tähtsad.

Revolutsioonidest tüdinud maailm

Raamatu lõpupoole tunnistab autor üles oma huvi „Vene revolutsiooni“ vastu, mis tema väitel oleks vabalt võinud ka kogu uurimuse pealkiri olla, sest „revolutsiooni probleem on vene probleem“ (II, lk 657). Aga niipea kui üritame süvenda sellesse teemasse läbi Masaryki käsitluse, põrkume suure mõistelise segadusega, sest autor üritab ühetähenduslikult eristada revolutsiooni putšist, mässust, ülestõusust, rahutustest kui väiksemat sorti kataklüsmidest. Toimetaja märgib kommentaaris, et eesti keeles on need pigem sünonüümid kui selgelt eristatavad mõisted (II, lk 658).

Tegelikult pole küsimus üksnes tänapäeva eesti keeles, vaid üldse „revolutsiooni kui nähtuse retseptsioonis“ toimunud sügavates muutustes. Maailm on neist kõigist lugematutest revolutsioonidest ja revolutsionääridest pigem tüdinenud ja väsinud, sest vaevalt jõuab üks revolutsioon lõppeda, kui algab järgmine. Piltlikult öeldes on revolutsionäärid aetud taas „põranda alla“, kus neil ilmselt ongi õige koht. Ning kindlasti ei saa tänapäeval sarnaselt Masarykiga pidada terrorismi üksikisiku vastuhakuks, eristades seda revolutsioonist kui edumeelsest massi­liikumisest. Piisab, kui lugeda selle kohta Eric Hofferit¹, kes paneb kõik massiliikumised vägagi veenvalt ühe nimetaja alla ja toob selgelt esile igasuguste massiliikumiste kattuva dünaamika.

Erinevalt XXI sajandi alguskümnenditest oli XX sajandi alguses „uhke olla revolutsionäär, sest revolutsionism oli moes“. Ka Masaryki arvates tähendab revolutsioon „täielikku ümberkujundamist, inimese uuenemist ja kogu elu seadmist uutele alustele“. Autor usub, et revolutsioonis (juba alates Prantsuse revolutsioonist) väljendub uusaegne progressiusk, uue aja ja üldse uudsuse mõiste, mida teoorias, praktikas ja poliitikas üldiselt tunnustatakse“ (II, lk 659). XIX sajandi vene mõtlejad jagab Masaryk sellest tulenevalt kaheks: revolutsioonilisteks (nt Pestel, Herzen, Bakunin, Tsernõševski jt) ja revolutsiooni vastasteks (nt Uvarov, Pobedonostsev, Leontjev jt).

Samas on Masaryk „humanistlik revolutsionäär“, sest on selgel seisukohal, mille järgi „inimene ei ole inimesele enam jumal, vaid ligimene ja humanistliku eetika jaoks on inimelu vahet tegemata püha“ (II, lk 664-665). Masarykilt kõlab selge hoiatus Vene revolutsiooni ja venelaste revolutsioonilisuse eest, „kuna venelane loodab ikka veel revolutsioonilist imet, ta on alles müütiliselt usklik, ilma kriitikata. Ühesõnaga, venelastel puudub nende revolutsionismi Immanuel Kant“ (II, lk 673). Niisuguste seisukohtadega tuleb nõustuda.

Masaryki üldine suhtumine Venemaasse, nagu see tuleb selgelt esile raamatu veergudel, oli enne bolševikke heatahtlik. Tõepoolest Venemaasse ja venelastesse suhtuti XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses läänes vägagi lootusrikkalt. Masaryk soovis kogu hingest, et ka Venemaa muutuks demokraatlikuks riigiks, kuid tema vaga soovi viisid äraspidisel viisil ellu bolševikud ning selle vilju sai ka eesti rahvas alates 1940. aastast piisavalt põhjalikult maitsta.

Vaene kaitsetu Venemaa

Eesti lugeja huvi raamatu vastu võiks olla ikkagi seotud eelkõige Venemaaga, et mõista paremini sealseid hingekeeli, mis sunnivad seda maad ja rahvast regulaarselt üha uusi sõdu alustama ning süüdistama selles kõiges kõiki teisi, välja arvatud iseennast. Masaryki arvates oli ilma vägedeta Venemaa kunagi sissetungijate vastu kaitsetu (I, lk 27). Sellega ta kordab kriitikavabalt müüti, mis peaks seletama Vene valitsejate ja venelaste erilist hirmutunnet väliste vallutajate ees. Tõsi küll, seda kordas mõni aeg hiljem ka muidu asjalik Venemaa tundja George Kennan ja korratakse edasi lugematute autorite poolt nagu mantrat. Vene maailma poolehoidjatele on niisugune sedastus väga-väga meeltmööda ja see lubab neil ennast tunda väliste pahasoovijate (eelkõige omakasupüüdliku lääne) ohvrina. Nüüd on see aga lihtsalt üks õõnes väide, mis peaks õigustama, kuid ei põhjenda kuidagi Venemaa valitsejate agressiivset välissuhtlust ja vallutushimu.

Minu eriliseks huviks oli püüda leida XIX sajandi autoritelt suundumusi, ideid, mis oleksid kuidagi andnud märku Venemaa peatsest pöördumisest itta, Aasiasse, aga selle kohta ei olnud vähimaidki viiteid. Masaryk leiab, nagu tollal oli kombeks, et „tatarlaste ülemvõim on avaldanud olulist mõju, aga see mõju polnud poliitiliselt, halduslikult ega kultuuriliselt otsustav“ (I, lk 35). Jah, XIX sajandi üldtendents Vene mentaalses diskursuses kõikus läänluse ja slavofiilsuse vahel ja oli võimalik eristada nüansse. Slavofiilsus tähendas tollal üksnes venekesksust, „kolmandat Roomat“, kuid mitte mingil juhul pööret itta, millega said hiljem hakkama bolševikud. Stalin oli teatavasti esimene Venemaa valitseja, kelle arvates Ivan Julm ja tema avalik asiaatlus olid Venemaa edasisele arengule suurepärased. Ja mida eurasianismina üritasid formuleerida vene mõttehiiglased alates läände lahkunud Berdjajevist ja lõpetades Nõukogude Liidu aegse Gumiljovi ja Putini-aegse Duginiga.

Autor on teinud omaaegse Venemaa mõttevoolude uurimiseks ära väga suure töö, näidates sealsete filosoofide seisukohtade nüansilisi erinevusi ning nende teisenemist aja jooksul. Masaryki maalitud panoraamse pildi järgi on Venemaa, nii valitseva eliidi kui ka alamate poolelt vaadatuna, pigem õnnetu, mahajäänud, lakkamatult ennast otsiv, kuid mitte ohtlik maa. Nagu asjade käik peagi näitas, ei olnud see hinnang adekvaatne ja Masaryk autorina ei osanud vähimalgi määral tajuda ega ära tunda sealses ühiskonnas pulbitsevaid ohtu sisaldavaid allhoovusi. Need viisid XX sajandil kataklüsmideni ja me oleme taas silmitsi selle Venemaalt pärit stiihiaga, mis ähvardab matta enda alla mitte ainult venelasi, vaid ohustab kogu maailma eksistentsi.

Masaryki kaasaeg on praeguseks kauge minevik. Paraku sisaldab teos rohkelt üksikasjalist süvenemist mingitesse aktuaalsuse minetanud teemadesse ja autoritesse, keda üldiselt ei mäletata. Samal ajal on materjali esituslaad esseistlik ja puuduvad regulaarsed viited algallikatele, mis takistab kasutamist tõsisemal teaduslikul viisil. Võib-olla oleks olnud isegi mõttekam avaldada tervikuna sama autori teine raamat, kus käsitletakse maailmarevolutsiooni teemat,² mis kindlasti oleks tänapäeval teemana aktuaalsem.

Kriminoloogina hakkasid mind muu hulgas huvitama „malakas“ ja „piits“ kui Venemaal peksukaristuse täideviimise vahendid, mille saksa vasted originaalis olid Knüttel ja Geissel (I, lk 130). Vene traditsioonis on avalikule peksukaristusele pööratud eriliselt suurt tähelepanu. Mõiste „avalik ihunuhtlus“ (vn торговая казнь) võeti kasutusele 1497. aasta sudebnikus suurvürst Ivan III valitsemise ajal. Vene keeles on malakas tõenäoliselt кнута, mille adekvaatne eesti vaste oleks ikkagi nuut, mitte piits ega malakas.

Kokkuvõtet tehes kardan, et seda raamatut loetakse siin üsna vähe. Kui üldse keegi sedalaadi kirjutiste vastu XXI sajandi alguse Eestis huvi võiks tunda, siis ikka läbi Venemaa teema, mitte kaugetest aegadest pärit ühe Euroopa riigi poliitiku mõtetesse süvenemiseks. Kindlasti on ka siinmail neid, kes tahaksid saada põhjaliku ülevaate XX sajandi esimese poole Ida-Euroopa poliitelust, kuid ilmselt valdavad need inimesed piisavalt hästi võõrkeeli, et pöörduda algallikate poole.