Timotheus Polus, Lõbus vaatelava. Saksa keelest tõlkinud Kärri Sõelsepp. Luuletused tõlkinud Wimberg. Toimetanud Urmas Oolup ja Aigi Heero. Kujundanud Külli Tammes. EKSA, 2025. 383 lk.

Timotheus Poluse (1599–1642) 1639. aastal ilmunud raamatu „Lõbus vaatelava“ kohta sobib ehk kõige paremini kirjeldus „portselankujukeste kollektsioon, mis kujutab eri elualade inimesi“. Säärasest hinnalisest kogust ja kirevast seltskonnast võib lugeda Bruce Chatwini lühiromaanist „Utz“, kuid paraku hakati Meisseni portselani tootma alles XVIII sajandi algul ehk siis „Lõbusa vaatelava“ ilmumisaastast hoopis hiljem. Ent kindlasti sobib teosega metafoor „theatrum mundi“ ehk „maailmateater“, mis oli populaarne XVI-XVII sajandil ja on surematuks kirjutatud Shakespeare’i komöödia „Nagu teile meeldib“ teises vaatuses.

Kui „Lõbus vaatelava“ jõudis trükki, oli Tartu ülikool (Academia Gustaviana) juba asutatud ja välja antud esimesed Liivi- ja Eestimaa trükised, sealhulgas esimene siinmail trükitud eestikeelne raamat ja eesti keele grammatika.¹ Ka esimene eestikeelne luuletus Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professori Reiner Brockmanni (1609–1647) sulest oli juba avaldatud. Brockmanni kolleegi Timotheus Poluse raamat pole ei eestikeelne ega ka Eesti alal trükitud ning põhineb võõramaistel eeskujudel. Raamatus on palju antiikaja kangelaste ja antikangelaste, eriti vanade roomlaste ja Itaaliaga seonduvaid teemasid, samuti piibli tegelaskonda, vähem saksa­keelsete ja Skandinaavia alade ajaloolisi isikuid. „Lõbusa vaatelava“ originaaltekst on saksakeelne, raamat trükiti Jenas ning järgmised, pärast Timotheus Poluse surma ilmunud trükid (1643, 1651, 1664) anti välja Gdanskis, Lübeckis ja Ratzeburgis. Omaaegsele menukusele vaatamata ei leidu selle teose algupärandeid üheski Eesti raamatukogus, kuid mõned Saksamaa raamatukogudes asuvad eksemplarid on elektrooniliselt kättesaadavad.² Esmapilgul on silmatorkavaim erinevus originaali ja eestinduse vahel gooti kirja puudumine viimases, kuid mõistagi teeb see tänapäeva lugejale teksti haaramise hõlpsamaks.

Timotheus Poluse enda panus „Lõbusas vaatelavas“ on märkused Liivi­maal aktuaalsete teemade kohta: Liivi­maa ristiusustamine (lk 80), Academia Gustaviana asutamine (lk 24) ja Rootsi kuninga Gustav Adolfi (1594–1632) langemine Lützeni lahingus (lk 309), Tallinna gümnaasiumi matemaatikaprofessori Gebhard Himseli (1603–1676) astronoomiaalane tegevus (lk 278) ja Liivimaa talupoegade viisupunumiskunsti mainimine (lk 260). Eriti huvitav on kirjeldus, kuidas Liivimaal õlut pruulitakse, nimelt hõõguvate põllukividega (lk 192).

Võib-olla leiab võtme „Lõbusale vaatelavale“ lähenemiseks peatükist „Vanemad ja lapsed“, kus on öeldud: „Vanemad peavad last väiksest peale harjutama kooli, kiriku ja ausa seltskonnaga, et ta õpiks õitsvas nooruses midagi, millega ta võiks end vanemas eas ausalt ära toita“ (lk 93). Poluse koostatud teos annabki eelkõige ülevaate omaaegsetest ametitest, seisustest, inimtüüpidest ja käitumisviisidest, lisades hinnangu, millised ametid on au- ja kiiduväärsed ning millest ja kellest tuleks hoiduda. Vägisi tulevad siinkohal meelde Majakovski värssjutustused „Kelleks saada?“ ja „Mis on hea ja mis on halb?“.

„Lõbusa vaatelava“ kontekst

Tallinna gümnaasiumi luulekunstiprofessori Timotheus Poluse loomingut on eesti keeles varemgi ilmunud. Tema 1634. aastal avaldatud ladinakeelne kronogrammluuletus kuningas Gustav Adolfi elust, kangelastegudest ja surmast on vahendatud rootsiaegse Tartu ülikooli juhuluule antoloogias.³ Polusest kui XVII sajandi Tallinna kirjanduselu olulisest autorist vestab meile Martin Klökeri raamat.⁴ „Lõbusa vaatelava“ juures võib Polust pidada pigem koostajaks kui autoriks, sest teos on eelkõige teiste XVI–XVII sajandi autorite tööde kompilatsioon. Omaette küsimus on, miks laskis Polus oma raamatu trükkida Saksamaal, kui nii Tallinnas kui ka Tartus olid sel ajal trükikojad olemas. Kas „Lõbusas vaatelavas“ oli midagi siinsetes oludes keelatut või kindlustas koostaja niimoodi oma teose laiema leviku? Siinkohal oletan põhjusena pigem viimast.

„Lõbus vaatelava“ sobitub väga hästi varauusaegsesse akadeemilisse konteksti. Liivimaal XVII sajandil koostatud disputatsioonides ehk akadeemilistes väitlustes ja oratsioonides ehk akadeemilistes kõnedes lahati tihti samu teemasid ja kohalikke olusid puudutati paraku vähe. Ka Tartus rajatud Academia Gustaviana tekstides arutati nagu „Lõbusas vaatelavas“ selle üle, kes on leiutanud meditsiini, kas ammed on vajalikud, mis saab kangelaste lastest ja kas libahundid on olemas. Samuti avaldati neis trükistes tollele ajale iseloomulikke pühendusluuletusi autori kiituseks.

Veelgi enam haakub „Lõbus vaatelava“ sisult Johannes Amos Comeniuse⁵ (1592–1670) mõjuka õpperaamatuga „Orbis sensualium pictus“ ehk „Meeltega tajutav maailm piltides“, mis trükiti 1658. aastal kõigepealt ladina- ja saksakeelse paralleeltekstiga, hiljem mitmetes Euroopa keeltes. Sealgi on seletatud igapäevaelus vajalikke sõnu, sealhulgas ameteid ja tegevusalasid. Poluse raamatus on küll valik laiem, sest seal leidub nähtusi, mis on negatiivsed ja koguni stigmatiseerivad, nt lipitsemine (lk 105), õgimine (lk 102), nimetatakse hooralapsi (lk 143) ja türanne (lk 296-297). Hästi pole teoses räägitud ei mustlastest (lk 210) ega mässajatest (lk 39), seega on halva eeskuju kaudu esile toodud kombekust ja seadusekuulekust.

Eeltoodud paralleelidest lähtudes paistab, et „Lõbusa vaatelava“ loomise eesmärk ongi olnud eelkõige pedagoogiline. Ametite väärtust on rõhutatud seeläbi, et mõni piiblitegelane või valitseja on neid tegevusi viljelenud, nt Homerose „Odüsseiast“ tuntud faiaakide kuningas Alkinoos tegeles aiandusega (lk 109), tema tütar Nausikaa aga pesi pesu (lk 320), piibli patriarhid ja roomlaste esivanemad olid karjused (lk 304), Trooja sõja kangelane Achilleus valmistas oma külalistele ise süüa (lk 164). Kuigi näited raamatus on sageli Vahemere ruumist, jääb silma luterluse esiletõstmine ja katoliiklike kirikutegelaste tegevuse taunimine (lk 147, 263, 297, 307, 309). Samuti väärivad mainimist nähtused, mis olid XVII sajandil veel uued, nt tubaka suitsetamine (lk 282). Türklastest lähtuv vallutusoht oli varauusaegses Euroopas aktuaalne, seega on neid mainitud mitmes peatükis (lk 29, 110, 301, 303, 323, 337).

Kuulumine Eesti kultuuriruumi

Tuleb nentida, et osa „Lõbusas vaatelavas“ kajastatud elukutseist, näiteks poeet ja pagar, on tänapäevalgi samaks jäänud, kuid sõnumitooja, söepõletaja, ilmanõiduja ja toolikandja on ametitena jäänud minevikku. Seevastu inimeste omadused, nagu auahnus, upsakus, tänamatus ja silmakirjalikkus, ei ole kadunud kuhugi. „Lõbusas vaatelavas“ on käsitletud mõnd teemat vahetumalt, kui seda saaks teha tänapäeval, mil otseütlemist ei peeta nii mõneski küsimuses enam sobivaks.

Raamatu tagakaanel on Jaak Urmet rõhutanud Poluse raamatu kuulumist eesti kirjanduse hulka. Sellise lähenemise juures ei tuleks sinna lisada mitte ainult „Lõbusat vaatelava“, vaid ka rohkelt muud tänapäeva Eesti territooriumil aegade jooksul koostatud kirjavara, mistõttu on see teema edaspidiseks aruteluks.

Raamatu lõpus paiknevad kasutatud kirjanduse nimekirjad (lk 359–363, 379–381) on muljetäratavad, kuid paraku on seal oluline vajakajäämine, mis annab tunda ka teksti ja kommentaaride juures. Nimelt puuduvad seal täielikult antiikkirjanduse tõlked eesti keelde. Homerose eepostele, Aisopose valmidele, Herodotose Gygese loole, Plutar­chose „Theseuse eluloole“, Suetoniuse „Keisrite elulugudele“ oleks saanud ju viidata eestikeelsete tekstide vahendusel. Miks peab kasutama Suetoniuse vahendust inglise keelde, kui on olemas suurepärane eestindus?⁶ Kui tõsta Poluse teos eesti kirjanduse hulka, läheb eestikeelse tõlkekirjanduse eiramine sellega vastuollu.

See raamat ei olnud omas ajas erandlik, kuid esialgu on erandlik ja väga julge selle eesti keelde vahendamine, mille eest au ja kiitus tõlkijale Kärri Sõelsepale.