Teatri eksport on raske. Seda tuleb ikka ja jälle tõdeda, kahes vestlusringis, kus istume publiku ees koos Mehis Pihla, Piret Jaaksi ja Andris Feldmanise-Livia Ulmaniga – terve rodu potentsiaalseid ekspordiartikleid – ning seletame Eesti teatrit umbes 50 huvilisele, kes on kuulama tulnud katkendeid meie näidenditest.

Me oleme Jermyn Streeti teatri laval, mis on kiviviske kaugusel Piccadilly Circusest, prestiižses teatrite piirkonnas Off West Endil. Aga ei tasu lasta ennast petta tsentraalsusest. Siinne maailm ei pöörle ümber meie. Jermyn Streeti teatri saal meenutab VAT-teatri saali rahvusraamatukogus. See on väike keldri black box vaevalt 75 istekohaga, kusjuures vetsu­minekuks peab liikuma üle lava, mille kaks avaust tagaruumidesse täidavad ühtlasi akside rolli.

Just äsja on siin inglise keeles ette kantud katkendid näidenditest „Orgia“, „Viimane liivlane“, „Öökuninganna“ ja „Rahamaa“. Lavastajad Flo Dessau ja Ria Samartzi on kahe proovipäevaga muutnud tekstide lugemise nutikateks minilavastusteks, kus mängivad vaheldumisi kaheksa vabakutselist näitlejat. Tuntuim neist poola taustaga Edyta Budnik, kes on osalenud sarjas „Ted Lasso“ ja jaganud hiljuti Stratfordis lava ka Sergo Varesega. Edyta mängib „Orgia“ elukompassita Kalamaja hipsterit lahedalt, on korraga koomiline ja haavatav, tema näoilmetes on ruumi kimbatuseks ja otsusteks, mis teda koos partneriga järjest intensiivsematesse elukogemustesse paiskavad. Nüüd istub ta koos teiste näitlejatega hiirvaikselt lava taga põrandal ja kuulab, kuidas me räägime sellest, et teatri eksport on raske.

Üks põhjus on teatritõlkijate puudus. Ja just sellepärast istub meiega koos laval Adam Cullen, meie kirjanduse inglise keelde vahendamise tõeline Aadam, alguspunkt. Adam on tõlkinud täna kaks esitusele tulnud näidendit: „Öökuninganna“ ja „Rahamaa“. Andris ja Livia tõlkisid „Orgia“ ise, leides tuttava briti teatridramaturgi toimetajaks. Minu näidend „Viimane liivlane“ on saanud nn L2-tõlke. See tähendab, et tõlkija (ja lisaks ka toimetaja) oli inimene, kellele inglise keel ei ole emakeel. (See on okei, usaldan oma USAs õppinud sõpra ja pool ärkvelolekuaega nagunii ingliskeelses keskkonnas veetvat Siim Nurklikku täielikult.) Meie võõrustaja Trine Garrett, kellele on tõlkenäidendid professionaalse elu põhifookus, ütleb julgustavalt, et L2-tõlked ongi järjest tavalisemad. Eestis on teatritõlkijate leidmine osalt nii keeruline seetõttu, et lisaks tavapärastele tõlkijaoskustele eeldab see näidendižanri tundmist; samuti ei ole tasumäärad näidendite võõrkeelde tõlkimisel piisavad – kuna näidendid jõuavad mujal lavale harva, ei lisandu enamasti ka autoriprotsenti.

Teatrikompanii Foreign Affairs, kes on ürituse korraldanud, moodustavadki Trine Garrett ja Camila França, kaks näitlejataustaga „teatrimigranti“, kes on enda ümber koondanud kõige erisugusema taustaga Londoni teatritegijaid. Meie projektis on taani, poola, portugali, kreeka, mehhiko, maroko ja egiptuse juurtega inimesi, sekka mõni „pärisbritt“. Kõik nad elavad siin, Londoni ümber, ehkki kaugel sellest ruumist, kus me hetkel viibime, kuna briti teatritegija ei jõua elada tsentraalset elu. Üks näitleja sõidab pärast hilisemat pubiskäiku rongi ja kümnekilose matkaseljakotiga Bristolisse, sest elu on seal taskukohasem. Pubis seitsmeeurost jooki ostes tekib äraspidine tunne, et meist, näitekirjanikest, ei tööta ju keegi poole kohaga riskihindaja või kooliõpetajana, elame suhteliselt lahedat elu võrreldes meie võõrustajatega – oleme natuke nagu ise see suurem vend, kes on külla tulnud väiksemale.

Trine ja Camila pälvisid möödunud aastal auhinna oma töö eest tõlkenäidendite vahendamisel ja arendamisel inglise kultuuriruumis. Nende eelmised sihtpiirkonnad on olnud Taani, Rumeenia ja Flandria. Nüüd siis – tänu Liisi Aibeli ja Eesti Teatri Agentuuri suurele tööle – on punktvalguses Eesti. Ja tutvustame siin kitsamalt sõnateatrit – meie etenduskunstnikest on Londonis viimastel aastatel oma töödega käinud näiteks Maria Metsalu, Netti Nüganen Florentina Holzingeri trupiga ning klounina ilma teinud Julia Masli, kes tuleb sel aastal ka festivalile „Baltoscandal“.

Nii lavastajad kui näitlejad on proovides meie tekste kiitnud. See on harv juhus, kui Inglismaal saab tööd teha nüüdisaegsete tõlkenäidenditega. Niisamuti on harv juhus meile, et saame ühes nende proovis ise osaleda. Tekib põnev kultuurivahetuse tunne. Nemad kogevad korraks maailma läbi eestlase silmade ja näevad, mis on näidendite teemades või stilistikas sarnast, aga ka seda, mis on ootamatum, tundmatum. Meie kogeme teise riigi teatritegemise kultuuri, mis on äärmuseni sõbralik, kaasav, empaatiline, hierarhiavaba. Cillian Murphy näoga noor näitleja Karol Stanisz, kes esitab minu katkendis „viimase liivlase“ monoloogi, ütleb, et see oli üks põhjusi, miks ta Inglismaale teatrikooli tuli. Poola teater olnud liiga hierarhiline, suurte egode keskne – home of old-school dictators, sorry, directors.

Kui ütlen, et nüüdisaegsed tõlked Inglismaa lavadel on harv juhus, siis seepärast, et teatriekspordile on Inglismaa erakordselt raske sihtriik. Nagu nad ise ütlevad: 99% teatrist on kohalik. Eesti Teatri Agentuurist järele küsides selgub, et elava mälu järgi on eesti näidendeid siin lavastatud üldse kolmel korral: „Ristumine peateega“ 2006. ja „Palju õnne argipäevaks“ 2010. aastal (mõlemad lavastas Londoni eestlane Liisa Smith). 2017. aastal kirjutasime Kinoteatriga siia noore õpetaja dokloo, mida mängiti mõned korrad. Kuskil. Mäletan meie segadust selle projekti lõppedes. Ja ongi kõik? Publiku tagasiside (mida kõik väiketeatrid siin aktiivselt korjavad) oli ju positiivne. Aga nii nagu tol korral, saab ka nüüd – tasuta esitlusel teatriprofessionaalidele, mida tuleb vaatama suuresti Foreign Affairsi enda kogukond ja võrgustik – aimu sellest, milline väike piisk meelelahutust on teater siin asjade suures plaanis.

(Vahepeal vastab Mehis Pihla järjest kahele moderaatori küsimusele eestlaslikult lühilausega „Yes“ ja saal saab kõvasti naerda.)

Teatri eksport ongi raske. Lisaks hea tõlkija leidmisele ning kultuuriliste eripärade ületamisele konkureerid edasi tähelepanu eest tekstidega üle maailma. Eksportida teatrit Inglismaale on nagu kohe lõpubossiga võitlema hakata. Kohtumisel kahe rahvusvahelistest näidenditest huvitatud väiketeatri juhiga tuleb välja, et neile saadetakse vahel tuhat näidendit aastas, samal ajal kui nad produtseerida suudavad vastavalt kaks ja seitse lavastust aastas. Tundub, et lotomänguga on edu võimalus suurem.

Kui küsitakse meie enda teatrisüsteemi kohta, hakkab publikust kostma ohkeid. Kuidas see võimalik on, et meil on teatrites palgalised töökohad, et me kaks kuud proove teeme, et meil tuleb aastas sama palju lavastusi välja kui Kreekas … Kui mainime, et meil on kõigil nii palju tööd, et kardame läbipõlemist, muutuvad ohked oieteks. Tunneme ennast jälle vanema vennana. Kirjeldame noortele kolleegidele müütilist teatriparadiisi. Miks sealt üldse välja tahta, milleks teatrit eksportida, tuleb küsimus publikust. Kamba peale proovime vastata: Eestile teed üsna ruttu ringi peale, endal oleks huvitav teha koostööd teiste riikide teatriloojatega, meie oma kultuuriareaal on väike, kuid tekstid võiksid ju kõnetada ka kaugemat teatripublikut. (Eesti Teatri Agentuuri info järgi on viimase 25 aasta jooksul Jaan Tätte näidendeid vahendatud mujale umbes 66 korda, Andrus Kivirähka, Piret Jaaksi ja Martin Algust umbes kolm korda, enamasti meie lähiriikidesse või saksakeelsetele maadele.)

Hiljem saame meiega kohtuma tulnud Jermyn Streeti teatri ja The Gate’i teatri juhtidelt vastu küsida: aga miks teha teatrit Londonis? Mis neid hoiab keskkonnas, kus iga projekti pärast tuleb meeletult võidelda, kus suuremad ajalehed peale Guardiani ei avalda enam õieti teatriarvustusi, kus oluline osa teatritele antavast rahast on märkega „community work“ ehk sellega tuleb ehitada kogukonda, mitte tingimata kunsti teha? Selgub, et mõlemale teatrijuhile on London kõigest hoolimata teatri kese: pulbitsev kõigi võimalustega maailm tohutu hulga talendi, ideede, sotsiaalse ärksusega.

Saame teada, et Jermyn Streeti teatri juht David Doyle on ära tulnud suurte produktsioonide pealt Iiri Rahvusteatrist, et juhtida seda mõne palgatöötajaga ruumi, kus oma vestlusringi peame ja kus reeglina ei tehta üle nelja näitlejaga lavastusi. Selge see, et läbilöök Londonis on midagi erilist. Selge on ka see, et me ei ole oma näidenditega jõudnud veel isegi ukseni, mille vahele varvas panna. Sellest hoolimata oleme väga tänulikud: nende kohtumiste ja võimaluse eest kogeda oma teksti inglise keeles kahel etendusel kokku sajakonna uudistaja ees, teatrikompanii Foreign Affairsi laitmatu võõrustamise eest (see ei pruugi jääda viimaseks korraks, arvatakse Eesti Teatri Agentuuris). Ja eelkõige selle eest, et teatri staatus on Eestis praegu oluliselt kõrgem ja ühiskondlik mõju suurem kui Inglismaal.