„Epp Maria. Elu maalides“ on režissöör Anu Auna värske portreefilm, või pigem audiovisuaalne maal. Nii nagu Epp Maria Kokamäe teoste koloriit, muutub ka filmi atmosfäär aastaaegade vaheldudes. Maalilised looduskaadrid segunevad Epp Maria muinasjutumaailma ja Mick Pedaja heliloominguga, moodustades sünergia, mis mõjub kohati sürreaalsena.

Kunstniku puhul oodatakse ikka mingit sisemist võitlust või skandaali, kui süütud ta tööd ka poleks, kuid Auna filmi vaadates jääb mulje perekonnast idüllilises oaasis, kus valitseb täielik harmoonia. Pärnumaast on maalitud vahemerelise hõnguga pesa ning selle keskel tegutseb kunstnik, kelle stoiline rahu ja elujaatus saadavad teda loomingus ja ka igapäevatoimetustes. Nagu kunstniku lapselapsed filmis ütlevad, toob ta endaga igasse ruumi lepituse ja helguse, nii et kõigil on seal hea olla. Pärast seansi lõppu kostus kinosaalist: filmi ainus konflikt ilmneb kahe kassi vahel, kes üksteist silmaotsaski ei salli. Kuigi Aun on tõepoolest (ka kunstniku sõnul) maalinud pildi elust vaid rõõmsates värvides, ei saa öelda, et mure sellest oaasist kuidagi ringiga mööda oleks jalutanud. Ka selles perekonnas on olnud omad raskused, isegi villa asemel olid kunagi õigupoolest varemed. Seejuures on naljakas, et isegi kui filmis räägitakse rahapuudusest, eneseohverdusest, rasketest aegadest, siis jääb vaataja sõelale vaid positiivne ellusuhtumine ja leppiv naeratus. Eks ärevuse ja kaastunde tekitamisega jõua ikka publikule lähemale, kuid omamoodi väljakutse on teha film headusest ja ilust, nii et puudub konflikt, kuid nii saab samuti publiku tähelepanu hoida ning puudutada ka sügavamalt. Anu Aun on sellega suurepäraselt hakkama saanud. Kusjuures, üks sagedasemaid etteheiteid Aunale on tema liigne armastus oma portreteeritavate vastu (seda ka „Vetelkõndija“* puhul). Kuigi armastus võib pimestada, siis näib, et sellise filmi puhul, mis on suurel määral siiski austusavaldus kunstnikule, on armumine omamoodi eelduseks.

Aun teeb mitmeid katseid teada saada, kuidas siis ikka kunstniku töö kõrvalt argieluga toime tulla ning tahes-tahtmata kerkib küsimus, millal olla kunstnik ja millal koduperenaine – midagi peab ju ohverdama? Kunstnik võrdleb ennast Agatha Christiega, kes pidas kogu kirjatöö juures end eelkõige just koduperenaiseks, ning nendib, et ka tema prioriteet on siiski pere ja kodu. Seejuures pole Epp Maria Kokamägi, nagu ka Agatha Christie, ohverdanud oma karjääri teiste eest hoolitsemisele: tehtud said nii majapidamistööd kui ka kõik 1782 maali, mille kodulehelt kokku sain lugeda ja mis on ilmselt vaid osa portfooliost. Sellise stsenaariumi õnnestumiseks on vaja ilmselt teenijaskonda, 48 tundi ööpäevas või lihtsalt soorollidest üleastumist. Kuigi liialt palju abikaasa Jaak Arrost juttu ei olnud, sai mainitud, et samal ajal kui Epp Maria karjääri tegi, tegeles argitoimetuste ja lastega just abikaasa Jaak, ilma et sinna juurde kuuluksid mingid stigmad, valehäbi või allasurutus. See kunstnikupaar on justkui ühe mündi kaks poolt: üks, kes ootab inspiratsiooni ja perfektseid tingimusi loometööks, põgenedes samal ajal argitoimetustesse, ja teine, kes pageb muinasjutumaale ning võtab pintsli kätte, olenemata ilmast, sest see on tema „ellujäämise retsept“. Nagu tütar Anni Arro ka filmis naerusuiselt lausub, on vähe mehi, kes suudavad oma ego niiviisi alla neelata. Ilmselt oli neid mõnikümmend aastat tagasi veel vähem.

Mäletan, kuidas väiksena koos sõbrannadega Komeedi kohvikus käisime. Seal nägin esmakordselt Epp Maria ingleid. Nad tundusid peaaegu elus, natuke nagu kaitseinglid, naeratasid lembelt vastu, ise päiksekiirte sees mõnuledes. Ilmselt oli see lapsemeelne kujutlusvõime, mis inglid ellu äratas. Epp Maria seevastu suudab siiani sukelduda mängumaailma, unustades rõhuva reaalsuse, ja seda mitte silmi kinni pigistades ja kõrvu kattes, vaid märgates detaile, mis jäävad nii mõnelgi märkamata. Kuigi pereliikmed kirjeldavad Eppu pigem tõsise inimesena, pole tal sellegipoolest kaduma läinud mänguoskus – võime näha fantastilist maailma. Võib-olla on just mänguline mõtlemine see, mis vähendab hirmu „päris maailma“ ees ja annab loa tegutseda nii, nagu süda ihkab. Filmi üks eesmärk oli püüda kinni kunstniku edu valem. Kuigi saladuse jälile päris ei jõutud, jäi kõrvu nii mõnigi mõtteviiv, mida alles hoida. Muu hulgas kunstniku omadus lasta kõigil olla, kes olla tahetakse. Ka mängulises maailmas võib selle lugeda põhireeglite hulka: võime olla kes tahes. Epp Maria Kokamäe pere on elav näide, kuidas mängu mõttestruktuurid kanduvad ellu üle ja võivad aidata meil luua seda, mis tundub „päris maailma“ reeglite järgi võimatu.

Filmi kõlavamate momentide seas on seik, kus kunstnik räägib tema kohta tehtud märkusest, nagu elaks ta oma kookonis, liiga omas maailmas. Selle peale küsis ta, et „kelle maailmas siis veel elada, kui mitte enda omas?“. Paratamatult elab igaüks omas maailmas, näeme ja märkame valikuliselt, kujutame ja tõlgendame iseenda maailma reeglite järgi. Ja tõepoolest, mis selles siis halba on? Kas ei või olla, et selline kriitika tuleb nende suust, kes on unustanud unistamise või võime luua endale maailm, kus oleks hea olla? Teiseks peab välja tooma, et Epp Maria maailm pole sugugi isoleeritud. Tema teosed on justkui avastusretked ning iga retkega nihutab ta selle maa-ala piire ning jõuab kohtadesse, mis on olnud seni tundmatud. See maailm on avatud ka publikule. Kohati jäi mulje, et tööde materiaalse väärtuse kaalub üles jagamisrõõm. Isegi varastatud tööd ei küsinud kunstnik tagasi, vaid andis selle heasüdamlikult fännile päriseks. Minu meelest peegeldus see mõte kujundlikult ka kaadris, kus üks neljajalgne otse üle muru peal lebava töö lippas, et omanikku tervitada. Muidugi võib see mõtteviis tuleneda asjaolust, et ta toob tõesti oma töödega leiva lauale, seljatades „vaese kunstniku“ kuvandi.

Film tõstatab veel ühe olulise küsimuse, nimelt kunsti kuulumise kohta galeriisse või hoopis koduseinale. Teos galeriisaalis on välismaailmast täielikult ära lõigatud, aknad on kinni müüritud, valgus on tehislik ja seinad võõbatud ühte värvi. See annab kunstile võimaluse iseseisvuda ja oma reeglite järgi elama hakata. Kui asja niipidi vaadata, siis võiks öelda, et Epp Maria muinasjutuline maailm saaks just galeriiseintel vaataja kõige edukamalt endasse neelata. Siiski on kunstnik otsustanud, et tema tööde koht on just inimese kodu. Kuigi ta näitustele kätt ette ei pane, ütleb Epp, et tahab võidelda väärarusaama vastu, nagu oleks „päris kunst“ vaid muuseumides ja galeriides. Kui nüüd kõrvale jätta suured kunstioksjonid ja vaade kunstile kui pelgalt investeerimisobjektile, on Kokamäe eesmärk teha kunsti omanike ja kodude tarbeks omamoodi südamlik.

Mulle tundub, et kunsti võlu võibki osaliselt peituda sellisel skaalal, et ühel pool teosed, mis panevad meid nahast välja hüppama, ja teisel pool need, mis hoiavad meid soojas – kõik ühtmoodi olulised. Võiks isegi öelda, et selle spektri kaks otsa võimendavad teineteist ja samamoodi saab neid võimendada ruum. Šokeeriv mõjub rabavamalt avatud ruumis, galeriis ja seal, kus tekib dialoog, mõnulev kunst jätab suurima jälje just kodus, kasvades vargsi oma keskkonnaga ühte nagu ustav kaaslane. Kuigi mõnuleme igaüks isemoodi kunstiga, võiks Epp Maria teoseid nimetada just koduseintel puhkavateks kaaslasteks.

* “Vetelkõndija”, Anu Aun, 2023.