Arsi maja projektiruumis on üleval Laurentsiuse ja Tarmo Salini ühisnäitus „Asjad läksid käest“. Salini osa väljapanekust on selgelt kontseptuaalne ja tema valdavalt tekstilised teosed on mõeldud lugemiseks. Keskne küsimus on „mida on vaja kunstiloomingu tekkimiseks?“. Salin keskendub kunstniku vaimsele seisundile, teda huvitab, mis on loomingulise käitumise eeltingimuseks, mis toetab loomingut ja mis takistab.

Kunstnik esitab oma mõtted dokumentatsioonina. Info tuleb esile spontaansetes kritseldustes, skitsides, aga ka hoolikalt lõuendile maalitud sõnades ja lausetes, samuti fotodes, ajaleheväljalõigetes jm (sõnapiltide traditsioon viib teatavasti tagasi René Magritte’ini). Iga visuaalselt eksponeeritud sõna hakkab elama iseseisvat elu. Salin ei küsi kunsti olemuse kohta, nagu näiteks Joseph Kosuth, vaid uurib, milline on praeguses maailmas kunstniku koht, mille vajalikkuses ta mõnikord ise kahtleb, küsides näiteks: „Kas on mõtet teha hästi asju, mida pole vaja üldse teha?“

Tegelikult vaidlustab ta ka ühe kunstiliigi (maal) otstarbekuse, kuigi väljendab samal ajal ka oma meremaali loomise kinnisideed. Võib omakorda küsida, kas kirglik soov meremaali teha on ikka päris sama asi, mis seesugune maal ise. Kas saab usaldada kunstniku suurt maalimissoovi või tuleks temalt siiski ka valmis teose esitamist nõuda? Sel kahtluselainel annab autor kunstivahenditega edasi ühe bürokraatiamaigulise refleksiooni: „Kus on korralikult vormistatud dokumendid?“

Salin paneb oma teostesse boheemlase argipäevaste tõdemuste ja uitmõtete kontseptid, milles joonistub reljeefselt välja kolm paralleelset liini: 1) lootusetu armastus, 2) sellest tõukuv inspiratsiooni temaatika ja 3) argireaalsus, mis sisaldab paraku ka pärssivaid tegureid. Armastus on esitatud koomiksireana, milles on romantikat, merd ja igatsust. Inspiratsioonile viitavad lopsakad, visandlikuks jäävad juugendlik-rahvusromantilises laadis meremaalide kavandid lainetavast veepinnast, sadamast, paatidest jne. Nende motiivide väljumine koomiksireast ja spontaanne kujunemine iseseisvateks teosekavanditeks ei jäta kahtlust mainitud elulise situatsiooni inspireerivusest. Sõnapildid tulevad kogu ekspositsiooni vältel regulaarselt tagasi selle juurde, et „Meri – kujutis kui kinnisidee“. Salini maalimissoovi ehedust rõhutab asketismi ja eraldatuse kirjeldus tööde pealkirjades: „Maailmast ära lõigatud“ ja „Kusagil Eestis“ ehk kohas, mida ei näe isegi luubiga kaarti uurides. Nagu ka tõsiasi, et kunstnik toitub krõbuskitest ning söögigraanulitest.

Salini huvitab ka kategooria küsimus: „Kas maalida nagu Richard Uutmaa või nagu Aili Vint?“ Rääkimata ikka kõige üldisemast kontseptuaalsest küsimuseasetusest: kas meremaal on üldse vajalik? Sellele vastab ta tõdemusega oma subjektiivsest vajadusest: tema ei suuda ilma selleta olla.

Niisugusesse ühest äärmusest teise kõikuvasse olukorda sekkub kuri segaja väljastpoolt: vargus, mis häirib kunstniku olemist ja takistab loometööd. Kunstnik on lisanud ekspositsioonile esmalt käsitsi kirjutatud sedelid, mis on vist algselt tehtud selleks, et need uksele kinnitada: „Lõpetage minu toast kollektiivne varastamine! (NB! Minge varastage mujalt)“ ja „Vargused minu toast toimuvad tavaliselt siis, kui mind ei ole“. Seejärel on ta need juba maalidena teostanud, see lisab välja­ütlusele toekust: „Vargused minu toast toimuvad tavaliselt regulaarselt“, „Vargused minu toast on saavutanud enneolematud mõõtmed“ ja „Vargused minu toast on läinud mulle kalliks maksma“. „Kalliks maksma“ väljendab aeglast tühjaksjooksmist nii materiaalsetest kui ka psüühilistest ressurssidest: „Toast kaovad asjad, aga ennekõike ikkagi see lootusetuse ja isoleerituse tunne“. Lootusetus, mida tekitab vastamata armastus ja võimendab kaitsetus ikka ja jälle salamisi tuppa hiiliva varga ees, on miski, mis põhjustab kannatusi.

Näituse „Asjad läksid käest“ teine pool koosneb Laurentsiuse maalidest. Kui Salin üritab suure hoolega kokku koguda inspiratsiooni, mis hõljub õhkõrnade lainetena ta pea ümber, et sellest siis maal teha, siis Laurentsius, otse vastupidi, võtab hooletult ühe kauni motiivi ja näitab, et tema pildil see kaob, lahustub kiirelt olematusse. Professionaalse kergusega loodud poeetiline mäestuskujund naisenäost merekaldal on kokku pandud peentest oksaraagudest ja ühest nukrasilmsest pilgust. Hajumine jätkub teisel tööl, kus jõuab enne piirjoonte lõplikku kadumist märgata, et silmade ilmesse on tekkinud kibedust ja roosade huulte läheduses ripub üksindust väljendav sigaret. Lõpuks jääb kõigest järele vaid ülitäpse sürrealistliku realismiga maalitud mull, mis veereb mälestusena üle maa.

Laurentsiuse okste ja peenikeste puutüvedega täiendatud maalid meenutavad Anselm Kieferi kõledaid võpsikuid, mille traagilised teemad on seotud Teise maailmasõja aegsete koonduslaagritega. Laurentsiuse kõige tihedamad võsamaastikud (neid sellel näitusel ei ole) võivad olla järelehüüdeks Ida-Virumaa metsadele, millest pool on nüüdseks harvesteriga segi pööratud raielangid. Profiilportree Giuseppe Archimboldo vaimus on tegelikult kõduneva kännu murenev kujutis, mille taustal terendab mineviku sametine, romantiline pilt. Selle pidulik-õõvastava teose paariline on natüürmort suure musta linnu sorakil topisest, foonil kuivatatud lilledest tapeet. Vaataja võib ise otsustada, kas too herbaariumimaterjal on ilus või pigem natuke jube.

Selle kõige taustal omandab ka näituse pealkiri laiema tähenduse. Kui esmapilgul võinuks see viidata Salini materiaalsetele jt kaotustele ateljees toimunud varguste tõttu, siis laiemas plaanis võib pigem mõelda hoopis inimeste räpaka tegevuse tulemusel kaotsi läinud loodusväärtustele, mis ei ole lihtsasti taastatavad.

Kui mõni väga realistlik kunstnik abs­traktseks läheb, võib tema töödest leida veel antropomorfseid jooni, mida märkab ka Laurentsiuse puhul. On paar kvaasi­erootilist tööd, millest üks on samuti paigutatud näituse plakatile ja teine sukeldub Jaapani anime esteetikasse, joonistatuna pehme söega pruunile papile.

Laurentsius ei ole etikettide pärast muret tundnud: tööde allkirjad kas puuduvad või jäävad saladuseks, nagu ka nende valmimise aeg ja tehnika. Kui Salini kontseptuaalsed teosed kõnelevad ise ja külluslikult enda eest, siis Laurentsiuse töödele oleks väikesed ääremärkused ehk kasuks tulnud. Võib-olla oli eesmärk kummutada müüt, et raam võib Laurentsiusele olla olulisem kui pilt ise, sest raamid seekord puuduvad (ei ole tingimata puudus, vaid nihutatud vaatenurk).

Kahe kunstniku väljapanekus on ühenduslüliks üks peen ja tundlik, enam-vähem abstraktne, kuid siiski meremaalina mõjuv pilt, mis on eksponeeritud ruumis Salini näituse kõrval. Kuna sedeleid pole, võib tekkida kerge kahtlus, kumb kunstnik on nimetatud teose teinud. Salini mõttekäigud on näitust vaadates oma mulje jätnud, pannud igatsetud maali valmimisele kaasa elama ning küsima, kus too pilt siis lõpuks on. See võiks olla nimetatud poolabstraktne töö, kuigi on eksponeeritud Laurentsiuse tööde ruumis. Teos erineb tehniliselt teistest Laurentsiuse maalidest, sest on maalitud akrüüliga papile, mitte õliga lõuendile, nagu ta tavaliselt teeb. Tärkab lootus, et ehk Salin teostas ikkagi oma unistuse segajaist hoolimata – muidugi kontseptuaalsuse printsiibi katkestamise hinnaga.

Tegelikult ei ole see siiski tõenäoline. Salini tehtud lopsakatel pastellivisanditel pole kõnealuse abstraktse maali hõrkude jahedate üleminekutega kuigi palju ühist. Viimased näivad pärinevat ikkagi Laurentsiuse paletilt nagu teisedki, juba käsitletud sürrealismimaigulised merepildid. Salini lausungites väljendatud soov jääb niisiis õhku rippuma.