Suurim lühifilmikassetiga kaasnev hirm on ilmselt see, et seansi lõpuks on vaataja pähe tekkinud pigem edetabel kui terviklik elamus. Publik võiks näha kaugemale teostevahelisest võidujooksust. Siin on sellega hästi hakkama saadud. Filmide võrdlemine on nende eripalgelisuse tõttu üpris keeruline kui mitte võimatu – Eesti lühifilmide kassett „Tuli tuha all“ on ebakõladest tulvil kollaaž, mis suunab vaatajat kihthaaval lähemale terviku mõistmiseni. 

Mis tähenduse tervik aga loob, kui koondada kokku varieeruvas vanuses autorite lühifilmid täiesti erinevatest žanritest? Mis juhtub, kui seada sammud hotellist suitsusauna, visata sealt leil paneelmajade vahele, rännata teisele poole maakera Indiasse ning sealt tagasi Eestisse, mis võib asuda isegi Indiast kaugemal, sest tegevustik toimub XIX sajandil?

Inimelu on tõesti habras ja kaob nagu hommikune kaste.¹

Silvia Lorenzi „Numbrituba“ toob ebahariliku taustaga inimesed kokku ühte harilikku hotelli. Paistab, et kõik külastajad tulid sinna selleks, et iseenda ja oma saladuste eest ära joosta, ent lõpus kistakse eest vähemalt üks saladuseloor, mis paljastab hulga küsimusi.

Vaatamise muudavad nauditavaks kaameratöö ja värvigamma. Viltu paigutatud kaamera tekitab tunde, et midagi on pildil valesti, aga mis, seda ei saa me lõpuni teada. Tavapäraselt hubane kollane toon loob siin pigem saladusliku atmosfääri. Kaadrid tühjadest tubadest filmi viimasel minutil on paigal ja stabiilsed, mis tekitab tunde justkui oleks saladustega järsku lõpparve tehtud. Viimase kaadris asuva tegelase kahtlust ja segadust kujutab värisev kaamerapilt.

„Numbritoas“ öeldakse vähe ära ja enamik jääb vaataja enda mõistatada. Ometi paljastub kulisside tagant palve, et palun lihtsalt räägime omavahel, kas või karjume.

Eks me ole eestlastena ilmselt kõik vaevanud pead selle üle, mis juhtub siis, kui haugata üks priske suutäis hallitanud leiba. Katariina Aule „Leivalaul“ on sellele küsimusele vastuse leidnud. Ei tea, kus, miks ja kellega sündis selline idee, aga see on lihtsalt jaburalt geniaalne!

XIX sajandi Eesti perekonnas söövad lapsed kogemata hallitanud leiba ja näib, et neid on oma valdusse haaranud mingisugune saatanlik jõud, mille mõjul kostab neist tänapäeva raadioülekanne.

Kaadrid on läbivalt filmitud kuskilt eemalt – justkui mingist pimedast praost või märkamatust nurgast. Kaamera näiline „sattumine“ sündmustesse jätab mulje, nagu jälgiks perekonda tõepoolest keegi tulevikust ja kogu leiva ümber toimuv karneval on ettekavatsetud. 

Loo iva on iseenesest lihtne ja muinasjutuliku hõnguga – ahnus ajab upakile. Ahnuse tuvastamiseks tasub jälgida Hendriku taskunuga, mis lõikab läbi leivast ja hiljem ka … Ühesõnaga on pühast leivast ühes aegumistähtaja saabumisega saanud põrgulik kättemaksja, kaasteelisteks omavahel kontrasti asetatud regilaul ja XXI sajandi poplugu. Kui Aule „Heiki teisel pool“² oli absurdne, siis „Leivalaul“ ületab selle igasugused piirid.

Lepatriinu, lenda ära …

… pesa põleb, pojad sees. Ära enam ringi rända, kui on kodu leekides.

See lastesalm loob raami Elisabeth Kužovniku lühifilmile „Stiina“ ja võtab kokku teose tuuma. Esimesed kaks rida soosivad murede eest pakku pugemist, teised kinnitavad, et probleeme lahendatakse seestpoolt väljapoole, mitte vastupidi. Kodu on inimese kõige isiklikum ruum ja kui seal on asjad viltu, ei saa ka kaugemal end hästi tunda.

Üksikema Stiina (Liisa Saaremäel) teenib raha mitmel rindel, ent on oma üheksa-aastase tütre Emma (Säsil Pärn) unarusse jätnud. Tütar on kiusu ohver ning leiab lohutust ema vanade videokassettide vaatamisest. „Sa teed ainult seda, mida sina tahad,“ lausub Emma ühtäkki emale, kelle kohkumise põhjal võib aimata, et tütar tunneb ema ilmselt paremini kui ta ise.

Ema ja tütre peaaegu identne välimus „Florida projekti“³ Halley ja Mooneega on ilmselge, ja ehk tekkiski seetõttu tunne, nagu oleks filmi juba varem näinud. Mulle ei mõjunud kiusamisstseenid veenvalt ning ema hoolimatus paistis võlts oma teatraalsuses. Filmi päästis aga emotsionaalselt tugev lõpp, mis andis lootust, et mõistmist on võimalik saavutada.

Anna Hintsi ja Tushar Prakashi „Sannapäiv“ on „Savvusanna sõsarate“⁴ väike vend. Naiste asemel istuvad saunas aga mehed. Kaks viimast sauna jäänut paljastavad pimedas saladusekambris oma süütu igatsuse läheduse järele.

Tundeküllase vihtlemisstseeni paneb toimima selle pikkus ja korduvus, mis oleks lühemana esitledes mõjunud argise, mitte intiimsena. „Sannapäiv“ kõneleb meeste karmi pealispinna all peituvatest tabuteemaks muutunud inimlikest soovidest ja haavatavusest.

„Pimealast“ rääkides võib arvata, et Anna Hints sõitis Indiasse plaaniga teha (lühi)dokk, kuid tõenäoliselt oleks see ohtlik olnud. Seetõttu valmis midagi hoopis põnevamat – mängu- ja dokfilmi ristand. „Pimealas“ elab lapseohtu india tüdruk Surya (Umaiza) oma õdede ja isaga) slummis. Pere rahalise seisu parandamiseks plaanib isa tütre mehele panna, ent soovitud kaasavara hankimiseks tuleb kasutusele võtta õõvastavad meetmed.

Mängu ja reaalsuse vahele tõmbab niidi prügihunnikust leitud fotokaamera, mis on vähemalt sümboolne algus muutusele. Kaamera kaudu tõstatuvad küsimused nii identiteedi kao kui ka pervertide paljastamise ja häbimärgistamise vajaduse kohta. „Pimeala“ on nagu üks suur appikarje, mille jälkuse ja objektistamise lõppfaasi märgib kriidiga põrandale tõmmatud X. Suur rõõm, et tegemist on Eesti produktsiooniga, sest muidu poleks see lugu ilmselt meie kinolinale jõudnud. „Pimeala“ aitab näha oma mätta otsast kaugemale ja tekitab tunde, et tegelikult on meil siinmail (enam-vähem) kõik hästi. 

Kui tuhk on üldiselt väärtusetu kraam ja pajatab olnust, lõpetatust, siis selle tuha all peitub fööniks, kes vähemalt minu silmis on juba tuhast tõusnud. Kuigi lõviosa režissööridest on naised, pole ekraanile jõudnud üksnes naiste lood. Üks film räägib tervenisti meeste siseilmast, teine omale õnnetuse kaela toonud perekonnast, kolmas hotellikülastajate varjukülgedest. Kaks ülejäänut on läbinisti naistele keskenduvad lood, mis puudutavad teemasid nagu ema-tütre suhe ja (India) noorte tüdrukute väärkohtlemine.

Kõik filmid toovad päevavalgele mingid saladused, mis moel või teisel jäävad vaatajat kummitama. „Tuli tuha all“ kutsub vaatama sissepoole – ehk võimaldab see anda endale loa eelarvamustest lahti lasta, olla haavatav ja päeva lõpuks üksteise vastu lahkem?