Édouard Louis, Ühe naise võitlused ja metamorfoosid. Prantsuse keelest tõlkinud Heli Allik, toimetanud Liisi Rünkla. Kujundanud Eiko Ojala. Varrak, 2026. 104 lk.

Kas mäletad hetke, mil hakkasid oma emas nägema inimest?

Nii, et sa vaatasid teda ja sinu esimene mõte ei seostunud enam su enda vajadustega, mida ta täitma pidi? Või äkki mäletad, millal sa esimest korda küsisid emalt, kuidas tal läheb ja tahtsid ausat vastust saada?

Mina ei mäleta, millal see muutus toimus, aga küllap oli see siis, kui me enam koos ei elanud.

Poja pilk

„Ühe naise võitlused ja metamorfoosid“ räägib sisendusjõulise loo Monique’ist, kes kõigi eelduste kiuste end kahest nüristavast kooselust ja sõna otseses mõttes konti murdvast vaesusest vaba(ma)ks rebib. Seda lugu vahendab ja võimendab poja pilk, mis õpib emas nägema just nimelt rohkem Monique’i ja vähem ema. Näeme, kuidas ühel hetkel on poja suurim soov, et ema piinlikkust ei valmistaks ja oma rollis püsiks, isegi kui see teda õnnetuks teeb, ja järgmisel hetkel, et ema oleks õnnelik ja vaba endale ise meelepäraseid rolle valides.

Selleks ei ole vaja Édouard Louis’ raamatut lugeda, et tähele panna, kuidas suhted vanematega muutuvad, kui ei pea enam ühise katuse all elama. Minu arvates on Édouard Louis seda mõtet edasi mõelnud ja eriti teravalt välja joonistanud, sest tema lahkumine kodust on kolmekordne: lahkumine kodu­majast, kodualevist ja koduklassist. Kui esimesed kaks sammu on mõõdetavad, siis kolmas ehk liikumine ühest ühiskonnaklassist teise on määratu suur hüpe, kehaline, keeleline ja põhimõtteline piiririkkumine, mis esimese hooga poja ja ema eri maailmadesse paiskab. „Sotsiaalne distants oli niivõrd rikkunud meie suhte, et sa nägid mind vaid kui klassirünnaku instrumenti, ja see olukord oleks mu peaaegu tapnud“ (lk 66).

Hiljem muudab seesama distants nad aga lahutamatuks: „Just seetõttu, et meie suhe on muutunud, suudan ma nüüd vaadata meie minevikku heatahtlikult, või õigemini, elustada mineviku kaosest õrnuse killukesi. Meie lähenemine ei muutnud mitte ainult tema tulevikku, see muutis ka meie minevikku“ (lk 76).

Nende tähelepanekuteni jõudmine on mulle ausalt öeldes vaevaline.

„Kõik algas ühest fotost“

Raamat algab lausega „Kõik algas ühest fotost“, millele järgneb kaks – küll väga õhuliselt küljendatud – lehekülge muljeid ema nooruspõlve selfist, „kõik sellel pildil tema kehahoiakus, tema pilgus, tema juuste liikumises kõneleb vabadusest, ees ootavatest lõpmatutest valikutest, ja võib-olla ka õnnest“ (lk 5). See võte kisub mu teadvusse soovimatud pilgutõlgitsused stiilis „tema välkuvates silmades kangastusid korraga läbielatud vintsutuste raskus, kõigutamatu usk helgemasse homsesse, soe mälestus hommikuks söödud munapudrust“ jne, jne – ja täpselt nii kergesti kaotangi ma alles äsjase põletava himu Édouard Louis’ ema loosse sukelduda. Autori gaasihõngulisest võttest jääb mulje, nagu püüaks ta end „nägijaks“ kirjutada, kergitada kõrgemale lugejast, kes näeb samal pildil kaamera ees normaalset nägu teha üritavat inimest.

Kui näeb. Monique’i pildi leian alles raamatu lõpust. Kuna mul jagub tänu varasematele kokkupuudetele Édouard Louis’ga piisavalt optimismi, otsustan otsida välja võimalikult vana foto omaenda emast.

Ta on sellel umbes 23aastane, vaatab naeratades kaamerasse, „kõik sellel pildil tema kehahoiakus“ …

Selge.

Minagi ei ole võimeline vaatama oma ema pilti, ilma et kirjutaksin ta pilgu sisse kogu tema loo ja iseenda oma ka, kuigi ta ilmselt oli üritanud kaamera ees normaalset nägu teha.

„Mulle tundub, et ma olin unustanud, et ta oli enne mu sündi olnud vaba – õnnelik?“ (lk 6).

Kui Édouard Louis on mu eelteadmised aktiveerinud, olen valmis enese kogemusest lahti laskma ja tema pilku usaldama. See pilk on heitlik, pojal on justkui raske täita endale võetud suurt ülesannet ja emale otsa vaadata: ta põikab sinna-tänna, kord mälestusse sellest, kuidas ta ei tahtnud, et ema teda inimesena tundma õpiks, siis mattub oma tunnete alla, siis lipsab veel ühte pealtnäha juhuslikku mälestusse … Pika sissejuhatuse lõpetab väike manifest, kus Louis põhjendab, miks ta jälle oma perest kirjutab: „Mulle on räägitud, et kirjandus ei tohi end kunagi korrata, aga ma tahan kirjutada ühte ja sama lugu, veel ja veel, naasta selle juurde, kuni sellest hakkavad paistma tõe killud, uuristada sellesse ühe augu teise järel, kuni see, mis on peidetud, hakkab välja imbuma“ (lk 13).

Tõe killud

Olen märganud, et üldiselt ei ole ilukirjandusteose puhul maitsekas arutada, kui palju on selles tõsielu ja kui palju väljamõeldist. Édouard Louis’ loomingust rääkides (mida juhtub tihti) ei meenu mulle naljalt vestlust, kus ei oleks tõstatatud küsimust „kas see kõik vastab tõele?“, kusjuures mõni küsija väljendab pahameelt, et Louis tegelikestinimestest kirjutab, mõni teine aga leiab, et ta peaks neile veelgi eredamat valgust heitma.

Tõde on see, mida Édouard Louis oma raamatutega avalikult taotleb ja mille rõhutamiseks kasutab väga konkreetseid võtteid, näiteks lisab raamatutesse lapse­põlvepilte, ka emaraamatusse. Nii on Louis’ ema elu tegelikkuse kujutamine poliitiline aktsioon: „Ma ei tahtnud tema elust metafoori teha, ma ei tahtnud kirjutada kellestki temasarnasest, ma tahtsin kirjutada temast endast, et minna selle plaaniga võimalikult kaugele: seada õiglus jalule naise eest, kes oli olnud kogu elu nähtamatu, tuues ta nähtavale.“¹

Sellega on Louis pannud end erakordselt ebamugavasse olukorda, sest täielik ja kontrollitav tõde ongi nüüd see, mida temalt oodatakse ja mida talle samal ajal ette heidetakse. Ainuke väike mugavus, mida ta endale lubab, on ilukirjanduse sirm, loovkirjutaja voli vastavalt vajadusele tegelikku lugu pisut kohendada, või iga kirjutaja õigus tuua esile nüansse, mis ta peab asjakohaseks, ja jätta mõned teised mainimata.²

Vastukäivad tõed ei välista teineteist

Lugedes Édouard Louis’ ema lugu, mille võtmesündmused ka tema teistest teostest läbi käivad, tuleb mul iga natukese aja tagant soov võtta kõrvale „Kes tappis mu isa“, kus autor kujutab mõningaid sündmusi hoopis teises valguses. Näiteks seda, kui isa tehases töötades selja murrab ja hiljem pooleldi invaliidina tänavapühkijaks läheb. Emaraamatus on kirjas: „tööaastad tehases ja seejärel tänavapühkijana, sest ta ütles, et mehe kohus on perekonda üleval pidada, olid murdnud ta selja“ (lk 73). Isaraamatust võiks kõrvale tuua lause: „Tõde oli see, et sellest hetkest hakkas riik sind jõuga tööle tagasi viima, hoolimata su karjuvast invaliidsusest, hoolimata sellest, mida tehas oli sinuga teinud.“³ Kui ühest tsitaadist võib välja lugeda, et oma vigastuses on süüdi isa ise ja tema tagurlik maskulinism, siis teises on süüdistav sõrm pööratud valitsevale klassile, kes ei lase vaestel ja vaevatutel olla midagi enamat kui vaesed ja vaevatud.

„Ühe naise võitlustes ja metamorfoosides“ paistabki Louis põhiliselt lajatavat maskulinismile, mis naist ahelaisse sunnib. Võimutseva mehe käskimise all muutub relvaks isegi laps, kelle naine on sunnitud sünnitama ja kes omakorda naist paika surub, ainult selle vahega, et laps võib kunagi rollijaotusest välja kasvada, aga võimutseva mehe tõenäosus meeleparandusele on äärmiselt väike alevis, kus „mehed jõid ja naised üritasid takistada oma mehel joomast“ (lk 19).

Isaraamatus väljendab Louis selgelt kaastunnet töölisklassist pärit mehe suhtes, kelle ainus valuuta on muskel, kuni jõudu jätkub, aga emaraamatus asub naise poolele, kes sellesama musklijõu all kannatab. Neis raamatuis on kaks erinevat, paralleelset võitlust, mis teineteist ei välista, vaid paigutuvad Louis’ suurte võitluste skeemi ning annavad tunnistust sellest, et tema teosed kasvavad üksteisest välja ja moodustavad kindla järjestusega mõttearenduste jada. Seetõttu soovitan tungivalt silmas pidada Louis’ raamatute originaalväljaannete ilmumisaegu: „Kes tappis mu isa“ ilmus prantsuse keeles 2018. aastal, „Ühe naise võitlused ja metamorfoosid“ kolm aastat hiljem ning alles seejärel ilmus „Muutuda: meetod“⁴. Eesti lugejani on need jõudnud teises järjekorras.

Aga kus see vabadus siin raamatus on?

Monique’ile kaasa elades võib mustritundlikul lugejal tekkida õigustatud küsimus: MISPIDI SEDA RAAMATUT LUGEMA PEAKS, ET SEE NAINE LÕPUKS VABANEKS??? Monique muudkui leiab ja kaotab oma agentsust, murrab end vabaks ja loovutab selle vabaduse õige pea. Lisaks võib alevist Pariisi uue mehe juurde kolinud Monique’i rõõmu tunnistades korraks jääda mulje, et klassivahetus on lausa imeline, tõeline võluvits naise rolli mõistetud inimese hädadele. Siinkohal esitab Louis, kes ei taha kunagi arvustajast maha jääda, ka ise küsimuse: „Kas muutumine on ikka muutumine, kui seda piiritleb nii selgelt klassivägivald?“ (lk 98). Nojah, keset muutumist ei saagi ju inimene näha, kuhu ta lõpuks välja jõuab – ta näeb ainult tänast ja eilset.

„Ühe naise võitlused ja metamorfoosid“ on kaader Monique’i muutumistest ja vabanemistest, mis ei ole lõppenud.

Selle raamatu Monique on vabanenud veendumusest, et tal ei ole oma muutuste üle kontrolli ja et tema elu on kellegi teise kätes.

Selle raamatu Monique ei tea veel, et paar aastat hiljem põgeneb ta sellegi elukaaslase juurest ja alustab jälle otsast.

Selle raamatu Édouard Louis ei tea veel, et paar aastat hiljem aitab ta emal taas otsast alustada ja kirjutab raamatu „Monique pääseb minema“⁵.

Viimistletud juhuslikkus

Kui vaadata, mida Louis’ emaraamatule sünnimaal ette heidetakse, paistab, et lugejaid häirib struktuur, täpsemini, selle puudumine. Raamat koosneb pealtnäha lõdvalt kokku traageldatud mälupiltidest, vestluskatketest, lühimõtlustest.

Minu meelest tabab valitud vorm imehästi lapse pilgu ekslemist, kui laps avastab, et tema ema on inimene, ja teisalt ühe inimese ahelatest lahti kiskumise keerukust. Kindlasti saab vaielda, mis see Monique’i vabanemine on või olema peaks, aga üks asi, mida see ei ole, on lineaarne sammude jada. Igaüks, kes on kunagi pidanud end millestki vabaks rebima, teab, et see ei ole korrapäraselt kulgev protsess. Vaim puskleb ja vibeleb, kord tormab sihikindlalt valguse poole, siis jääb toppama, põrkab tagasi, leierdab, kõhkleb. Ja miks peaks seda kuidagi teisiti kujutamagi?

Louis’ üks suuri tugevusi on julgus kehastada seda, millest ta kirjutab, selle kaudu, kuidas ta kirjutab.

Südameverega allkirjastatud tõlge

Lõpetuseks on mul sõnum agaramale Édouard Louis’ huvilisele, kes on kärsitusest haaranud tema teoste ingliskeelsete tõlgete järele: arusaadav, aga ära mõtlegi inglise tõlkega piirduda!

Kuulen ikka ja jälle arvamusi, et eesti tõlkeid pole vaja lugeda, kuna a) meil on algelisem tõlkekultuur, b) meie tõlkijatele makstakse vähe ja küllap nad on siis lohakad ka, c) eesti keeles on kuidagi cringe lugeda, d) … (sisesta oma põhjus, kui seda juba mainitud pole).

Inglise ja eesti tõlkija elavad eri maailmades ja see annab tekstis teravalt tunda, eesti tõlkija kasuks. Ruumi säästmiseks jagan ma ilukirjanduse tõlkijad väga üldistavalt kahte äärmusse. Esimesse poolde kalduv tõlkija teeb oma tööd ratsionaalselt ja pragmaatiliselt: tal on välja arvutatud, mitu raamatut on vaja aastas teha, et ära elada, tal on vastavad tähtajad, ta teeb selle aja jooksul nii palju, kui jõuab, ja suurema silumise jätab toimetaja mureks (kes mõnel õnnetul juhul kirjutab Temu-tõlke sisuliselt tasuta ümber, sest ka tema nimi läheb tiitlipöördele). Teine tüüp ei tule selle pealegi, et tõlkimisest võiks ära elada ja ennemini rabab ta end mitmel rindel ribadeks, kui näitab kellelegi käsikirja, millele ta pole valmis oma südameverre kastetud Pegasuse tiivasulega alla kirjutama. Ta peab elementaarseks tõlkida „ühte ja sama lugu, veel ja veel, naasta selle juurde, kuni sellest hakkavad paistma tõe killud, uuristada sellesse ühe augu teise järel, kuni see, mis on peidetud, hakkab välja imbuma“ (lk 13) – enne ta lihtsalt ei anna oma tööd ära ja kõik.

Selle kenakese kuhja prantsuse nüüdiskirjanduse tippteoste põhjal, mille olen nende inglise tõlgetega rida-realt läbi võrrelnud, teen järgmise avalduse: inglise tõlkekultuuris on norm kalduda esimesse äärmusse, eesti tõlkekultuuris teise. Niisiis: kui sul on vaja teada, millest Édouard Louis kirjutab, siis selle info saab inglise tõlkest põhimõtteliselt kätte. Kui sa tahad teada, kuidas Édouard Louis kirjutab, siis loe Heli Alliku tõlkeid.