Kuidas teha kõigile ligipääsetavat arhitektuuri nii, et lahendused ei oleks tehnilised, vaid ruumiga algusest peale orgaaniliselt seotud? Või õigemini, milline üldse oleks arhitektuur, kui selle kasutajana ei kujutleta tavapärast tervet inimkeha ega ka mitte eri vahenditega normaalseks n-ö järele aidatud keha, vaid kõikvõimalikke, füsioloogilises ja neuroloogilises mõttes üksteisest üsna erinevaid kehasid? 26. märtsil pidas Eesti kunstiakadeemias avaliku loengu legendaarne arhitektiharidusega aktivist Jos Boys, kes on ligi kakskümmend aastat esitanud neid küsimusi koos Suurbritannia erivajadustega kunstnike, disainerite ja arhitektidega. Josile on see väga mitmetahulise probleemistiku osa, mis hõlmab ka soolisi, seksuaalseid, vanuselisi ja rahvuslikke erinevusi ning küsimust, kuidas ruum erisuguste kasutajate vajadusi ja võimalusi toetab või marginaliseerib. Lõpetanud Londonis Bartletti arhitektuurikooli (The Bartlett, University College London) oli ta üks esimesi, kes tõstatas arhitektuuris sootemaatika: Boysi ja tema mõttekaaslaste 1980. aastal asutatud kollektiiv Matrix võttis teadlikuks eesmärgiks feministliku arhitektuuri. Rääkisime nii sellest, milles feministlik arhitektuuripraktika tollal seisnes, kui ka sellest, miks ja kuidas laienes see koostööks erivajadustega loomeinimestega.

Arhitektuuriloos nimetatakse Matrixit enamasti esimeseks feministlikuks arhitektuurikollektiiviks. Kuidas see alguse sai, mis ajendas teid kokku tulema?

Matrix sündis 1970. aastate lõpus Londonis ja oli osa poliitilisest liikumisest nimetusega New Architecture Movement ehk uus arhitektuuriliikumine. Eesmärk oli käsitleda arhitektuuri senisest palju poliitilisemalt ja ühiskonnakesksemalt, muu hulgas arutati näiteks arhitektide ametiühingu asutamist, mida tollases Suurbritannias seni teemaks ei oldud võetud. Ühtlasi sooviti tegeleda vähemuste, alaesindatud kasutajagruppidega. Sellegipoolest märkasid naised, et nende arvamust selles liikumises kuigivõrd kuulda ei võetud, ikka eeldati koosolekutel, et nemad keedavad teed. Nii oli seal umbes 40 naist, kellele oli arhitektuuris oluline ka sooaspekt, ning Matrix oli üks mitmest algatusest, mis sellest sündis. Matrix tegutses veidi üle kümne aasta – see oli periood, mil riik rahastas senisest märksa paremini kogukondlikke algatusi, sealhulgas naisliikumist. Suur-Londoni Nõukogu (Greater London Council) aitas kaasa naiste, vähemuste ja immigrantide kogukonnakeskuste jms rajamisele, nii et see toetus võimaldas Matrixil tegutseda.

Mida Matrix tavapärasega võrreldes teisiti tegi?

Matrix tegeles paralleelselt nii projekteerimise, ruumi soolise jaotuse uurimise kui ka võimaluste otsimisega, kuidas arhitektuuriloomet ümber mõtestada. Alustuseks uurisime keskkonda: kuidas ruum eri soost, eri nahavärvuse või eri seksuaalsusega inimesi erinevalt kohtleb. Ning mitte lihtsalt erinevalt, vaid ebavõrdselt. Valmis ruum on mõne jaoks soodne ja mugav, aga teise jaoks mitte. Näiteks kui spordiväljakud on rajatud väga füüsilistele meeskondlikele aladele, siis toetatakse pigem poisse ja mehi; või kui korteris on köök väga väike, siis eeldatakse, et seal tegutseb naine üksi, see pole kogu pere ruum. Äärelinnades lähtuti ikka veel töise mehe ja koduse naise mudelist, mida 1970. aastatel ammu enam ei olnud, kuid poode ja töökohti sinna ikkagi ei projekteeritud, nii et naised võisid tunda end väga eraldatuna. Teisalt üritas Matrix teha arhitektuuris loomeprotsessi märksa ligipääsetavamaks ja arusaadavamaks. Püüdsime teha tellijatele ja kasutajatele mõistetavaks, millest projekteerimine koosneb, kuidas mõista arhitektuuri spetsiifilist keelt ning tegime seda väga lihtsal viisil. Näiteks Anne Thorne, üks Matrixi põhituumikust, kasutas Battenbergi kooki, mis koosneb nelja värvi tainaruudust, demonstreerides seda piki- ja põikipidi lõigates, mida tähendab plaan või lõige. Õpetasime, kuidas kasutada keha ruumi mõõtmiseks, selleks et kujutleda ruumide suurust ja proportsioone. Jagonari projekti ette valmistades toimus nn tellisepiknik (brick picnic), kus käisime koos müüriladumist, värve ja faktuure vaatamas. Need väga lihtsakoelised meetmed töötasid, sest eesmärk oli, et endasse puutuvaid otsuseid tehtaks pädevalt. Lisaks viisime läbi töötubasid naisrühmadele, kes olid huvitatud ehitusel osalemisest – paljud soovisid käed külge panna ning Matrix toetas igati, et projekteerimine, ehitamine, järelevalve jms ei oleks üksteisest nii eraldi.

Kuidas tellijad ja koostööpartnerid teid leidsid? Kuidas see kogukonnatöö tollal välja nägi?

Samal perioodil leidis aset ka nn kogukonnaarhitektide liikumine, kui kogu riigis nõustasid kohalikke kogukondi arhitektid (community technical aid), kel oli nähtavas asukohas tänavale avaneva vitriiniga bürooruum ning neil kujunes välja tugev üleriigiline võrgustik. See oli väga sidus liikumine ning ka Matrix oli selle osa. Nii et suur osa Matrixi tööst tähendaski nõustamist, elanike vajadustele vastavate olemasolevate sobilike hoonete leidmist, nende ümberehitamise kõlblikkuse hindamist, tasuvusarvutuste tegemist ja rahastuse otsimist. Selle kõrval tegime mõistagi ka teavitustööd: korraldasime konverentse jm üritusi, et arutada, milles üldse seisneb kogukonnaarhitektuur, aga ka dispuute feminismi-, marksismi- ja ühiskonnateemadel. See kõik oli internetieelne ajastu, nii et sellised vahetud kokkusaamised ja teadmiste jagamine olid väga olulised.

Selle najal ja kõrval oli ilmunud ka tellijaid, kes spetsiaalselt otsisid nais­arhitekte. Näiteks Jagonari keskus (valmis 1987), ilmselt Matrixi tuntuim töö, sündis sel moel. See oli Ida-Londonis Bangladeshi naiste kogukonnamaja, kuid esialgu olid nende ootused võrdlemisi tagasihoidlikud. Siiski viis pikk ja sisukas koostöö naistega lahenduseni, et nad said Whitechapelis suure ja väärt hoone, kuhu rajati lastehoid ja pakuti suurt hulka teenuseid keeleõppest kokanduskursusteni. See toimis palju aastaid kuni Londoni rendihindade ja kulude tõus sundis neid 2015. aastal tegevuse lõpetama.

Teine väga oluline töö oli üks naiste turvakeskus – kuna see on turvakeskus, siis ma ei saa asukohta öelda –, mille esialgu olid kavandanud meesarhitektid, kes olid seda käsitlenud tavapärase odava hostelina. Projekti eestvedajad ei olnud üldse rahul ja palusid meil leida lahendus, mis arvestaks rohkem heitunud naistega, kes jõuavad sinna haavatavas seisundis. Nii et Matrix püüdis pakkuda turvatunnet ja valikuvõimalusi – algse suure ühisköögi asemel tehti kolme naise peale kööginišid, et pakkuda nii privaatsust kui ka vastastikust toetust. Olid laste mänguruumid, samuti oli mõeldud ligipääsetavusele. See projekt ja kogu tollane naiste varjupaikade rajamise liikumine oli erakordselt tähtis, sest tuli ilmsiks, kui suur hulk naisi selliseid ruume õigupoolest vajab. Seni olid näiteks diskussioonid vägistamisest abielusuhtes või paarisuhtevägivallast täiesti puudunud. See tekitas omamoodi lumepalliefekti, kus arhitektuur, s.t reaalsete ruumide rajamine, viis teema palju laiemale ühiskondlikule tasandile ja tegi palju nähtavamaks.

Kuidas teie tegevus vastu võeti?

Reaktsioone oli kaht laadi. Professionaalsed, pikaajalise kogemusega mees­arhitektid ja ka mõned naised suhtusid, nagu oligi oodata, et see ei ole mingi teema – nende arvates oli ruum neutraalne nähtus ja selliste teemade arutamine ajaraisk. Ja nende hääl mõistagi domineeris – tollal oli praktiseerivate arhitektide seas naisi vahest 10–12 protsenti. Tänapäeval on ehk 40 protsenti? Arhitektuurieriala soolist ebavõrdsust ei olegi nii lihtne analüüsida, kuna muutuste suhtes ollakse erakordselt resistentne. See ei ole mingi lihtsakoeline seksism, vaid palju nüansirohkem, toetudes nii meeste kui naiste poolt omaks võetud kindlatele hoiakutele ja väljendudes kõikvõimalikes detailides.

Meil on sooline tasakaal protsentides leebem, kuid sellegipoolest usuvad naisarhitektid, et arhitektuur nõuab erilist kutsumust, absoluutset pühendumist ja kompromissitut töökultuuri.

Just, ja see on tõesti naljakas, kuna arhitektuur on mõistagi väga oluline töö, aga arhitekti roll ühiskonnas ei ole teab mis suur. Teostus sõltub ülepea tellijatest ja rahastajatest, kelle teenistuses ollakse, suur osa arhitektuurist on kommertslik. Nii palju on seda, mille üle arhitektil ei ole mingisugust kontrolli. Ei ole enam 1950. aastad, kui kujutleti, kuidas arhitekt loob maailma täiesti uueks. Loomulikult tekitabki see tugeva impulsi vastupidiseks hoiakuks. Minu meelest arhitektuur ei vaja kogu seda aurat.

Kas tollal tegutsedes saite siis tuge rahvusvahelistest kontaktidest?

Jah, see oligi see teine osa vastukajast – noorema põlvkonna naisarhitektid ja arhitektuuritudengid olid kõikjal neist teemadest väga huvitatud. 1984. aastal avaldasime raamatu „Tehes ruumi: naised meeste loodud keskkonnas“ („Making Space: Women and the Man-Made Environment“), millel oli tohutu rahvusvaheline mõju. Kuigi me ise – või vähemalt mina – sellest tollal kohe aru ei saanudki, olime selle raamatu teinud eelkõige selleks, et neid teemasid iseenda jaoks lahti mõtestada. Meile olid väga olulised USA väljaanded, eriti Dolores Hayden ja tema „Suur kodurevolutsioon: Ameerika kodude, piirkondade ja linnade feministlike projektide ajalugu“ („Grand Domestic Revolution: A History of Feminist Designs for American Homes, Neighbor­hoods, Cities“, 1981). Aga ka veel aastakümneid hiljem saime kirju palvega „Tehes ruumi“ taasavaldada, kuna see oli saanud hinnaliseks rariteediks. Barbicanis toimunud näituse „Kuidas me elame. Uute ruumide kujutlemine koos Matrixi feministliku disainikooperatiiviga“ („How We Live Now: Reimagining Spaces with Matrix Feminist Design Co-operative“, 2021) puhul see õnnestuski ning praegu tegeleme Matrixi arhiiviga, sest muidu läheb kogu see osaliste kodudes laiali materjal lihtsalt kaotsi.

Kuidas jõudsid pärast Matrixit erivajadustega inimesteni? Ütlesid loengus, et olid selle seltskonna ainus n-ö standardkehaga liige.

Minu hea sõber, kunstnik Zoe Partington on nägemispuudega ning meis tekitas rahulolematust tähelepanek, et kuigi seaduste ja regulatsioonide poolest on ligipääsetavus paranenud, mõistetakse seda ikka veel erakordselt mehaaniliselt. Justkui erivajadustega inimestele oleks piisav, kui nad saavad liikuda punktist a punkti b, kuid oodata, et nende ruumikogemus oleks kvaliteetne või koguni ilus, on justkui suisa kohatu. Kogu suhtumine sellesse temaatikasse on erivajadustega inimeste seisukohalt üpris problemaatiline: ligipääsetavuse küsimustele mõeldakse projekteerimise lõpus ja ettekirjutuste täitmiseks umbes samamoodi kui tuleohutusnõuetele. Kui normkehaga arhitektid või disainerid „kaasavad“ erivajadustega inimesi, siis tunnevad nad end empaatilise ja hoolitsevana, kuid tegelikult nad ei võimalda neile agentsust. Seesuguses hoolitsuses ei puudu teatud annus haletsust. Aga milline oleks projekteerimisprotsess, kui erivajadust käsitletaks algusest peale loomingulise lähtekohana, arvestades, et kehad ongi erinevad? Erivajadustega inimeste ruumikasutus ongi iga päev loominguline, sest nad peavad pidevalt endale sobilikke lahendusi otsima.

2007. aastal panime kokku kollektiivi DisOrdinary Architecture, kus on umbes 40 osalist, alguses valdavalt erivajadustega kunstnikud, nüüd järjest enam ka disainereid ja arhitekte. Erivajadustega inimeste aktivism on Suurbritannias olnud väga tugev juba kaua ning Zoe Partingtonil on suurepärane võrgustik inimestest, kellel on projektides osalemiseks hea kompetents ja valmisolek. Praeguseks oleme jäänud nelja-viie põhilise töötoa juurde, mida koos nende kunstnikega arhitektuurikoolides ja mujal läbi viime.

Nii et projektis on esikohal arhitektuuriharidus?

Jah, sellest sai kõik alguse. Meie eesmärk ei ole niivõrd regulatsioonid ja poliitikakujundus, kuivõrd aeglasem, aga põhimõttelisem paradigmamuutus. Kas erivajadustele vastavad lahendused saavad olla nii kütkestavad, et sellega tegeleda oleks põnev? Me ei kasuta oma töötubades näiteks selliseid ootuspäraseid ülesandeid, et normkehaga inimene peab veetma päeva ratastoolis või kinniseotud silmadega. Sest ta kogeks olukorda šokeeriva ja hirmutavana, aga šokk ei ole erivajadusega inimese tavapärane emotsioon, ta lihtsalt liigub ruumis teistsuguse keha või meele abil. Nii et üritame leida alternatiive, kuidas muuta kehataju ja -kogemus tavapärasest erinevaks, kas või katsetades ruumis liikumist suurt ja rasket asjade kuhja tassides või väga aeglaselt kõndides. Või mis muutub keskkonnas oluliseks, kui keha vajab tihti puhkust, kuidas nihkub nägemistaju, kui olla iga natukese aja tagant pikali? Me ei küsi, millise vormiga peaks olema pandus, vaid millised on eri kehade ruumis liikumise võimalused. Erivajadustest lähtuv projekteerimine on samasugune nähtus nagu kliima ja jätkusuutlikkuse teemad – esialgu peeti nende aspektidega arvestamist äärmuslikuks, kuid nüüd on see enesestmõistetav. Noorem põlvkond on minu meelest selles suhtes märksa avatum. Ning erivajadused ei ole üks eraldi probleemistik, vaid sõlmub kõikvõimalike erinevuste arvestamisega – küsimusega, kuidas ruum kohtleb eri vanuses või teistsuguse nahavärvusega inimesi, kvääre ja transinimesi erinevalt.

See tähendab ühtlasi, et teie tegevus ei anna lihtsaid juhiseid, kuidas ligipääsetavamat ruumi tegema peab. Pärast loengut väljendas üks arhitekt frustratsiooni, et on pea võimatu leida eeskujusid lahendustest, mis oleksid mingilgi määral esteetilised.

Loomulikult, projekteerimispraktikas on vaja kiireid lahendusi, mis võimaldavad teha vajalikku kasti linnukese – see on osa obsessiivsest arhitektuurikultuurist, mis ei jäta kuigivõrd aega rahulikuks järelemõtlemiseks. Tegelikkuses tähendab arhitektuuriloome žongleerimist suure aspektide hulgaga, mis omavahel üldse kokku ei taha sobida. DisOrdinary Architecture liikumine ongi sellepoolest teadlikult provokatiivne, et me ei pea pakkuma vahetult rakendatavaid lahendusi. Kuid see ei tähenda, et meil ei ole praktilisi väljundeid. Näiteks eelmisel aastal töötasime koos bürooga Foster & Partners välja alternatiivsed projekteerimisjuhised, kusjuures algatus oli tulnud nendelt. Foster on kogu aeg olnud innovatiivne – kui varem väljendus see kõrgtehnoloogias, siis nüüd on nad jõudnud küsimuseni, missugune on innovatiivsus praegu sotsiaalses kontekstis. Nende kutsel uurisime 25 erivajadustega kunstniku ja arhitektiga Fosteri valminud hooneid. Mis neis toimib, millised on probleemsed kohad? Ruume tuli vaadata mitte konkreetsetest jaotustest lähtuvalt – see lahendus ei sobi kurdile, see autistile –, vaid tuli otsida kattuvust ja ühtelangevust: millised kohad toetavad kõiki või on pigem keerulised. Samuti otsisime vastuolulisi kohti, mis vajavad enamat kui üht lahendust. Projekti eesmärk oli küsida, mislaadi infot on üldse vaja, et ruumilisi takistusi ja segregatsiooni mõista. Millised andmed aitavad teisiti projekteerida? Pealtnäha väga hea disain võib teistsuguste kehade kasutuskogemuse järgi olla probleemne. Näiteks põrandakattematerjalid, nende värv või geomeetria võib nägemispuudega inimesele jätta mulje astmetest või aukudest või raskendada neuroerinevustega inimestel ruumis orienteerumist. Samamoodi trepid – arhitektid armastavad efektseid treppe, millel on tugev skulpturaalne potentsiaal. Kuid kui toetuda võimaldav käsi saab haarata vaid keerdtrepi sisemise külje käsipuust, võib sealtpoolt alla tulek olla ohtlik või koguni võimatu. Trepp kui objekt on niikuinii suutmissurveline, eeldades kasutajana inimesi, kes sealt kergejalgselt üles „lendavad“, samal ajal kui lift paigutatakse kusagile varju, sest ei taheta ju ometi soodustada laiskust!

Fosteri initsiatiiv on suurepärane, sest ilmselt ei saa arhitektid oma projektidele kuigi sageli sellist vahetut tagasisidet. Kui maja on valmis, liiguvad nad juba edasi järgmiste tööde juurde. Ja kindlasti on see ka tugev sõnum, kui sellise tuntusega büroo neid teemasid tõsiselt võtab.

Kahtlemata ei olnud kriitika vastuvõtt neile kerge, keegi ei taha panna end niimoodi haavatavasse positsiooni. Aga nad loodavad kogutud info ka avalikuks teha, kuigi see on keeruline ja tundlik ülesanne. Praegu uurimegi seda, millisel kujul saaks projektiga kogutud teadmisi levitada. Projekti tulemusena valminud algsetes juhistes on ülevaade koos fotode, visuaalide ja kommentaaridega avalike siseruumide, sissepääsude ja tualettruumide kohta. Muidugi ei ole võimalik teha kõigile kasutajatele ideaalselt ligipääsetavat ruumi, aga on võimalik teha praegusest palju paremaid ruume. Sisuline koostöö erivajadustega inimestega annabki selleks vajaliku mitmekesise andmestiku ja ka solidaarsustunde, et leeveneks hirm valede otsuste ja ebatäiuslike lahenduste ees.

Mainisid neuroerinevustega inimesi. Kui füüsiline ligipääsetavus on juba arusaadav, siis mentaalselt teistsugune ruumikogemus on valdavalt veel mõistetamatu.

Füüsilisi erivajadusi on muidugi lihtsam kirjeldada, sest neil on mõõdetav arhitektuurne väljund, näiteks ratastooli pöörderaadius või valge kepi ulatus. Seda on võimalik plaanis ja lõikes kujutada. Aga see on ka probleem ja sageli liigubki diskussioon tasandile, kus räägitakse ratastoolist, mitte ratastoolis inimesest. Füüsilisel eripäral on alati ka mentaalne mõõde, sellega võib kaasneda neuroloogilisi häireid. Tuleb arvestada, mida tähendab ruumi­kogemus ja kahtlemata on neuroerinevuste teemaline aktivism teiste pikkade võitluste taustal märksa hiljutisem. Arhitektuuris on neuroerinevustega töötamine põnev, kuna seda ei saa konkreetselt kategoriseerida. See on väga kompleksne: ühele on keskkond infomürast küllastunud ja lämmatav, teisele alastimuleeriv. Ka meelelist üleküllastumist ei pea käsitlema ainult kui probleemi. Teistpidi on see ülim rikkus, sest mõne neuroerineva inimesega n-ö kõneleb kogu ruum, kõik objektid. Kuidas sellise nähtusega töötada? Koostöö inimestega, kelle maailmas olemise viis on teistsugune, on tohutult õpetlik ja nende vaade ruumile väga loov. Bioloogiline ja neuroloogiline mitmekesisus on fantastiline väärtus, ka arhitektitöö seisukohast. Erivajadus võib olla loov lähtekoht, mitte ainult probleem, ja ühtlasi ka huvitav uurimisteema. Mõnikord rõkkavad DisOrdinary Architecture töötoad naerust. Kui eeldatakse, et erivajadused on midagi sünget ja igavat, siis muidugi ei taha keegi nendega tegeleda, ometi on selline töö ka mänguline, loominguline ja naljakas.