Pea kõigis endiste Gulagi vangide mälestustes on esile küündival kohal kokkupuuted kriminaalkurjategijatega. Valdavalt on need olnud negatiivsed, et mitte öelda õõvastavad. Kõige põhjalikumalt on seda teemat käsitlenud vene-nõukogude kirjanik Varlam Šalamov, kes on 17 aastat kestnud vangipõlves nähtut ja kogetut talletanud särava kirjanikusulega. Nõukogude vanglasüsteemi teemaliste memuaaride ja ilukirjanduse vallas on Šalamov vaieldamatult kanooniline autor.
Kuni viimase ajani oli Šalamovi looming Eesti lugejale vähe tuntud. Alles seitse aastat tagasi avaldati eesti keeles Ilona Martsoni tõlkes valik Šalamovi Kolõma vangilaagrite teemalisi lühijutte („Kolõma jutud“. EKSA, Tallinn 2019). Samal ajal ei olnud kirjaniku looming asjast huvitatuile sugugi terra incognita. 1970.-1980. aastatel liikus ka Eesti omakirjastus kanalites Šalamovi raamatute sealkirjastuse (läände smugeldatud omakirjatus, mis seal raamatuks vormiti ja Nõukogude Liidus levitamiseks salaja tagasi toimetati) väljaandeid ja ka nende fotokoopiaid. Samuti võis huviline läbi segamisragina kuulata tema raamatute ettelugemisi venekeelsete Nõukogude Liitu suunatud raadiojaamade vahendusel.
Möödunud aastal ilmus sama tõlkija vahendusel teine Šalamovi raamat, mis kannab pealkirja „Kuritegeliku maailma kroonikad“. Tegelikult on see pealkiri väheke eksitav, sest raamat jaguneb kaheks eraldi ja omavahel sidumata osaks. Lõviosa tekstist koosneb Šalamovi lühijuttudest kogumikust „Vasak kallas“, mis tõlkija eessõna kohaselt on loogiliseks jätkuks „Kolõma juttudele“. „Kroonikate“ osa on paigutatud raamatu lõppu ja moodustab kolmandiku tõlkeraamatu mahust.
1907. aastal Vologda oblastis õigeusu preestri peres ilmavalgust näinud Varlam Šalamovist sai kirjanik Kaug-Põhjas Kolõma vangilaagris, kus ta hakkas salamahti luuletusi kirjutama. Osalemine nn trotskistlikus opositsioonis oli Šalamovi viinud Gulagi kombitsatesse, mille eeltaktiks oli kolmeaastane vangistus Moskva lähistel asuvas Višera vangilaagris. 1937. aastal arreteeriti ta uuesti ja mõisteti viieks aastaks vangilaagrisse nõukogudevastase propaganda eest. Karistust kandma saadeti ta impeeriumi idaservas asuvale Kolõmale, kuhu selleks ajaks oli rajatud arvukalt vangilaagreid. Karistustähtaja möödudes Šalamovit ei vabastatud, vaid määrati uus karistus, seekord kaks korda pikem – kümme aastat.
Pärast vabanemist ja rehabiliteerimist elas ta alates 1950. aastate keskpaigast Moskvas. Samal ajal alustas ta Kolõma-teemaliste lühijuttude kirjutamist. Kuna neist midagi ei õnnestunud avaldada, jätkas kirjanik n-ö sahtlisse kirjutamisega. 1973. aastaks oli tal valminud kuus lühijuttude kogu: „Kolõma jutud“, „Vasak kallas“, „Labidakunstnik“, „Kuritegeliku maailma kroonikad“, „Lehise ülestõusmine“ ja „Kinnas ehk KR-2“. Need levisid omakirjastuse üllitistena ja smugeldati välismaale, kus need autori loata avaldati vene emigrantlikes väljaannetes. See pahandas autorit, kelle vihase protestikirja kirjandusnädalaleht Literaturnaja Gazeta rõõmuga avaldas. Aga selline käitumine pani mõnedki endised Šalamovi talendi austajad ja poolehoidjad talle selja pöörama.
Moskvasse naasnuna tekkisid Šalamovil tihedad sidemed Boriss Pasternakiga, kes teda igati toetas ja kirjutama julgustas. Samuti suhtles ta Aleksandr Solženitsõniga, kes tegi talle ettepaneku asuda üheskoos „Gulagi arhipelaagi“ koostama. Sellest Šalamov keeldus põhjendusega, et Solženitsõn ei ole kuigi andekas kirjanik, vaid ihne „ärimees“, kes püüab iga hinna eest saavutada edu eelkõige läänes, samal ajal kui temal on olulisem jõuda emakeelse lugejani. Asi läks isegi nii kaugele, et hiljem keelas Šalamov Solženitsõnil kasutada tema nime ja materjale. Alates 1960. aastate teisest poolest distantseeris Šalamov end lõplikult dissidentlikust liikumisest.
1977. aastal halvenes järsult Šalamovi tervis, ta invaliidistus ja veetis viimased eluaastad hooldekodus, kus ta ka 17. jaanuaril 1982 suri. Tõeline tunnustus aga saabus postuumselt, pärast 1980. aastate algul tema teoste inglise keelde tõlkimist ja läänes avaldamist ning glasnosti tulekuga Nõukogude Liidus.
Käesolevast tõlkeraamatust suurema osa moodustab lühijuttude kogu „Vasak kallas“. Nagu eespool mainitud, on see loogiliseks jätkuks „Kolõma juttudele“. Autor kirjutab väga nappide ja karmide detailidega, vältides romantiseerimist või ilustamist. Tema tekstid mõjuvad sageli dokumentaalsena, olles kui lühikesed mälestuskillud või tähelepanekud. Jutud kirjeldavad vangilaagri argipäeva: rasket füüsilist tööd, nälga, külma, haigusi, laagriülemuste võimutsemist, kriminaalide poolset terrorit ja pidevat surmaohtu. Inimelu väärtus on laagris tühine, surm on igapäevane ja peaaegu tähelepandamatu nähtus.
Inimesed äärmuslikes tingimustes
Juttude tegevuspaigaks on samanimeline haigla Kolõma jõe vasakul kaldal, kuhu vangistuse lõppaastatel kiirkorras kaheksakuulised velskrikursused läbinud Šalamov õnnekombel velskriabina tööle sai. Nii nagu „Kolõma juttudes“ on ka selles kogus juttu haiglas kohatud inimestest ja nendega juhtunust, mida raamistavad vangilaagri üldised õõvastavad olud. Autor kirjeldab, kuidas äärmuslikud tingimused muudavad inimesi, kuidas ellujäämise nimel kaovad moraalsed piirid, kuidas muututakse kaaslaste suhtes julmaks ja ükskõikseks. Erinevalt paljudest teistest vangilaagrimälestustest puudub Šalamovi lugudes optimistlik alatoon. Tema arvates ei õpeta laager inimest paremaks, vaid hävitab isiksuse.
Tõlkeraamatu teise osa „Kuritegeliku maailma kroonika“ (vn „Очерки преступного мира“) täpsem pealkiri võiks ehk olla „Esseed kuritegelikust maailmast“, sest tegemist ei ole kronoloogilise ülevaatega kuritegeliku maailma geneesist. Pigem on see isiklikel kogemustel põhinev kaheksast sotsioloogilisest esseest koosnev kogumik, mis annab tunnistust autori põhjalikest teadmistest käsitletava valdkonna kohta, ent ei pretendeeri selle teema teaduslikule analüüsile.
Šalamov on tõsiselt häiritud sellest, et ilukirjanduses on kurjategijate maailma kujutatud ülistavalt ja isegi romantiliselt. Selle tagajärjed on eriti hukutavad noorsoole, kes maksab selle eest kallist hinda. Selle teema puhul ei hoia ta kokku karme sõnu Victor Hugo, Fjodor Dostojevski, Anton Tšehhovi, Maksim Gorki ega Isaak Babeli aadressil. Erilise põlgusega suhtub ta muinaslugude, mis pajatavad paadunud retsidivistide ümberkasvamisest „tõelisteks nõukogude inimeseks“, vorpijatesse.
Kõigile neile heidab ta ette seda, et nood ei suutnud või ei tahtnud näha kuritegeliku seltskonna tegelikku ebainimlikku ja jälki olemust.
Essees „Suliveri“ saame teada, kuidas autori arvates pätiks saadakse. Kuritegelikku maailma valitsevad põlisvargad ehk platnoid, s.t seaduslikud vargad – need, kelle isad, vanaisad ja teised sugulased on olnud vargad ning kes on maast-madalast üles kasvanud kuritegeliku elu traditsioonide keskel. Et olla tõeline varas, tuleb selleks sündida. Põlisvargad moodustavad kuritegeliku maailma valitseva tuumiku, kellel on otsustav hääl kõigi allilma „seaduste“ tõlgendamisel ja „aukohtute“ otsuste langetamisel. Vargaseadused ja ausõna kehtivad ainult varaste maailmas, ülejäänute suhtes need ei loe.
Seaduslike varaste kogukond on üsnagi suletud kast, kuhu võõrad ei ole teretulnud. Muidugi keerleb nende ümber mitut sorti autsaidereid, kes kogu hingest ihkavad varaste eliidi hulka pääseda, ent see õnnestub vaid erandjuhtudel. Varaste filosoofia kohaselt on ühiskond jagunenud kaheks: üks osa on kuritegelik maailm ehk vargad, teise osa moodustavad kõik ülejäänud, kelle üldnimetuseks on „fraier“. See on iidne Odessa saksa-juudi sõna, nagu neid on palju fenja nime all tuntud vargaslängis.
Vargakoodeksis on põhikohal säte, et varas ei tööta ega tee võimudega koostööd. Samal ajal kasutasid vangilaagrivõimud vargaid poliitvangide ehk „rahvavaenlaste“ vastu. Šalamovi sõnutsi kehtis laagrivõimude ja varaste vahel koguni „konkordaat“, mille kohaselt olid vargad „rahva sõbrad“, aga „trotskistid“ – „rahvavaenlased“. Võimud läksid isegi nii kaugele, et palusid varaste abi „trotskistide“ kõrvaldamisel.
Õpetatakse naisi põlgama
Esseest „Platnoide naised“ saame teada, kuidas platnoid suhtuvad alavääristavalt naistesse. Selles maailmas on naise rolliks olla kas platnoi vabaabielunaine või prostituut. Naisvargad küll osalevad vargustes ja röövimistes ning tihtilugu on nad röövsaagi kätte näitajad, varastatud kraami varjajad, realiseerijad või pahaaimatute ohvrite lõksu meelitajad. „Aukohtusse“ aga naistel asja pole. Platnoinaiste teiseks rolliks on lõbutüdruk, kes oma teenistuse platnoist isandale üle annab ja sellega teda ka ülal peab.
Põliskurjategijat õpetatakse lapsepõlvest saati naisi põlgama. Neile tehakse selgeks, et naine on alam olend, kes on loodud üksnes varga loomaliku kire rahuldamiseks, labaste naljade sihtmärgiks ja peksu objektiks. Seega elusolend, kelle varas võtab ajutiseks kasutamiseks. Kuid sellel süngel reeglil on üks erand. Selleks on varga ema, naine, kellest vanglalüürikas tehakse jumalikustatud ülistusobjekt.
Essees „Suukade sõda“ käsitletakse üht pöördelisemat sündmust Gulagi ajaloos. Selle sõja juurpõhjuseks peab Šalamov seda, et sõja ajal hakati kinnipidamiskohtades kurjategijaid värbama sõjaväkke ja saadeti rindele. Näiteks marssal Rokossovski armee saavutas kurikuulsuse just tänu sinna koondatud kriminaalsele elemendile. Kurjamid olid bravuurikad luurajad ja uljad partisanid, nende loomupärane riskivalmidus, otsusekindlus ja häbematus tegi neist väärtuslikud sõdurid. Nende poolt toime pandud röövimistele, vägistamistele ja marodöörlusele vaatasid ülemused läbi sõrmede.
Sõda lõppes, vargad naasid eraellu ja mõistagi oma endiste harrastuste juurde. Sõda oli veelgi kinnistanud nende jultumust ja ebainimlikkust. Nüüd suhtusid nad ligimese eluküünla kustutamisse veelgi hoolimatumalt kui enne sõda. Ja muidugi hakkas neid tuhandete viisi vangilaagritesse tagasi jõudma. Nende hulgas oli ka palju „teenelisi“ platnoisid, kes tahtsid uuesti sisse võtta neile kuulunud koha vangide hierarhias. Paraku ei võtnud kogu sõjaaja laagris istunud vargad „rindemehi“ vastu ja nood jäeti „asjade otsustamisest“ kõrvale: „Sa olid sõjas? Sa võtsid püssi kätte? See tähendab, et sa oled suuka, tõeline lits ja sind karistatakse „seaduse“ järgi. Ja sa oled ka argpüks! Sul polnud tahtejõudu keelduda või isegi surra, selle asemel et püss kätte võtta!“ (Suuka, mis tähendab vene keeles emast koera ehk litat, on levinud sõimusõna, mis tähendab ka litsi.)
Endised platnoiliidrid aga ei kavatsenud eemale tõrjutu saatusega leppida. Kui vanad „seadused“ ei sobi, tuleb luua uued. 1948. aastal koostati Vanino sadamaasula tapivanglas Kuninga hüüdnime kandva platnoi juhtimisel uus „seadus“, mis vana „seaduse“ vastaselt lubas seaduslikel varastel töötada laagrites ja vanglate juhtivatel ametikohtadel. Šalamovi kohaselt teavitas Vanino tapivangla ülem kõige kõrgemat juhtkonda ja sai Kuninga tegevusele heakskiidu. Ülemused isegi rõõmustasid: „Lõpuks ometi on platnoid ümberkasvatatud!“ Tegelikult vallandusid massilised tapatalgud platnoide ja suukadeks ristitud „ümberkasvatatute“ vahel. Muidugi olid võimud rahul sellega, kuidas kuritegelik maailm üksteist hävitas. Ometi kippusid sündmused võimude kontrolli alt väljuma ja kaht vaenupoolt hakati eraldi laagritesse paigutama. Fraierite ellu see mingit paremust ei toonud, nemad jäid nii platnoide kui ka suukade võimutsemise alla.
Huvitaval kombel on Šalamov jätnud tähelepanuta veel ühe pöördelise sündmuse Gulagi ajaloos. Alates Gulagi rajamisest peeti kriminaalkurjategijaid ja „rahvavaenlasi“ ühistes vangilaagrites. Selle tagajärjeks oli kriminaalide ohjeldamatu vägivallatsemine poliitvangide kallal, mis toimus võimude otsesel mahitusel, kuna erinevalt poliitvangidest peeti kriminaale „sotsiaalselt lähedasteks“. Ent sõja lõppedes hakkas platnoidest „rindemeeste“ kõrval laagritesse hulgakaupa saabuma ka tulest ja veest läbi käinud tõelisi sõjamehi, eriti aga Ukrainas ja Balti riikides toimunud relvastud vastupanus osalenuid. Erinevalt rahumeelsetest tsiviilisikutest koosnevatest „rahvavaenlastest“ olid nood võimelised osutama ja osutasidki platnoidele füüsilist vastupanu, mis kohati kujunesid tõelisteks lahinguteks ning „sotsiaalselt lähedaste“ võim poliitvangide üle lõi kõikuma.
Venemaa ei muutu
Arvatavasti oli see peamiseks põhjuseks, miks NSV Liidu Ministrite Nõukogu võttis 21. veebruaril 1948 vastu määruse„Range režiimiga laagrite ja vanglate moodustamisest eriti ohtlikele riiklikele kurjategijatele“, mille alusel rajatati spioonidele, diversantidele, terroristidele, trotskistidele, parempoolsetele, menševikele, esseeridele, anarhistidele, natsionalistidele, valgeemigrantidele ja teistele nõukogudevastaste organisatsioonide liikmetele Gulagi süsteemis erilaagrid. Eriti ohtlike kurjategijate vangilaagrid ehk poliitvangilaagrid kestsid Nõukogude perioodi lõpuaastateni, kuni need Gorbatšovi poliitvangide vabastamise kampaania käigus suleti.
Ülejäänud kolmest esseest saab lugeja teada vangipajukist ehk paikast, sellest, miks üldiselt luulevaenulike platnoide lemmikuks kujunes Sergei Jessenin ja kuidas intelligente ja raamatute lugemist põlastavad platnoid kuulasid võlutult laagri jutuvestjate poolt leivakoorukese või supikausi eest esitatud põnevusraamatute ümberjutustusi ehk „roomaneid“.
Võiks ju mõelda, et kõik see, millest Šalamov kirjutab, oli ajalooline viga, võimule saanud utoopia enesekehtestamise ekstsess, Stalini „isikukultuse“ vili. Kõik see on võimude poolt kõige kõrgemal tasemel hukka mõistetud. Ohvrid, kaasa arvatud Šalamov, on rehabiliteeritud. Väidetakse, et see kõik ei kordu enam kunagi. Asjatu lootus. Kunagi nimetas USA president Ronald Reagan NSV Liitu tabavalt kurjuse impeeriumiks. Nõukogude impeeriumi enam ei ole, aga kurjuse impeerium kestab edasi. Ja samamoodi õilmitseb selle rüpes kuritegelik maailm, mis on viimastel aastakümnetel ajanud oma haarmed üle kogu planeedi.
Šalamovi looming on pühendatud ülevale ja õilsale eesmärgile: vabastada ühiskond kasvajast, milleks on kuritegelik maailm. Tema arvates oleks tõeline arusaam kurjuse olemusest, selle vormidest, välimusest ja olemusest juba tohutu samm selle vastu võitlemisel. Paraku näib, et nagu paljudest ajaloo õppetundidest, pole ka Šalamovi hoiatustest suurt midagi omaks võetud.
