Juba aastaid on idamaiseid nn kausitoite (üsna naeruväärne sõna!) pakkuv firma reostanud suuremate ristmike äärseid puid pesakaste meenutavate roosade objektidega. Loomulikult ei ole seda tehtud lindude hüvanguks, sest kastid on mürarohketes kohtades, madalal, värvitud, suvalise vormiga. Valik on küüniline: linnusõbra kuvandi taga on soov olla heas kohas nähtav ja jääda meelde, ent usutavasti ka reklaami arvelt raha kokku hoida. Nimelt on pseudopesakastid paigaldatud kohati gerilja korras ja firma on suisa väitnud, et need riputasid üles tavalised kliendid. Ometi kinnitab lehekülje fotogalerii, et seda teeb ettevõte ise. Linna institutsioonid on paar kasti eemaldanud, ent roosa epideemia on jõuliselt naasnud.
Võib küsida, kellele kuuluvad linnas suured puud? Kas need võibki reklaamide tarvis erastada? Või kas linn võiks need reklaami tarbeks maha parseldada? Eelistan arvata, et puud on kõigi omad. Puusse ei saa suhtuda kui linnamööblisse, avaliku ruumi kaunistusse, miskisse, mis kergekäeliselt teetööde käigus maha võtta, asendada.
Ei ole vaja minna esoteeriliseks ning rääkida taimede väestavast toimest, puude kallistamisest, nendega jutlemisest. Kuigi, miks mitte? Koera või kassiga rääkimist ei pea ju suurt keegi ogaraks.
Puud on elus ja väärivad lugupidavat kohtlemist. Puud pole väärt elupaik muidugi vaid lindudele, isegi pehkinuna rõõmustavad nad igasuguseid mutukaid. Sestap võib olla küsitav ka puude koormamine värviliste tuledega. Äkki võiks lindudegi elurütm olla häiringuteta või öine tegelane loomulikus valguses liikuda? Sama julm oli soojade ilmade tõttu senisest varasemaks nihkunud pesitsuse ajal laialdane okste lõikamine aprilli esimestel nädalatel. Selgituseks, et pole ametlikult raierahu aeg. Vaevalt linde sellest teavitatud oli.
Ometi pole inimene loodusest irdne.
Muuseumides on näha, et suured puud on paelunud paljusid. Eesti esimene kutseline klaasikunstnik Maks Roosma joonistas mõnuga Kadrioru jändrikke hiiglasi, Tartu ülikooli joonistusõpetaja Karl August Senff aga lembis nõtkepihalisemaid lehtpuid. Eriti meeleolukas ja mu meelest soojusega maarahvasse suhtuv on Friedrich Ludwig von Maydelli 1842. aasta ofort „Misjonärid raiuvad maha eestlaste hiiepuid. AD 1220“. Seal on puu eest palumas kaunis tütarlaps ning kirve ette jäämas inimnäoline tammevana. Kividki on kunstis platsis. Oskar Kallisel on mõned võimsad Lindad, kes kivi kannavad. Veelgi enam on autorid kujutanud Kalevi poegi võidu kive loopimas. Tegelikult pole vähem köitev niisama kivi, nagu seda on sammaldumises ning eri valguses portreteerinud näiteks Concordia Klar.
Vahest ongi loodus ise täiuslik, piisav?
Nagu on tõdenud Bruno Latour, on üle saja aasta vaieldud, kas loodusega seotud küsimused nõuavad antropotsentrismist lahtiütlemist või peaks jääma inimene ikka keskmesse.
Euroopa linnades on kosunud puude langetamise vastaste aktsioonide arv. Ei saa siiski mööda vaadata, et sageli on loodushoiu sildi all tegu pigem sooviga säilitada harjumuspärane ümbrus ja ettevõtmine pole ajendatud ökoloogilisest teadlikkusest. Paljud keskkonna kaitsele tõusnud aktivistid on veendunud oma tegevuse apoliitilisuses ega taha siduda end globaalseid lahendusi nõutava looduskaitseliikumisega.
Sellegipoolest avaldub empaatiline suhe elavaga aina laiemalt, viies ka ruumi õiglase kasutamise teemadeni. Kas merihobukesel või hülgel on õigus veele, kus pole mikroplasti, naftareostust? Kellel on õigus õhule, mis ei põhjusta hingamisraskusi, või puhtale elukeskkonnale?
Aktsepteerides, et kõigil elusolenditel on õigus turvalistele, heaolu toetavatele elupaikadele, ei saa eirata rännet kui selle leidmist võimaldavat tegevust. Nagu suitsupääsukesele on meelevaldne seada piire teistele liikidele, kes otsivad süüa, peavarju, aga vahest ehk ka hinge kosutavaid puid ja kive.
