Rahvusooperi Estonia sümfooniaorkester on oma argises töös valdavalt nähtamatu ning teenib väärika ülemteenrina ooperi- ja balletietenduste muusikalist paleust. Õnneks on kujunenud traditsiooniks ka sümfooniakontsertide andmine, mis tõstab selle hästi varjatud kollektiivi orkestriaugust pealavale ja tähelepanu keskpunkti. Niisugused julged väljatulemised on ka orkestri taseme hea lakmuspaber – lavaalusest ei pääse alati kõik oma täies säras kuuldavale. Ja meeldiv-oluline on kuulajana endale uuesti meenutada, et see orkester ei ole ju üks anonüümne kogum häid muusikuid, vaid kindlate nägudega isiksuste kollektiiv, igaühel oma individuaalsus ja osavus, mis koondub suure ülesande täitmiseks ühtseks jõuks.
Pole mingi saladus, et ooperiorkestrile on ülimalt toonust tõstev tulla aeg-ajalt sümfooniaorkestrina lavale ja pista rinda sümfoonilise materjaliga. Mitte et ooper oleks mahult või ülesannetelt väheldasem, aga sümfooniline repertuaar nõuab teistlaadi iseseisvust, täpsust ja isegi teistsugust kõlatunnetust. Sümfooniate esitamine aitab loodida ansamblilist tasakaalu, fraseerimist ning võimet jutustada lugu ise ja instrumentaalselt, ilma et näiteks lauljad laeva juhiksid. Kasulikud kogemused kanduvad omakorda tagasi ooperietendustesse, olgugi et selle lisanduva sulami kirjeldamine pole keeleliste vahenditega ülepea võimalik. Kõike seda põnevat saigi kogeda kontserdisarja „Klaverikunst“ hooaja viimasel kontserdil Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis.
Kõigiti mastaapne ja tõsine õhtu algas Eesti esiettekandes kõlanud Erkki-Sven Tüüri orkestritööga „Epitaph (Hommage à Anton Bruckner)“ ehk „Epitaaf (Austusavaldus Anton Brucknerile)“. Tüüri „Epitaaf“ kõlas esimest korda 2023. aasta suvel Austrias püha Floriani kloostris, mis on Bruckneri loomingu veendunud austajate üks palverännaku sihtpaiku. Oma sisult on see ligi kümneminutiline taies isiklikel muljetel põhinev muusikaline austusavaldus ühelt suurelt sümfoonikult teisele.
Tüüri orkestraalset epitaafi iseloomustab kaheks poolduv vorm, mis kehastab otsekui paari kaalukat vastust ühelesamale tõsisele küsimusele. Teose käivitab tüse, tõsine ja tõusvalt korduv meloodiline žest, mida pingestab intervallikas valitsev septimite ja kvintide kõrge osakaal. Algus on läbivalt madalate pillide päralt: fagotid, sügavad vased, tšellod ja kontrabassid, värvi lisamas timpanid, tamtam ja kellad. Kõrguste poole tõusvad energeetilised lained kulmineeruvad kohati puupillide kiledates ja värvikates klastrites, nii saab teos mahukalt kõlarikkust otsekui maast taevani. Tüür on brucknerlikest mälestusmõtetest meisterdanud pineva pingevälja, mille pinnal ja alamkihtides arenevad erutavad ja tõesti kuulama kiskuvad pöörised.
Toredate leiduste poolest eriti rikas on teose teine suur tõusulaine ehk tinglikult teine pool, kus tähelepanu püüab näiteks puupuhkpillide värvikas polüfooniline kudum, mis vaid tosinkonna takti pärast sulandub rütmiliselt üksmeelseks energiliseks meloodiajooniseks. Viimased paar minutit toovad teosesse aktiivse ja tervet orkestrit haarava marsiliku mustriga edasirühkiva rütmi, mis mõjus võimsa kiirendina lõputaktide poole – siin näis ka esituse pulss pisut kiirenevat. Resoluutsele ja vahest isegi sõjakale minekule paneb punkti vaskpillide õhuline ohe, sama žest markeerib ka esimese mõttelise poole lõppu.
Huvitav on seegi, et kümme minutit vältava teose partituur ei sisalda ainsatki kirja pandud agoogilist juhist – ei ühtegi suurt ega väikest tempomuutust, kiirendust, meno mosso’t jne. Ainus juhis on avatakti kohal seisev lakooniline veerandnoot, võrdusmärk ja arv 72. Nappidele juhistele vaatamata ei mõju teos äärmuseni tardunult, vaid hoopis üllatavalt plastilisena. See miraaž on saavutatud leidliku rütmilise mitmekesisuse ja aruka orkestratsiooniga, tänu millele vaheldumisi pingestuvad ja lahenevad mitmesugused muusikaliste žestide kihid. Nii jäi mulje tihedalt kootud ja väga terviklikust mõtlusest, mis on osavalt valatud kompaktsesse vormi. Viimasest jäi teosega meeles peetud Anton Bruckneril enesel mõnigi kord paraku päris palju puudu.
Kontserdisarja „Klaverikunst“ kontserdil oli seekord klaver vaid ühe kaaluka teose, Johannes Brahmsi klaverikontserdi nr 1 d-moll keskmes. Noobel ja tõsine oli peale avateose niisiis ka järgnev. Avaosa (Maestoso) jäi meelde ergaste ja pillirühmiti valdavalt hästi seotud kõlavärvidega ning Ivari Ilja kaunilt kujundatud pianismiga, milles oli sügavat kõlarikkust ja kaalukat puudet. Põhjusel või teisel haaras see muusikaline minek kuulajad niivõrd enesesse, et pärast osa lõpetavaid akorde pääses valla spontaanne aplaus.
Ihaldet kontrasti kogu senisesse kulgu tõi teine osa (Adagio), mis oli ka muusikaõhtu esimene rahu ja nostalgiatunde oaas. Muidugi ei lase Brahmsi muusikalise ütlemise iseloomulik tihedus kunagi jääda kauaks hinge tõmbama, nii kasvasid siingi peagi uued ja tõsinevad pinged. Orkestratsiooni hõrenemine tõi esile Ivari Ilja klaverikõla rikkaliku poeetilise potentsiaali, mis avaldus eriti kujukalt just neis viivudes, kus Brahms laseb pianistil mõtiskleda suhtelises üksinduses. Ootamatult kiiresti oli alanud teose finaal (Rondo: Allegro non troppo), mille ilmekas ja sündmusrohke kulg kulmineerus elujaatavasse mažoori. Brahmsi teoste igikestva vastupandamatuse üks tahk ongi äärmiselt osav muusikaline dramaturgia, mis teeb ka väga ulatusliku teose kogemise selliseks, et aeg ununeb sootuks. Sellesarnase kogemuse pakkus ka sümfooniakontserdi lõpmine teos – Ludwig van Beethoveni vägagi armastusväärne kolmas sümfoonia. Siin pääses täiele mõjule Arvo Volmeri kadestamisväärne vormitunnetus, mis tüüris pisut aeglasevõitu stardiga suure sümfoonilise laeva jõuliselt ja hästi kujundatud vahepeatustega lõppakordide sadamakaile.
