Nüüdsama olid lihavõtted, mis paljudes, eriti katoliiklikes maades, tähendab mängulisi praktikaid, mille hulgas on nii protsessioonid kui ka etendused. Saksakeelses kultuuriruumis kasutataksegi nende kohta mõistet Osterspiele ehk lihavõttemängud. Nende käigus võidakse kaasa elada sellele, kuidas Kristus jõuab viirukipilvest ümbritsetuna eesli seljas Jeruusalemma. Mitmed keskaegsed puuskulptuurid, mis Jeesust eesli seljas kujutavad, on senini muuseumides säilinud. Samuti etendatakse ristilöödud Jeesuse sümboolset matmist ja tema suursugust ülestõusmist inglihäälte saatel. Sellised hauakohad olid mitmetes kirikutes, võib-olla ka Eestis. Lihavõttemänge on dokumenteeritud eelkõige keskajal, aga see tava ulatub ka tänapäeva.

Mäng on kahtlemata püha asi. Osalemine mängus on samuti tõsine asi. Lihavõttemängu on nimetatud ka müsteeriumiks, osasaamiseks. See võimaldab näha, kuulda, haista ja kogeda ülevust. Kristlastele tähendab see Jeesuse kannatusloo omamoodi läbielamist ja rõõmu leidmist tema ülestõusmises, surma ületamises. Isegi usuleiged inimesed saavad sellest etendusest vahel mingit laadi turgutust ja ülendatud meeleolu. Teiste jaoks on see lihtsalt nukkude abil inimestega manipuleerimine, omamoodi ajupesu ja surmahirmu väljendus.

Me elame ajal, mil Donald Trump esitleb end Jeesusena. Samal ajal on mõjurikas paavst kritiseerinud võimu kuritarvitusi. Mängud käivad juba pikemat aega meil kõigil üle pea. Usku kasutatakse õigustamaks vaenutegevust kõige ülbemal moel. Seda enam võib-olla otsitakse osadust kogukondlikes praktikates, rituaalides, milleski püsivas ja korduvas, performatiivses. Äkki mäng aitab meil selle kohutava aja üle elada?