Tartu ülikooli, Eesti kunstiakadeemia ja Tallinna linnamuuseumi ühine teadusprojekt „Globaalne ja lokaalne: Tallinna varauusaja hindamatud piltvaibad“ uurib järgneva aasta jooksul XVI sajandi haruldasi piltvaipu, mis on linnamuuseumis hoiul.
Uurimisprojekt on üks viimaseid, mis sai rahastuse kultuuriministeeriumi teadus- ja arendustegevuse ehk KUM-TA programmist (2023–2026). Programmist rahastuse saanud projektide esitlusüritusel oli kultuuriministeeriumi sõnum, et programmi praegu edasi ei rahastata. See on kindlasti meie humanitaarteadusele kurb uudis. Viimases voorus sai rahastuse kümme projekti, millest neli olid seotud kunstiajalooga. Vastavalt sõnastatud prioriteetidele hinnati nii kunstile Eestis kui ka eesti kunstile keskenduvaid projekte, kus pööratakse tähelepanu meie kohaliku tähtsusega uurimisteemadele, mis teistel teadusraha konkurssidel ei pruugi nii suurt toetust saada. Ühtlasi sai projekti koostööasutustena kaasata muuseume.
Järgnevas vestlusringis tutvustavad ettevõtmise sisu ja eesmärke ning annavad aimu oodatavatest tulemustest linnamuuseumi direktor Heli Nurger, teadusdirektor Pia Ehasalu, peavarahoidja Maris Rosenthal, säilitaja Merike Neidorp ning Tartu ülikooli arheoloogia kaasprofessor Riina Rammo ja Eesti kunstiakadeemia külalisdotsent Hannes Vinnal. Vestlust juhtis Tartu ülikooli tekstiiliajaloo teadur Kerttu Palginõmm.
Kerttu Palginõmm: Kultuuriministeeriumi rahastatud projektides on ka ühiskondlik hüve hästi oluline. Kõige suurema eesmärgina teenib projekt unikaalse Euroopa kultuuripärandi säilimise, konserveerimise ja tulevikus eksponeerimise eesmärki. Eksponeerimine on tihedalt seotud avatud kogude hoone projekteerimise ja ehitamisega, mis on Tallinna linnamuuseumile eluliselt tähtis. Kuna piltvaibad on mitmeid meetreid laiad, siis on nende eksponeerimiseks see uus hoone ainuvõimalik koht.
Heli Nurger: Tallinna linn korraldas avatud kogude hoone projekteerija leidmiseks arhitektuurikonkursi, mille võitis Kavakava arhitektuuribüroo tööga „Sissevaade“. Võidutöö autorid on arhitektid Siiri Vallner, Indrek Peil ja Ko Ai. Hoone rajatakse kultuurikilomeetri algusesse praeguse Kultuurikatla kõrvale. Avatud kogude idee on tuua vaatajate ette seniste eksponeeritud esemete kõrval, mis moodustavad kogumahust vaid 3%, edaspidi ligikaudu 60% museaale. Avatud kogud on muuseumiformaat, mis toob seni valdavalt varjus olnud museaalid ning museoloogia- ja konserveerimisvaldkonna külastajate silme alla, toetades kohalikku kuuluvustunnet, jätkusuutlikkust ning olles sillaks mineviku ja tuleviku vahel. Tallinna rikkalik ajalugu saab avatud kogudes väärilise tähelepanu, kuid ka nõuetekohased hoiutingimused, et olla kättesaadav külastajatele meilt ja mujalt ning uurijatele nii praegu kui ka tulevikus. Tallinna avatud kogud on osa suuremast muuseumikvartalist, kuhu mahuvad ka Tallinna linnamuuseumile kuuluv fotomuuseum ning Eesti kaasaegse kunsti muuseum.
Pia Ehasalu: Tallinna linnamuuseumi jaoks on teadusprojekt tõesti väga tähtis, sest oleme paralleelselt alustanud piltvaipade konserveerimisega. Ajendiks need teemad taas päevakorda tõsta oligi linnamuuseumi uue kontseptsiooniga avahoidla, nn Tallinna avatud kogude hoone arhitektuurikonkurss.
Täpsemini, teadusprojekti uurimisobjektideks on kaheksa Tallinna linnamuuseumi kogus olevat Madalmaade päritolu XVI sajandi piltvaipa. Neist seitse telliti 1547. aastal Tallinna raekoja raesaali kaunistamiseks. Kaks väga suurte mõõtmetega teost kujutavad kuningas Saalomoni lugusid, viis lopsaka taime -ja loomakujutistega verdüüri olid omal ajal mõeldud raesaali keskaegsete pinkide katteks. Veel kuulub muuseumi kogusse haruldane kirikutekstiil, kunagi Oleviste kirikule kuulunud antependium (altarilaua esiseina kate – K. P. ) XVI sajandi keskpaigast, mille tellijaks oli raehärra Lutke van Oyten.
Palginõmm: Uurimisprojekti käigus vaatleme piltvaipade kogu elukaart alates nende sünnist Madalmaade töökodades kuni töise eluni Tallinnas ja järeleluni XX sajandil.
Ehasalu: Kui me vaatame ajas tagasi, siis on piltvaipade uurimise ajalugu sajanditevanune. Rae piltvaipadele pöörati tähelepanu juba XIX sajandil. Suure avastuse tegi XX sajandil Hugo Peets, kui märkas rae vaipade äärisesse kootud linnavappi. Arhiiviandmeid on täpsustanud Rasmus Kangropool ja väga olulise panuse andnud Urve Mankin, Tallinna linnamuuseumi kunagine tekstiilikogu hoidja. Mankin ja veel teisedki on pika aja vältel toetunud piltvaipade uurimisel Belgia tekstiiliajaloolasele, Leuveni ülikooli praegusele emeriitprofessorile Guy Delmarcelile, kes muu seas on tegelenud ka Enghieni kui tähtsa piltvaibatootmiskeskusega. Temalt pärineb ka raevaipade omistamine Henri van Lacke töökojale, kust tellisid oma teosed ka varauusaja Euroopa juhtiva dünastia Habsburgide valitsejad. Mainimata ei saa jätta ka Tallinna raekojale loodud piltvaipade koopiaid, mis võimaldavad hoida originaalide mälestust neile märgilises kohas. Tallinna raekojast väärivad esiletõstmist Elvira Liiver-Holmström ja Ivi Jürgenson. Meie projekt püüab vaadelda rae vaipu nii osana XVI sajandi Enghieni toodangust kui ka Tallinna raekoja varauusaegsest sisekujundusest.
Põnevaid väljakutseid pakub Oleviste antependium. Guy Delmarcel on antependiumi valmistuskohaks pakkunud Brüsselit, sest tekstiil sisaldab villa ja siidi kõrval ka kuldlõnga, mis oli Brüsseli töökodade eesõigus. 1528. aastast kehtis Brüsseli vaibakudumistöökodades kohustus kududa võltsingutest hoidumiseks piltvaipade ääristesse linna ja töökoja märk. Paraku on antependiumi äärised hävinud. Uurime, millisest töökojast Tallinna raehärra Lutke van Oyten antependiumi Oleviste kiriku kaunistamiseks tellis ja millistele (graafilistele) eeskujudele võis teos tugineda.
Palginõmm: 2025. aasta KUM-TA taotlusvoorus oli kunstiajaloo prioriteedina sõnastatud ajavahemik 1850–1940. Piltvaipade jaoks oli see nende järelelus üks kriitilisemaid aegu. 1909. aastal tegi linnavolinik Albert Koba ettepaneku piltvaibad maha müüa, seda käsitles mitu Tallinna, Riia ja Peterburi ajalehte. Põhjuseks peeti nende väga halba seisukorda. Müümise vastu olid linnaarhivaar Otto Greiffenhagen ja Wilhelm Neumann. Piltvaipade järelelu oli ärev ka Esimese maailmasõja ajal, mil need evakueeriti 1915. aastal Moskvasse. Tagasi jõudsid esemed pärast 1920. aasta Tartu rahulepingut.
Merike Neidorp: Piltvaipade järelelu oli veel hiljemgi väga keerukas, mille üheks aspektiks on hilisem konserveerimine. Nii enne muuseumisse saabumist kui ka hilisematel aegadel on parandus- ja konserveerimistöid tehtud korduvalt. 1960. aastate keskpaigas konserveeriti kaks vaipa – Oleviste antependium ja piltvaip „Saalomoni sõit Giihoni allikale“ – riiklikus Ermitaažis. Konserveerimisel kasutati tol ajal NSV Liidus levinud meetodit, mille käigus liimiti vaip jahukliistri abil tüllile. Selle tulemusena on vaibad kahjuks jäigastunud ja kaotanud oma loomuliku elastsuse. Piltvaibad vajavad hädasti ümberkonserveerimist, aga see on keeruline. 1985. aastal konserveeriti Tallinna linnamuuseumis Saalomoni kohtustseeniga piltvaip ja 1990. lõpus üks verdüüridest Kanuti ennistuskojas. Ülejäänud verdüüre ei ole seni konserveeritud.
Ehasalu: Piltvaipade konserveerimise teema on aastate jooksul korduvalt esile tõusnud, kuid teostuseni pole need plaanid jõudnud. Üheks põhjuseks on asjaolu, et suurte mõõtmetega vaipade pesemiseks ja konserveerimiseks puuduvad sobivad tingimused. Kõige keerulisemas seisundis vaipade puhul on vaja teha täiendavad uuringud sobiva metoodika väljatöötamiseks. Takistuseks on olnud ka rahastuse nappus. Konserveerimisprojekt sai uuesti hoo sisse 2025. aastal, kui piltvaipade seisundi hindamiseks kutsuti linnamuuseumisse visiidile Euroopa ühe olulisema piltvaipade ja tekstiilide konserveerimise keskuse „De Wit. Royal Manufacturers of Tapestry“ spetsialistid Belgiast Mecheleni linnast. Rae vaipade puhul tõid nad olulise aspektina esile, et komplekt on säilinud terviklikult ning vähemalt osaliselt on vaipade ääristel säilinud päritolu kinnitavad linna ja töökoja märgid, mis tavapäraselt esimesena kaotsi lähevad. Erilist tähelepanu pälvis Oleviste antependium kui äärmiselt kallis ja kõrgetasemeline Brüsseli meistritöö. Spetsialiste paelus ka asjaolu, et teosed olid mõeldud algusest peale Tallinnale, mitte sattunud siia juhuslikult.
Maris Rosenthal: Tallinna linnamuuseum on sõlmimas lepingut De Witi konserveerimiskeskusega, kus on plaanis korrastada kõik kaheksa piltvaipa. Konserveerimise lõppeesmärk, nagu varemgi rõhutatud, on vaipade eksponeerimine Tallinna linnamuuseumi avatud kogude hoones. Tegevusperiood on esialgsel hinnangul kaks aastat, mis on heaks ajaraamiks, arvestades hoone valmimiseks kuluvat aega. Nagu varemgi välja toodud, pole praeguses seisundis võimalik piltvaipu esitleda. Kuna tegemist on Euroopa mastaabis ja ka meie jaoks hindamatu väärtusega teostega, on nende konserveerimine väga tähtis.
Palginõmm: XVI sajandi haruldaste piltvaipade ümber on koondunud kunstiajaloolased, ajaloolased ja täppisteadlased, kes uurivad neid mitmekesiste meetoditega. Tänapäeval pole ükski kunstiajaloo projekt ilma interdistsiplinaarse mõõtmeta. Maalidele pühendatud projektides uuritakse pigmente, alusjoonistusi, pealemaalinguid. Meiegi uurime vaipade materjale ja värve ning tõlgendame tulemusi globaalse kaubanduse seisukohast. Sama vajalikud on kunstiajaloolised uuringud.
Riina Rammo: Konserveerimise eel on plaanis uurida vaipade valmistamiseks kasutatud materjale – peamiselt määrata tekstiilikiude, värvaineid ja metallniitide koostist. Esmalt annavad materjaliuuringud teavet piltvaipade seisukorra kohta ning aitavad kaude teha säilitamise ja eksponeerimise alaseid valikuid. Näiteks: millised meetodid või tingimused on säilitamiseks parimad? Teiseks aitavad tulemused täpsustada esemete elulugu. XVI sajandist alates on vaipasid mitmeid kordi kohendatud ja parandatud. Kohati laseb kiudude määramine eristada algset hilisematest lisanditest. Esialgse uuringu käigus on juba välja tulnud, et millalgi on paigatud katkenud villaseid lõimesid hoopis taimsest kiust materjaliga. Üle 80 värviproovi on juba saadetud analüüsimiseks Brüsselis asuvasse kuninglikku kultuuripärandi uurimise instituuti, mille tekstiililabor on selles vallas pikaajalise kogemusega. Tulemusi on oodata sügise hakul.
Hannes Vinnal: Tallinna piltvaipade uurimine annab tänuväärse võimaluse heita pilk murrangulisele perioodile Euroopa värviajaloos. Nimelt tuli XVI sajandi jooksul kasutusele hulk uusi värvaineid. Selle taga oli nn Uue Maailma „avastamine“ eurooplaste jaoks, samuti Aasiasse mereteede kindlakstegemine. Uued koloniaalkaubad hakkasid konkureerima Euroopa omamaise toodanguga. Seetõttu on värvid magus materjal üleilmastumise ajaloo uurimiseks – nii selle ilus kui valus. Käesoleva projekti raames pean tähtsaks heita pilk ka kohaliku tekstiilivärvimise meetodite ajalukku, mis on seni vähe uuritud valdkond. Kuidas arenes XVI ja XVII sajandil meie piirkonnas värvalikunst? See võimaldab mõista, missugune tähtsus oli sellistel värviküllastel luksusesemetel just Tallinnas. Värvainete ajalugu moodustab huvitava ühenduslüli globaal- ja lokaalajaloo vahel.
Palginõmm: Praeguse projekti käigus tehtavad värviuuringud viivad mõtted tagasi „Euroopa horisondi“ projektile „Colour4CRAFTS“, mille uurimisrühma juhtis Riina Rammo ja kuhu kuulusime ka meie Hannesega. Projekt keskendus varasematele tekstiilide värvimise meetoditele Eestis ja kuidas saaks tänapäeva tööstus edaspidi vähem saastavalt värvida. On ju tekstiilide värvimine üks kõige reostavamaid tegevusi. Projekti kestel ilmnes, et Eesti XVIII–XIX sajandi rahvariided on värvitud koloniaalvärvidega, näiteks Mehhiko košenill, brasilipuu, troopiline indigo. Uurimistulemusi näeb praegu Eesti Rahva Muuseumi näitusel „Meie rõiva värvid: kohalik ja kauge“. Aga need värvid ei jõudnud Euroopasse sugugi mitte XVIII–XIX sajandil.
Vinnal: Eesti etnograafiliste tekstiilide uuringud on näidanud, et XVIII–XIX sajandil olid koloniaalsed värvained juba laialdaselt kasutuses ka lihtrahva rõivastuses. Värvides peegeldus argielu varane üleilmastumine. Selle perioodi kaubanduslikud allikad tõestavad samuti märkimisväärset koloniaalsete värvainete sissevedu. Suurtes tekstiilitootmiskeskustes, näiteks Madalmaades, toimus kirjeldatud üleminek värvimistehnoloogias tõenäoliselt tunduvalt varem. Näiteks on teada, et esimesed Mehhiko košenilli laadungid jõudsid Euroopa turule 1523. aastal. Millal ja kuhu see materjal Euroopa tekstiilikunstis jõuab? Kui kaugele koloniaalsete kaubandusvõrgustike noored kombitsad XVI sajandi keskpaigaks ulatusid? Ootame suure põnevusega värvianalüüside tulemusi.
Rammo: Piltvaibad on nagu kootud maalid, kus värvidel on üldmulje loomisel tähtis osa. Nagu Hannes mainis, siis XVI sajandil toimuvad keskaegse taustaga Euroopa traditsioonilises värvalikunstis suured muutused ja tutvustatakse ridamisi uusi värvaineid. Üldjoontes on hästi teada, mida elukutselised värvalid toona kasutasid, aga mõtlemisainet annab see, milliseid värviretsepte ja kui hinnalisi materjale Tallinna piltvaipade puhul täpselt kasutati. Nii on teoreetiliselt võimalik leida punastest lõngaproovidest nii Euroopas pika traditsiooniga krapijuurte molekule kui ka Lõuna-Ameerikast toodud brasilipuud. Vana ja Uue Maailma kilptäiliste punane seevastu osutaks eelnevatest kallimale hinnale.
Peale selle kipuvad loodusvärvid aja jooksul pleekuma ja tuhmuma. Algselt roheline maastik või rõivastus on praegu pigem sinaka tooniga, sest roheline värvus saadi indigosinise ülevärvimisel kollasega ja neist esimene on valgusele tunduvalt vastupidavam, seega lõngades paremini säilinud. Samuti kipub teistest rohkem kaduma samblikulilla orsell, mida teatud nüansside esile tõstmiseks sageli siniste ja punaste värvainetega kombineeriti. Kuigi silmale pole need toonid enam nähtavad, siis praeguste analüüsimeetoditega on värvimolekule siiski võimalik tuvastada. Kui värvained on teada, on loodetavasti võimalik senisest veelgi täpsemalt tuletada kujutatu algseid toone.
Palginõmm: Mis hoiab teid selle projekti puhul kõige rohkem põnevil?
Ehasalu: Vahest kõige huvitavam on Oleviste antependiumi potentsiaalsete eeskujude ning võimaliku töökojaga seonduv. Ootan väga ka materjaliuuringute andmeid, ehk on neidki võimalik siduda kunstiajaloolise teabega ja seeläbi teoste sünnilugu täpsustada.
Rammo: Minu jaoks on alati põnev õppida tundma sajandeid vana eseme hingeelu – mõista selle valmistamisel tehtud valikuid, kasutuskonteksti ja tähendust inimese jaoks.
Vinnal: Füüsilise ajaloolise materjali laboriuuringute ja kirjalike ajalooallikate kokkulangevused ja vasturääkivused. Olen kindel, et sealt sünnib intriig.
Palginõmm: Minagi olen kõigi nende tulemuste osas ootusärev ja hea on lõpetuseks välja hõigata, et kõik uurimistulemused avaldatakse Tartu ülikooli kunstiajaloo osakonna ajakirjas Baltic Journal of Art History, mille teadusartiklid on alati avatud juurdepääsuga ehk kõigile tasuta kättesaadavad. Sügisel tutvustame aga tulemusi avalikkusele muuseumi loengusarjas.
