Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis.
Lennart Meri
Kõik kes teevad sitta
võtke siia ritta.
Kermo Murel
Enne ülejäänu juurde asumist ütlen otse välja, mida tahan kogu arvustusega tegelikult edasi anda: ma olen igal aastal väga õnnelik, et kevadnäitus toimub. Enamasti käin selle läbi möödaminnes, ainult enesele meeldivatele asjadele tähelepanu pöörates. Mitte et peaksin teisi teoseid halvaks, aga ma lihtsalt ei anna neile hinnangut. Selles negatiivsuseta pilgus koondub kevadnäituse ja muude sääraste salongide mõte teravikuks: väärika ajalooga näitusetüübi puhul pole väga mõtet küsida „miks just see pilt just niimoodi just sel seinal ripub?“ või „mida siin öelda tahetakse ja mida see tegelikult tähendab?“, vaid tunda rõõmu või kahju või mõlemat, et see näitus üldse toimub.
Riiklik salong, liidetud ja liitmata kunstnikud üle Eesti – mul on erakordselt hea meel, et te viletsates tingimustes jätkuvalt viitsite ja suudate ja jaksate. Aitäh, te teete mu elu paremaks.
Pilgupidu
Teatavate mööndustega võib öelda, et kevadnäitus on laulupeo moodi, sellele väga lähedal. Vähemalt sõnades on kõik kutsutud esinema, isegi kui tegelikult toimib ka mingisugune ebateadlik kultuurifilter, mistõttu esmaüritajad ja niisama pullivennad eriti püünele ei pääse või isegi ei ürita seda. On konkurss ja žürii, ettelaulmised, -näitamised ja mis kõik veel ning alati jääb keegi teenimatult välja või saab kellelegi ebaõiglasena näivalt sisse. Mõlema ürituse puhul taotletakse teatavat ülevaatlikkust ning universaalsust, üldrahvalikkust. Paljud, sealhulgas ka ma ise, arvavad, et nii laulupeole kui ka kevadnäitusele peaksid saama kõik tahtjad, sõltumata oskusest, tasemest, maitsest, võimest või ruumipuudusest – see pole see koht, kus piirata ligipääsu kultuuritootmisele. Need on üritused, mis lähtuvad otseselt rahvusriiklikust baasmissioonist, mida ka „Põhiseaduse preambuliks“ nimetatakse ja seega alati liiga konservatiivselt mõistetakse.
Selle juriidilise teksti sissejuhatuses mainitud nähtuste läbi aegade säilimisest rääkides kujutan tihti ette konserveeritud seahautist porgandi ja hernestega või midagi külmkuivatatud toidu laadset: säilivuse hind on tihti asja enda põhiomaduste (maitse, värskus, vitamiinid jms) kadumine. Ainuke tõeliselt jätkusuutlik viis väärtuste püsimine tagada on nende lakkamatu taastootmine. Igavesti säilimise müüt on parem kohe ära unustada, sest see ei vasta termodünaamika teisele seadusele. Muidugi on taastootmise lakkamatus samamoodi müüt, aga see on kraadi võrra usutavam. Selline Eesti kultuur, mis on muutuv-kohanev-aktuaalne-vastukajav, püsib pikemat aega tunduvalt suurema tõenäosusega. Me ei saa endale lubada ei konservatiivsust ega nostalgiat.
Kuna meile on antud või me ise oleme võtnud selle võimatu ülesande (säilitada midagi, mida ükski säilitaja ega tootja ei suuda isegi ammendavalt määratleda), tuleb teha panuseid võimalikult laialt ning variatiivselt, et vähemalt miskit täppi läheks. Kui sellised suured ja keerukad imetajad, nagu seda on inimesed, panevad üldiselt väga palju energiat ühe või üksikute järeltulijate elushoidmisele, siis kultuurisfääris peaksime olema nagu konnad. Kudema kõikvõimalikud kohad täis, et kulleste vägi saaks võimas ning vähemalt mõnest ka suur ja paks konn kasvaks, kes ise kudeda jaksaks. Modernistliku geeniusekultuse vaimus unustatakse ära, et üleilmselt hinnatud, tunnustatud ja armastatud loojad nagu Arvo Pärt või Kris Lemsalu on kunstnikena midagi enamat kui üksikisikud. Sellise fenomenini (kompleks teosest, inimesest ning vastuvõtust) jõuab kunstikultuur tegelikult ohtrate üksikisikute ja nähtamatute operaatorite toel, keda mõne geeniuse nimi ei haara, kuid kes kõik on temasse hõlmatud. Iga tipp-pianisti kohta on vaja üldklaveriõpetajate ning lõbu pärast klimberdajate kakofoonilist ja tolmust armeed.
Küberneetik Stafford Beer on sõnastanud elegantse idee ebaelegantses vormis: POSIWID ehk The Purpose Of a System Is What It Does. Maakeeli: pole mingit mõtet teeselda, et süsteemi või koosluse eesmärk erineb kuidagi sellest, mida see süsteem tegelikult toodab või teeb (vrd müütidega inimnäolisest kapitalismist/kommunismist). Suurepärane näide on tehnoloogiatööstus: juba ammu on olemas võimekus lausa sajand (või kauemgi) sõitva auto loomiseks. Ühelgi sellise tehnoloogia potentsiaalsel valdajal pole aga motivatsiooni, et vähesaastavat ja vastupidavat autot luua – keegi ei ostaks neilt järgmist ja järgmist autot. Seega ei saa autode disainimise ja konstrueerimise komplekssüsteemi eesmärk kuidagi olla heade autode ehitamine, vaid just vastupidi: ehitama peab sellised autod, mis tuleb väga tihti välja vahetada. Tegemist on olemuslikult kahepalgelise sotsiaalse formatsiooniga.
Sama lugu on Eesti kunstielu ning tänavuse kevadnäitusega, mitte küll kahepalgelisuse mõttes. Kui ma vaatan ülevaatenäitust süsteemi sümptomina ning rakendan POSIWID-printsiipi, jõuan kiiresti loogilise lõpplahenduseni: lõviosa töid on sellised, mida ei saa harukordsete tippude ja šedöövrite sekka arvata, kuid samal ajal on just need teosed need, milles peaks nägema kunstisüsteemi peamist tulemust. Ma ei saa vaadata näiteks Terje Ojaverile silma ja öelda, et tema polüureast valmistatud „Hiidnaine hargiga“ mõjutab mind samaväärselt tema teiste fantastiliste muudest materjalidest skulptuuridega. Aga ma tean, et nii õnnestunud kui ka läbikukkunud katsetustel on laiemas kunstisüsteemis esmatähtis koht: need loovad vundamendi, sarruse ning kogu muu struktuuri, milles me üldse elada (ja oma tööd edasi teha) saame. Mulle meeldib ikka!
Süsteemi iva
Et mõista kogu huumuskihti, mille peal kunstnikud võrsuvad, ja selle toimimist, on mõttekas võtta kirjeldav ehk deskriptiivne hoiak, mida võiks nimetada ka väetamiseks. Kevadnäitus on selleks suurepärane materjal, sest vaatamata selle puudustele teist nii esinduslikult kunstielu läbilõiget demonstreerivat näitust meil ju pole. Kriitikute tavaline tegevus aednikena on aga harvendamine, väljajuurimine, rohimine – hea ja halva eristamine ning maitserežiimi kehtestamine. Need protsessid pole rangelt eraldatud ning tervislikus kunstikultuuris toimivad üheaegselt samade inimeste peas. Ma usun, et mulle antakse andeks, et praegu ühe teisest eristan.
Maailmas on kaunis vähe neid inimesi, keda päriselt huvitab, millised teosed sel kogunäitusel mulle isiklikult meeldisid, millega ma suutsin suhtlusesse laskuda ning millega mitte, mis oli lausa kohutav jne. Praegu tundub huvitavam hoopis küsida, mida kevadnäitus (ning seda ülal hoidev kunstielu süsteem) vaatajale iseenda kohta paljastab. Kui enne sellele vastamist harvendada, jääb valim mannetuks, ebarepresentatiivseks. Seevastu kõike ilma hindava pilguta vaadates saamegi teise kogemuse.
Kevadnäitus, tegelikult igasugune salong, on suurepärane koht hinnanguta vaatamise harjutamiseks. Kriitilist impulssi (ehk soovi eristada head halvast ning kehtestada maitserežiim) kaunis üldinimlikuks pidades leian, et see pole ka üksnes erialane kretinism, mis vajab küljest raputamist, vaid ka midagi vaistlikumat. Tuleb proovida leida subjektiivsusest looritamata pilk. Võimatu ülesanne, aga tuletan meelde, et „eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade (minu rõhutus – H. A.)“ tagamine on samuti võimatu missioon. Piisavalt pika aja peale saab kõigest tolm.
Kaduvusele rõhuv kunst on õnneks ka populaarne teema, nii et kriitik ei pea oma esseed üksnes õhku riputama. Kevadnäitusel peegeldab seda kaduvust Alexei Gordini „Kärbe“, just sotsiaalset mõõdet silmas pidades (pikemalt vt all). Või Elo Liiva „Varju kaotamise“ videoinstallatsioon, kus ahastav inimfiguur põllul oma kahe käega sood taastab.
Esitasin eespool rudimentaarse mudeli kunstielu sotsiaalsest küljest, millest mõtlemise puhul peaks hoiduma kriitilise massi kujundist. See termotuumareaktsiooni (teame küll, mis eesmärgil füüsikud kuskil kõrbes seda reaktsiooni uurisid) käivitamise protsessist pärit termin keskendub liialt tulemusele, mitte süsteemile enesele. Plahvatus on vägivaldne ning kasutab selleks vajaliku aine ära. Millegi jätkamisest pole juttugi ega võimalustki – pole isegi neid, kes jätkusuutlikkust taga nutaksid.
Õhuke leib, aga see-eest lühike
Need aastad pole kerged olnud. Eesti Vabariik on pärast iseseisvuse taastamist erakordselt kohmakalt koperdanud „jaga ja valitse“ kultuuripoliitikasse, kus paar kultuurivälja pälvivad pea kogu eelarvelise tähelepanu. Üldse ei taha uskuda, et see on taotluslik, kuid töötab iseäranis hästi: omavahelisele kisklemisele ja kadedusele läheb (ka mul endal) liiga palju auru. Järjestikused kultuuriministrid, kes mõnes spetsiifilises valdkonnas või tutvuste tõttu omaenda reegleid rikuvad, valavad vaid õli tulle ning printsiip „divide et impera“ taastoodab end (ja etnilistesse veelahkmetesse ma seekord isegi ei lasku).
Kui valitsevad jõud ei suuda juba aastaid mingigi tulevikunägemusega kultuuripoliitikat luua, et asendada praegust, veel pooleldi Nõukogude ajas logisevat kultuurielusüsteemi, siis oleks parem keegi teine asja juurde lasta, mitte ees passida. Mu mure pole parteipoliitiline: samamoodi sahkerdasid nii sotsiaaldemokraadist Piret Hartman kui ka praegune paremliberaal Heidy Purga.
Tasub rõhutada, et meie kunstielu deviis peaks olema midagi räppar Kermo Mureli värsi moodi, mitte Lennart Mere sedastused erinevate olukordade ja asjade kohta. Viimane hindas halba olukorda sitaks, kuid levimuusik jällegi teab, kui hea asi on sitt. Lausa nõnda, et ta enda ja kolleegide palehigiga vormitud-värsitud teoseid sitaks nimetab ning teeb seda veel isegi komplimendina: tulge te kõik, kes te miskit teete, olete meie manu oodatud. Madalaim ühine nimetaja pole siin pahe, vaid voorus – sotsiaalne väärtuskompleks, mis hindab üle kõige vendlust. Tähelepanelik lugeja on muidugi juba märganud, et minagi kasutan siin tekstis sõna „sitt“ inglisepäraselt (vrd käsuga „DJ! Spin that shit!“ kus sitt ongi positiivses mõttes teos ise).
Kunstielu eesmärk ja funktsioon ei saa olla hea kunsti tootmine. See on nii kahtlane ja subjektiivne määratlus, et ma tegelikult ei näe, kuidas saaks teadliku poliitikakujundamise tulemus olla hea kunst. Ainuke tõeliselt toimiv ja mingilgi määral tõhus viis saavutamaks tipptasemel teoseid ja loojaid on hoida üldine kunstielu aktiivsena, hoida elus hobiste ja autsaidereid ning ennekõike näha kunstina ka kõike seda, mida me vahedad pilgud ja teritatud keeled üleolevalt kohtu alla saata tahaks. Sest ainuke õige viis kunstile hinnangut anda on teha seda oma subjektiivsusest teadlikuna: olles valmis arvamust muutma, olles mõistev ka selle suhtes, millega isiklikult ei haaku. See lubabki oma subjektiivsuse ületada. Mõistev olla tähendab mõista, aru saada ning sallida. Kas pole ilus, et arusaamine ja sallimine on vaata et sünonüümid?
Aitäh! Ma armastan teid!
Mulle meeldisid iseäranis ehk Kriitiku Lemmikud™
Suvalises järjekorras. Auhind on kunstniku vabal valikul pool liitrit pilsenit, laagrit või porterit, palun lubage endale see preemia. Kui teid pole ses nimekirjas, siis teadke, et meeldite mulle ning teie tööd meeldivad mulle kah ja õlut võime ikka koos või ka omaette juua.
Aksel Haagenseni „Parvlema“ – peidus ja trikiga teos, linnud (autori meelismotiiv) on roosa maja lae alla peidetud ning algul ei märganud. Siis aga märkasin ja olin lihtsalt nii üllatunud, et tegi kohe suurt rõõmu.
Andrus Raagi „Akvaarium“ – hapukurgipurgi portree. Kui ei tunneks hapukurke ära, siis oleks anumast paistev mulle midagi ulmelist, näiteks David Lynchi „Düüni“ (1984) navigaator-elukas, oranžis tossus heljuv vaginaalsuine mutantinimene. Mulle nii meeldib võõritus kui võte!
Jila Svicevici „Botaanilised teod“ – miniatuursete inimorganite seeria, kinnitatud seinale vaevu-mandalalikus mustris. Ma tõesti ei tea, miks, aga see töö mõjub nii võimsalt, nagu olekski autor mitukümmend Barbie-nukku tõurastanud ning nende soolikad seinale kuivama sättinud.
Alexei Gordin „Kärbe“ – olen ilmselt ka seda sorti kunsti sihtrühm, kuid kultuurieelarvet kommenteerida pooliku lõuendiga on teravmeelne. Mulle meeldivad su võtted ning sestap ma ka nendest ei väsi.
Anne Parmasto „Oopium“ – lihtsalt nõnda lustlik vormimäng, inimliha meenutava tekstuuriga pakatav unimaguna kupar on veel lisaks kõigele roheline. Nii suur, nii ümmargune, kohe läheb lõhki.
Erki Kasemetsa „Tekstileopard“ – elame ajal, mil pabertiigrit päris kiskjast naljalt enam ei erista. Ehk on tolku tekstileopardist?
Krista Leesi „Vaibale kutsuma?“ – nali on hea, vaip imiteerib Draakoni galerii põrandat ning nihestab korrapärast mosaiiki. Materjal pole usaldusväärne ning võõritusvõttega võib minna päris kaugele, ootamatusteni.
Kristina Normani „Mudelõunad“ – „Õuna võib küll maalida, aga see peab olema Nõukogude õun“ (Nõukogude Läti kirjanik Rihards Rudzītis, 1948).
Vilen Künnapu „Chrysler Building, NYC“ – ah, milline imeline pensionipõlv! Kadestan ja loodan samaväärsele. Mitmed pensionieelikud mu lähikonnas on unistanud maalikunstist – äkki on see loomulik elukaare osa?
Valeri Vinogradovi „DONALD SRAMP“ ja „ILON PASK“ – jõuline vanamoodne kontseptualism, tekst-maal, loosung-lõuend, sõnum-pilt, plakat-teos, suuna ja sihiga joon-pind.
Ott-Kaspar Sultsi „Kanamehejutud“ – kaksikportree kanadega. Kalambuuridel on mu üle mingi mõju. Visuaalseks käändunud sõnamäng ajab mu totaalselt pööraseks. Emajõest kanu tõmbavate tüüpide peale hakkasin kirema.
Arthur Arula „Marju Lepajõe (28.10.1962–04.07.2019) töölaud Tartu Ülikooli peahoones novembris 2019“ – masinkootud kangas, meie ajastu ühe geeniuse töölaud pärast geeniuse varast surma. No kurat noh, ilgelt kurb hakkas.
Mu maitse, nagu näete, on eklektiline. Õnneks. Seda on ka kevadnäitus. Suurimaks õnneks.
